Võrkpallihooaja TOP10 | Need hullud naised, tartlaste madinad Venemaa superklubiga ja suure südamega Ukraina aitajad
(2)
10. Kurioosum. Saaremaa fantoomklubi tants eurosarja ümber
Lõppenud hooajast jääb kahtlemata meelde, kuidas tekkis segadus seoses Saaremaa võrkpalliklubi võimaliku osalemisega eurosarjas. Kui Eestis tundus olevat ühel hetkel kõigile üsna selge, et saarlasi eurosarjas ei näe (mingit meeskonda ju ei olnud), siis Euroopas loositi sellele olematule meeskonnale rahulikult vastased ja kinnitati kõikidest märkidest hoolimata viimase hetkeni, et kõik läheb plaanipäraselt ja mängud toimuvad. Viimasel hetkel toimus aga ootamatu vangerdus – Saaremaa VK president Ivar Alt „pärandas” eurosarja koha TalTechile ja andis „kaasavaraks” ka oma ainukese mängija austraallase Beau Grahami.
Natuke nalja kah. Alt väitis sügisel, et on kokkuleppele jõudnud idanaabritega ja mais pidi tulema uudis, et Saaremaa hakkab osalema Venemaa superliigas. Mai on üsna varsti käes... Loodetavasti on Saaremaa poliitilistel põhjustel siiski nüüdseks sellest suurepärasest pakkumist ära öelnud. Või ikka osaletakse ja näiteks Zaaremaa nime all? Millegi pärast ma kahtlen selles.
9. Isetus. Ei ohverdatud Vankrit, vaid tulemused
Tallinna Selverist on vähe kirjutada. Positiivsele poolele saab kanda karikafinaali jõudmise, negatiivsele Balti liiga Final Four’ist väljajäämise ja Eesti meistrivõistluste neljanda ehk viimase koha. Kõik võinuks minna teisiti, kui meeskonna karikafinaali aidanud põhisidemängijal Renet Vankeril poleks lubatud hooaja keskel siirduda Belgiasse Maaseiki Greenyardi.
Klubi mõtles aga suuremalt, nähti oma nabast oluliselt kaugemale. „Mõtlesime sellele, mis on kasulik talle ja Eesti võrkpallile laiemalt. Oleks jutt jalgpallist, toonuks see üleminek raha sisse, võrkpallis paraku mitte,” nentis klubi juhatuse liiga Lauri Kasper. Koondise vaatest läkski hästi, Vanker tõusis Maaseikis kiiresti põhimeheks ja sai käe valgeks ka Meistrite liigas.
8. Kuidagi vaikne... Rahvas saali tagasi!
Paljudele ei pruugi see jutt meeldida, kuid faktide eitamine ei aita probleemi lahendada. Kui oled 15 aastat saalis käinud, paned ikka tähele, kui midagi on teistmoodi. Ausalt öeldes ei mäleta ma ka seda, et nii vähe ajakirjanikke oleks varem olulistele mängudele kohale jõudnud.
Eesti meistrivõistluste poolfinaalseeriat Tartu Bigbanki ja Tallinna Selveri vahel vaatas keskmiselt 143 inimest. Kindlasti ei tohiks sellega rahulduda. Alla jäädi ka näiteks esiliiga poolfinaalseeriale Viljandi VK ja Võru vahel, protokollide põhjal tõi see vastasseis Võrus kohale 210 ja Viljandis 330 inimest, mis teeb keskmiseks 270. Esiliiga kohta ikka väga kaunid numbrid.
Finaalseeria Bigbanki ja Pärnu vahel tõi nelja mänguga kokku tribüünidele 1330 inimest (keskmiselt 332), parimatel päevadel on isegi üksikud finaalmängud toonud sellest rohkem. Naiste liiga populaarseimaks mänguks osutus viies pronksimäng, Audentese spordihalli oli spordikooli neidude ja Viljandi Metalli duelli nautima tulnud koguni 320 pealtvaatajat, mis on naiste võrkpalli jaoks seniseid arve arvestades ikka väga hea tulemus.
