Maailm ei seisa. Isegi aastatel 2020 ja 2021 ei seisnud. Jalgpallurid teevad tööd ja meeskondade tase paraneb. Kui mäng muutub kiiremaks, võib väljakul olla rohkem kontakte.

Jalka vaatas Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) kohtunike osakonna ja tippkohtunike abiga Premium liiga kaardivääriliste olukordade hulka aastatel 2017–2020. Need numbrid ei kajasta antud kaarte, vaid põhjaliku videoanalüüsi alusel välja toodud olukordi, kus spetsialistidest koosneva komitee hinnangul oli tegemist kaardiväärilise olukorraga, mis tähendab, et õigesti antud kaartidele liidetakse situatsioonid, mille puhul oleks pidanud kaart välkuma.

Kui 2017. aastal oli kollast kaarti nõudvaid olukordi ühe mängu kohta 3,8, siis eelmisel hooajal oli see number 5,2. Number on liikunud tõusvas joones, sest 2018. aastal oli see arv 4,5 ja aasta hiljem 4,6. Punaste kaartide arv on samuti protsentuaalselt arvestatavalt tõusnud, sest 2017. aasta 0,26 vastu pakkus mullune hooaeg keskmiselt 0,36 punase kaardi olukorda mängus. Numbreid kokku liites näeme, et kaardivääriliste olukordade arv mängu kohta on mõne hooajaga tõusnud 4,1 pealt 5,6-ni.

Kui kõik numbrid on olnud vaikselt tõusuteel, siis ainsana langes punaste kaartide olukord aastatel 2019–2020. Tunamullusel hooajal oli neid olukordi 0,43. Kui punast kaarti väärivate olukordade arv natuke vähenes, siis hoiatust väärivad olukorrad suurenesid viimati ligikaudu 10%.

„Kollaste kaartide olukordade hüppeline kasv oli üllatav, kuna tegu oli päris suure tõusuga,“ kommenteerib EJLi kohtunike osakonna juhataja Hannes Kaasik. Tema sõnul on keeruline hinnata, mis suunas liigub kaardivääriliste olukordade arv tänavusel hooajal, kuid senine kogemus on näidanud, et hooajad algavad teravalt. „Iga aasta alguses on näha ja tunda mängijate entusiasmi. Mängijate häälestatusel on oma mõju ja oleme tihtipeale näinud, et hooaja alguses võetakse palju kaarte. Põhjuseid on mitu, sest kokkumäng ei pruugi olla piisavalt hea, väljakud on kevadel veel teistsuguse katte ja tasemega, toimub palju võitlust ning duellidesse hilinemised toovad kaasa hulgaliselt kaardiolukordi.“ Kaasik lisab, et ühel hetkel olukord stabiliseerub. „Sõltuvalt hooajast võib see olla esimese ringi lõpu poole. Siis on tavaliselt tunda, et võistkonnad leiavad oma rütmi.“

Kui enne on palju juttu olnud võistkondade ja mängijate tasemest ning sellest, miks kaardiväärilised olukorrad tekivad, siis on keegi, kes otsustab, mis olukord kaardivääriline on. „Oleme moodustanud kolmeliikmelise komisjoni, kus olen kohtunike osakonna juhatajana mina ning kohtunike komisjonist TOP kohtunike eest vastutavad Uno Tutk ja Eduard Rõžov.“

Arvestades UEFA põhjalikke õppematerjale ja Eestis olukordi hindavate spetsialistide tausta, on kaardivääriliste olukordade hindamine pigem objektiivne kui subjektiivne. Kaasik lisab, et subjektiivsus tuleb mängu hoopis siis, kui hinnata, kui täpselt kohtunikud kaarte annavad. „Loomulikult ei anna kohtunikud sajaprotsendilise täpsusega kaarte. Küsimus on selles, milliseid olukordi sellisesse analüüsi lisada.“

Kaasik näeb, et sellise arvutustehtega saaks mängida. „Kui keskväljal tehakse tavaline rikkumine, mille puhul ei oota jalgpalliüldsus, fännid, inspektorid ja kohtunikud kaarti, siis me ei näe mõtet lisada seda statistikasse kui olukorda, kus kohtunik tegi õige otsuse kaarti mitte anda. See tundub tippkohtunikele iseenesestmõistetav ja pole õppematerjalina kasulik. Meil on kaardiolukordade hindamisel 12palline skaala ning alles teatud numbrist on meil mõistlik kajastada potentsiaalset kaardiolukorda statistikas ja vaadata, kuidas kohtunikud nende hindamisel toime tulevad. Nii et kui ühel riigil on õigete otsuste protsent näiteks 97, aga teisel on 85, siis selle numbri taga on teatav subjektiivsus.“

