Endine Prantsuse tennisist seksuaalsest väärkohtlemisest: see polnud kena žest, vaid peibutamise meisterklass

Millest ja miks algab vägivald? Kuidas see jõuab sporti? Sellele üritab juba aastaid vastust leida Prantsusmaa endine tennisist Mathilde Grenet, kes konsulteerib spordiorganisatsioone kogu maailmas.

Artikkel ilmus esimest korda ajakirjas Liikumine ja Sport.

Grenet’ asutatud ühendus En Garde sai tõuke tema enda valusast kogemusest. „Mu tennisetreener väärkohtles mind seksuaalselt. Teen omalt poolt kõik, et minu laps ei peaks nii kannatama. Tahan pakkuda talle turvalist spordikeskkonda,“ ütleb ta.

Grenet sattus 20 aastat tagasi Pariisis tavalise tennist armastava teismelise tüdrukuna elu hirmsasse õudusunenäkku. Äripäeva ja EOK koostöös Tallinnas peetud spordijuhtimise konverentsil „Piiride ületamisest“ rääkis ta oma loo. Siinkohal avaldab EOK ajakiri „Liikumine ja sport“ Grenet’ loal mõtlemapanevaid katkendeid tema võitlusest ja teiste aitamise soovist.

„Grooming’u (peibutamine – toim) protsess algas, kui olin 14-aastane. Ühel päeval kutsus treener, keda olin oma klubis näinud, mind oma laagrisse. Ta oli klubis tõeline staar ja olin väga elevil. Laagris olin tema suure tähelepanu all, ta jagas mulle pärast mänge komplimente ja minu mängustiili toodi teistele eeskujuks. Olin väga õnnelik. Ühel päeval küsis ta, kas soovin temaga väljaspool klubi lõunat süüa. Mu vanemad elasid päris kaugel ja ma ei mõelnud, et mul oleks imelik minna üksinda koos temaga sööma. Aga kas see pole kahtlane, et kutsuti vaid mind?“

„Sõitsime poole tunni kaugusele tema koju, kus sõime. Ta rääkis oma treenerikarjäärist, mida ta on saavutanud, keda ta on treeninud. Ta uhkustas mu ees. Ta rääkis Jane’ist, ühest 15-aastasest tüdrukust, kes meie klubis treenis. Ta mainis, et nad on isegi paar korda musitanud ja nad on parimad sõbrad. Mõtlesin, et see ei ole normaalne! Ta naeris seepeale ja ütles, et sõbrad nii teevadki.“

„Pärast laagrit läksin koos vanematega puhkusele. Sinna jõudnud, sain treenerilt sõnumi, et ta igatseb mind ja klubi õhkkond pole minuta endine. Kas see on treeneri normaalne käitumine? Ei, ei ole. Selline sõnumite vahetamine ei ole okei. Pärast laagrit sai temast siiski üha rohkem ja rohkem minu elu osa. Temast sai mu põhitreener, ta tõi mind igal õhtul pärast treeningut autoga koju. Mina ja tema üksinda autos. See ei olnud kena žest, vaid peibutamise meisterklass.“

„Ühel hetkel ei olnud mul oma elu. Ta saatis mulle sõnumeid, küsis, kus ma olen, kellega ma käin, kuidas mul koolis läheb, kuidas mul sõpradega läheb. Temast sai nii-öelda guru. Ühel päeval andis ta mulle Eros Ramazotti CD, teisel päeval kutsus ta mind jalgpalli vaatama. Ta külvas mind kingitustega üle.“

„Ma olin siiski 14. Isa ei pannud muutust minu käitumises tähele, kuigi olin järjest enam üksi oma toas, ma ei mänginud õe ega vennaga, rääkisin pidevalt telefonis treeneriga. Nii ei jäänud mul aega suhelda vanemate ega sõpradega. Ning mu treener vaid kritiseeris neid. Kui mul tekkis vaba hetk, süüdistas ta mind, et kulutan aega üleliigsele.“

„Ühel hetkel ei suutnud ma enam koolile keskenduda. Ei suutnud võita. Nutsin, olin vihane, karjusin treeneri peale isegi telefonis.“

„Ta hakkas mind ignoreerima. See on järjekordne grooming’u võte. Kui ma ei teinud seda, mida tema tahtis, siis ei teinud ta minust väljagi. See ajas mind hulluks. Mõtlesin vaid sellest, et ma ei suuda hästi mängida, kui ma ei saa täit tähelepanu. Ühel hetkel ütles ta, et ma ei oska mängida, olen tühi koht, ma ei vääri teda, vahel ta isegi lõi mind. Järgmisel päeval tuli ta aga vabandama, vahel kingitustega ning ütles, et olen kõige andekam ja ilusam mängija, kellega ta on kohtunud.“

Ühel hetkel julges Grenet rääkida juhtunust isale ja koos jõuti uue treenerini. Neiu sai tennisestipendiumi Lõuna-Carolina ülikooli ning ta hakkas uuesti tennist armastama. Ent teismepõlves kogetu ei ununenud. Veel enam, ta avastas, et endisel treenereil oli teisigi ohvreid. Grenet alustas 2014. aastal ta oma endise treeneri vastu kohtulahingut, mis kestis kaheksa aastat ja lõppes treeneri 18-aastase vangistusega. Koos teiste ohvritega asutas ta ühenduse Rebond, mis on nüüd Prantsusmaa alaliidu partner.

„Spordiorganisatsioonidel on turvalise spordi kaitsmisel väga suur roll. Paljudel puudub kontroll ja järelevalve, eeskätt siis, kui mängus on medalid ja rahvusvaheline edu. Sportlase heaolu jäetakse hooletusse, sest tulemused on ju head. Näen, et Eestis on palju turvalise spordi nimel ära tehtud, ent alati on küsimus, kas saaks veel paremini. Minu lugu lõppes õnnelikult, ent paljude lood jäävad suletud uste taha ja nelja seina vahele. Nii et tohiks olla,“ sõnas Grenet.

Vihjete kogumiseks asutati Spordivalvuri leht

Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutus (EADSE) avas veebis lehekülje Spordivalvur, kus inimesed saavad turvalises keskkonnas anda vihjeid spordis kehtestatud reeglite rikkumise kohta.

EADSE ootab infot aadressil spordivalvur.eadse.ee nii dopingujuhtumitest, väärkohtlemisest spordis, spordivõistlustega manipuleerimisest kui ka spordivõistluste ohutusega seotud probleemidest.

EADSE juhtivuurija Remo Perli sõnul kogusid nad vihjeid ennegi, kuid varasem korraldus oli ajale jalgu jäänud. „Viimased aastad on näidanud, et spordieetikast kinnipidamise kontrollimine on üha tähtsam. Sellest ajendatuna reformisime oma töökorraldust ja tegime eraldi lehe, kus on välja toodud EADSE neli põhilist töösuunda ning inimesel on võimalik oma infot selgelt ja turvaliselt meiega jagada,“ rääkis Perli.

EADSE kodulehel on võimalus registreerida turvalise sõnumiteenuse kasutajaks, kus suhtlus Spordivalvuriga käib anonüümse turvakoodi abil. Teadaandele saab lisada ka faile ja pilte. „Loodetavasti julgustab see inimesi oma tähelepanekutest aktiivsemalt teada andma. Meie eesmärk on avardada inimeste silmaringi ja selgitada, et ainult ühiselt saame seista ausa ja turvalise spordi eest. Kõigi vihjete sisu käsitletakse äärmiselt konfidentsiaalselt,“ lisas ta.