LOE KA: „Lugupeetud mängijad, tutvustame teile tänaseid pealtvaatajaid!” Vollet kimbutab publikupõud
7. Eksperiment. Kaks staarmängijat Viljandi Metalli
Viimasel ajal parimate võrkpallurite autasustamisel alati lavale tulev Kertu Laak ja rahvusnaiskonna kapten Julija Mõnnakmäe on Eestis mõistes kindlasti absoluutsed tipud. Mis saab siis, kui nemad ja veel ka kogenud Merilin Salben ühinevad tabeli lõpus oleva naiskonnaga? Eksperiment tundus põnev, olin kindel, et Viljandi jõuab finaali.
Aga võta näpust! Kas ülehindasin Laaki ja Mõnnakmäed või alahindasin meistriliiga taset, kuid ehkki läks väga põnevaks, siis lõpuks Metall poodiumile ei jõudnud. Seega tõestas eksperiment, et võrkpallis kahekesi-kolmekesi suurt midagi ära ei tee. Või siis pooliku ettevalmistusega, tunnistas ju pärast Saksamaa klubist vallandamist mitu kuud puhanud ja vaimu kosutanud Laak ise pärast mänge, et ta füüsiline vorm oli vilets ja lühikese aja jooksul palju mänge järjest pidada oli keeruline. Tõsi, see ei takistanud tal väga palju punkte toomast.
6. Suur süda. Ukrainlase südamesse minev jutt ja eestlaste ilusad teod
Mängujärgne intervjuu, mis kõige enam meelde jäi ja südamesse läks, pärineb Pärnu VK nurgaründajalt Boriss Žukovilt. Balti liiga poolfinaalid peeti 25. veebruaril, päev pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse. TalTechile kaotatud mängust ei tahtnud öösel vaid tunnikese maganud Žukov arusaadavalt midagi rääkida, ta mõtted olid mujal.
„Ma palun kõiki Euroopa riike, palun tapke Venemaa majandus! Minu ja mu tüdruksõbra pered magavad Harkovis varjendis, kuna ohtlik on olla korteris. Kogu aeg olen telefonis, vaatan uudiseid. Magasin täna umbes tunni... Ma armastan Ukrainat nii väga, aga kui Putin selle vallutab, siis see pole enam minu riik. Ma armastan nii väga... Ta räägib, et me oleme vennad, oleme vennad.... Moskvas on 12 miljonit inimest, eile kogunes keskväljale 2000-3000 (sõja vastu meelt avaldama – M. R.). Siit edasi me vennad ei ole.”
Suur kummardus võrkpalliperele, mis on Ukraina heaks teinud rohkem kui sinikollase lipu lae alla tõmbamine. Hiljuti pani oma särgi oksjonile koondise kapten Kert Toobal ja kogus Ukraina toetuseks kokku 3300 eurot. Tartu Bigbank annetas sõtta sattunud riigile Balti liiga finaalturniiri piletitulu (3212 eurot), Kristo Kollo kogus koondise särgi oksjoniga 1700 eurot, Tamar Nassar endiste Pärnu VK mängijate särkide oksjonitega 5058 eurot. Eesti võrkpalliliit kogub praegu raha selleks, et tuua siia 40 päevaks Ukraina meesjuunioride koondis. Ettevõtmist saab toetada SIIN.
5. Comeback. Pärnu hakkas mängima, kui selg oli vastu seina
Hooaja esimeses pooles pandi Pärnu võrkpalliklubile kõvasti puid alla, kevadel aga teenis meeskond kiidusõnu. Eesti meistrivõistluste hõbedal oli kerge kullaläige juures, Balti liigas ei jõutud finaali, kuid tühjade pihkudega ei jäädud – pronks.