Et jutt numbrite ümber liiga ümmarguseks ei läheks ja ei kajastaks vaid kohtunike õigeid otsuseid, siis viskame pilgu peale tõsiste vigade fikseerimisele, mis on viimastel hooaegadel olnud murekohaks. „Mullu oli kõige positiivsem tõus tõsiste vigade eest antud punaste kaartide arv. 2019. aastal anti üks punane kaart tõsise vea eest. Andmata jäi 18... Teame, et mängija eemaldamine on psühholoogiliselt keeruline, aga see ei ole vabandus. Eelmisel aastal tõusis õigete otsuste arv tõsiste vigade fikseerimisel 38 protsendini, aga see ei rahulda veel meid. Kuid suund on siiski paremuse poole teel ja teeme endast kõik, et seda teemat fookuses hoida.“

Eesti tippkohtunikud kasutavad mängude analüüsiks RefPali keskkonda. RefPali üks peamistest eestvedajatest, Premium liiga ja FIFA kategooria abikohtunik Sten Klaasen rõhutab, et tegu pole ainult kaartide analüüsiga. „Premium liiga kohtunikutöö analüüs põhineb mängude süvaanalüüsil, mitte vaid kaartide olukordade hindamisel. Seega kajastab analüüs kõike, mis mängus juhtus.“

Penaltiolukordade arv on aasta-aastalt püsinud sarnasena, kuid seda üle liiga. Eesti tippkohtunik Kristo Tohver usub, et penaltite rohkearvuline põhjustamine on teatud võistkondadele suur mure. „Mida paremad on võistkonnad, seda vähem penalteid nad põhjustavad.“ Seda trendi saab tema sõnul kinnitada, kui võrrelda tabeli ülemist otsa alumisega. Pealegi kinnitab seda mõtet tähelepanek Taliturniirilt. „Aasta-aastalt antakse hooajaeelsetes mängudes ära rumalaid penalteid. Mängijad on lihtsalt veel roostes.“

Tohver teeb veel ühe tähelepaneku väsimusega seoses. „RefPali voorude kaupa tehtud analüüs näitab, et mida väsinumad on mängijad, seda vähem kaarte tuleb. Mängijatel pole lihtsalt nii palju jõudu võidelda.“ Sellele arvamusele sekundeerib Klaasen. „Pärast koroonapausi käis väljakul korralik võitlus, aga niipea, kui mängud tihenesid, siis enam sellist jaksu ei olnud ning kaardivääriliste olukordade arv vähenes.“

Kuidas on aga kohtunike väsimusastmega? Pole ju saladus, et Eestis profikohtuniku mõistet väga palju ei kuule. „Oleme kuulnud amatöör- või poolprofessionaalsetelt meeskondadelt, et mängijatelt oodatakse professionaalset suhtumist. Nii ka meil. Me ei saa öelda, et me ei nõua professionaalsust, aga samas ei loo me illusiooni, et igas Premium liiga mängus on juba aasta pärast väljakul elukutselised kohtunikud. Toon näiteks Siim Rinkeni, kes on elukutselt arst. Me ei saa eeldada, et ta jätab oma töö ja hakkab jalgpallikohtunikuks,“ ütleb Kaasik.

Samas lisab Kaasik, et pikas perspektiivis peaks olema igati loogiline, et ka Eestis on elukutselisi kohtunikke. „Ma ei salga, et kohtunikud teevad nädalasisestes voorudes rohkem vigu. Seda teavad võistkonnad, teame meie jalgpalliliidu kontoris ja teavad kohtunikud. Kohtunikud annavad endast parima ja osa saavad tänu paindlikele töökohtadele päeva või vähemalt pool päeva töölt vabaks võtta. Kuid me teadvustame, et pahatihti võetakse seda aega pere arvelt.“

TOP kohtunikud said mullu kogemuse, kuidas pärast esimest vooru oma füüsilist võimekust individuaalselt parandada. Kaasik ütleb lõpetuseks, et tänavuse hooaja eel on saadud kogemusi nii individuaalselt kui ka gruppides treenides. „Treeningute raames hoiame kohtunikega iganädalast ühendust. Oleme tiim, lähtume paljuski samadest põhimõtetest nagu võistkonnad. Kui on olnud positiivne koroonaproov või on mured tekkinud lähikontaktsuse tõttu, siis loomulikult lööb see korra rütmist välja, kuid loodame, et oleme hooaja alguses antud võimaluste raames võimalikult heas konditsioonis!“