4. Seiklus. TalTech viimasel hetkel eurosarja võite noppima
No oli see vast sõit! Viimasel hetkel Saaremaa asemel Challenge Cupile lülitunud TalTech pikalt mõelda ei saanud, öeldi jah-sõna, kinnitati rihmad ja siis oli juba minek. Kõik kuus mängu peeti raha säästmiseks võõrsil. Taanlaste Gentofte rammiti teelt välja numbritega 3:0 ja 2:3, kusjuures tööga seotud olnud sidemängija Martti Keel tuli esimesele mängule sisuliselt otse lennukist. Šveitslaste Schönenwerdiga oli pusimist rohkem, ent võideti ka neid – 3:1, 1:3 ja kuldne geim 15:13 (tuldi välja kaotusseisust 9:12). Võidutee sai otsa alles veerandfinaalis, kui hilisemale võitjale Ankara Halkbankile vannuti alla 0:3, 0:3. Veerandfinaali jõudmisega korrati Eesti klubide parimat tulemust. Vägev!
LOE KA: Euroopas kaheksa hulka. Jumalikult mängides, aga ka platsile astumata ja isegi sarja registreerumata
3. Domineerimine. Tartu kaotas vaid üheksa geimi
Ühed ütlevad igav, teised ütlevad võimas. Igatahes Alar Rikbergi juhendatud ja väga hästi komplekteeritud Tartu Bigbankile sel hooajal keegi vastu ei saanud. Karikasari, Balti liiga ja Eesti meistrivõistlused võideti nii, et kaotati üksnes üks matš (põhiturniiril Selverile 2:3) ja üldse kokku üheksa geimi. Päris kaotuseta ei suutnud terve hooaeg valitseda ka Tallinna Selver, kui aastatel 2006 – 2011 võideti kokku 15 kodusest sarjast 14.
Selline kübaratrikk oli Tartu Bigbankile esimene, varem on sellega hakkama saanud Selver (2006/2007, 2007/2008, 2009/2010, 2010/2011) ja Saaremaa (2017/2018).
Rikbergi sõnul oli tugeva meeskonna juhendamine paras väljakutse, kuna alati oodati vaid võite ja meeste motiveerimine nõudis palju energiat. „Väga raske on kuust kuusse, nädalast nädalasse vastata küsimustele: kas te oletegi nii head? Kas te oletegi üle? Kas igav juba ei hakka? Ei. Ime on see, et see meeskond oli tippvormis üle seitsme kuu järjest. Ja mängis kogu aeg väga kõrgekvaliteedilist tippvõrkpalli. See ei ole väga tavaline.
Mul ei olnud absoluutselt mingisugust probleemi motiveerida oma mehi, kui me mängisime Kaasani Zeniidiga. Nädal enne oli juba teada – igas trennis rabelesid kõik mehed nii, et veri ninast väljas. Iga palli järgi mindi, kõike üritati teha.
Aga aasta aega ma võitlesin, et täpselt samasuguse suhtumisega mängiks me Pärnu, TalTechi, Selveri, Jelgava ja kõigi vastu. See oli üks väga suur väljakutse mulle. Ma ei tea, kas ma enam nii tahaks, sest energiat kulus mul treenerina palju rohkem.
Nüüd oluline asi, mida ma meestele läbi aasta olen rääkinud ja mida teie lõpuks siin nägite – suhtumine. Ehk meie võistkonna moto sel aastal: raske õppustel, lihtne lahingus. Meil polnud väga palju lõbusaid, rõõmsaid või selliseid fun’i täis trenne. Nii mõnegi mängijaga pidin hooaja alguses personaalseid vestlusi pidama sel põhjusel, et mängijad süüdistasid mind, et nad ei naudi võrkpalli mängimist. See on nii karm töö neile. Aga täpselt see oligi minu suhtumine. Igapäevaselt trennis tegime väga karmi tööd, et tulla igale mängule, siis tekkis olukord, kus näiliselt oli see võit lihtne. Nimeliselt ma mängijaid, kellega vestlesin, välja ei too. Neid oli rohkem kui üks. Aga need lood jäid kõik hooaja algusesse, sest need mängijad õppisid tundma minu käekirja. Meie sisu. Ja ma ütlen liialdamata – selle hooaja Baltikumi kõige kõrgetasemelisemad geimid toimusid Bigbank Tartu trennides.”
2. Tipptasemel külaline. Bigbanki kohtumised Kaasani Zenitiga
Bigbanki Meistrite liiga loos oli selline, et ideaalis võinuks isegi alagrupiturniirile välja purjetada, ühtegi lootusetult kõva meeskonda vastu poleks tulnud. Ja mine sa tea, võib-olla koos kapten Kert Toobaliga olekski kaugemale jõutud, kuid seda me teada ei saa.
Igatahes Amriswili Lindaren (Šveits) alistati 3:0, 2:3, kuid Lissaboni Benficale kaotati 1:3, 1:3. Benfica jõudiski lõpus põhiturniirile, D-alagrupis nopiti kaks võitu ja saadi nelja tiimi hulgas kolmas koht.
Bigbank kukkus aga CEV Cupile, kus mindi kohe kokku Venemaa suurklubi Kaasani Zeniidiga. Päris sellise kaliibriga meeskonda pole varem Eestis käinud, tegu on ju ikkagi hiljutise hegemooniga, mis võitis Meistrite liiga aastatel 2015-2018 neljal aastal järjest. Mõlemad mängud peeti Tartus ja tõid Ülikooli spordihalli hooaja publikurekordiks jäänud 1000 inimest. Ja mis kõige parem – häbeneda polnud absoluutselt midagi! Avamängu kaotas Tartu 1:3 (21:25, 18:25, 25:20, 23:25), teise kindlamalt 0:3 (21:25, 17:25, 19:25). „Olgem ausad, mängud Kaasaniga olid tasavägisemad kui finaalseeria Pärnuga,” tõdes Bigbanki mänedžer Hendrik Rikand.
1. Need hullud naised... Uskumatu lõpplahendusega finaalseeria
Tee või tina, aga see elamus, mida pakkusid naiste Eesti meistrivõistluste finaalseerias Tallinna Ülikool/Kikas ja Tartu Ülikool/Bigbank, jäi ületamatuks. Kikasel oli neljandas mängus TÜ/Bigbankiga kasutada viis tšempionaadi palli, kuid ühtegi ei suudetud realiseerida. Samas viienda mängu viiendas geimis tulid Sten Esna hoolealused välja 11:14 (!) kaotusseisust ja krooniti ikkagi meistriks. Millised hullud mängud, milline hull seeria! Jube kahju, et otsustav mäng peeti Tallinna Ülikooli kitsukeses võimalas, kuhu mahtus vaid 200 inimest.
„Mul ausalt öeldes pole sõnu,” ütles Kikase nurgaründaja Merilin Paalo pärast viimast finaali. „See pole kohale jõudnud. Käed siiamaani värisevad. Halb öelda, aga 10:6 seisul oli tunne, et okei, valmistame end ette halvimaks, aga mulle meeldis, et võistkond võitles edasi, isegi kui me olime kehvas seisus. Õnneks servid õnnestusid lõpuks, saime nende tempod välja ja mängisime ise hullupöörast kaitset. Kui neljapäeval oli see võit nii käeulatuses ja me mängisime maha. Tüdrukud olid kõik murtud, pisarad voolasid. Olen megaõnnelik oma võistkonna üle, meil on väga noor võistkond ja me suutsime vaimselt tulla sellest august välja.”
„Neljapäevases mängus läksime natuke liiga kindla peale,” lisas kapten Raili Hunt, kes oli lapse sünni tõttu kaks aastat sel tasemel võrkpallist eemal. „Ootasime, et võib-olla vastane ise eksib. Täna oli selg vastu seina. Mina ütlesin ka: mina hanitama ei hakka, lähen ja litin ning vaatame, mis sealt tuleb. Ja õnnestusime!”
Kui ajada näpuga järge Delfi lugude loetavuse statistikas, siis naiste finaali viienda mängu uudis tegi pika puuga ära meeste finaalidele.
