Millised on noortespordis väärkohtlemise liigid? Kuidas väärkohtlemist ära tunda?

Eesti jalgpalliliit koostas koos UEFA ning Terre des hommes' organisatsiooniga juhendmaterjal lapse heaolu toetamiseks. Juhendmaterjal on loodud selleks, et aidata klubidel võtta tarvitusele meetmeid, millega kaitsta ja hoida lapsi väärkohtlemise eest ning reageerida mistahes muredele. Seoses kergejõustikku tabanud skandaaliga oleks paslik see materjal läbi käia, sest tegu on spordialade üleste tähelepanekutega.

Kuigi mäng pakub lastele suurt rõõmu, võib sportimisel olla varjatud pool, sest lapsi võidakse nii jalgpallis kui ka mistahes teisel spordialal väärkohelda või kahjustada, sõltumata nende vanusest, soost, rassist, kultuurist, usulisest kuuluvusest, võimekusest või seksuaalsest orientatsioonist, selgitatakse juhendis.

Kuigi meedias kajastust leidnud lapse väärkohtlemise skandaalid on keskendunud peamiselt seksuaalsele väärkohtlemisele, on oluline mõista, et see pole ainus väärkohtlemise viis, mida lapsed kogeda võivad.

Füüsiline väärkohtlemine on sageli kõige kergemini äratuntav. Füüsiline väärkohtlemine võib olla mistahes löömine, raputamine, kõrvetamine, näpistamine, hammustamine, lämmatamine, viskamine, peksmine või muu tegevus, mis põhjustab füüsilisi vigastusi, jätab jälje või tekitab valu. Sinna alla kuuluvad näiteks:
1. lapsele laksu andmine, kuna ta on provokatiivne, ei kuula või segab treeningut;
2. vigastusega lapse mängima sundimine.
3. lapse tahtlikult agressiivselt mängima õhutamine, vaatamata teiste või enda vigastamise riskile.

Lapse seksuaalne väärkohtlemine on mistahes tüüpi seksuaalne kontakt täiskasvanu ja alla 18-aastase vahel, märkimisväärselt vanema lapse ja noorema lapse vahel või kui üks pooltest, vanusest olenemata, ei ole seksuaalsuhtega nõus. Kui alla 18-aastane isik on seksuaalse suhtega nõus, käsitletakse seda ikka seksuaalse väärkohtlemisena.

Samuti on seksuaalne väärkohtlemine lastest ebasündsate piltide tegemine, laste kaasamine seksuaalsete piltide või tegevuste vaatamisse või laste julgustamine käituma seksuaalselt sobimatul viisil. Kommentaaride, eriti seksuaalse sisuga, tegemine on samuti seksuaalse väärkohtlemise vorm, mida nimetatakse seksuaalseks ahistamiseks.

Näited:
1. duši all olevate paljaste laste pildistamine;
2. mängijaga seksuaalsuhte alustamine:
3. tütarlapse füüsilise arengu kommenteerimine;
4. Sellise füüsilise kontakti nõudmine, mis ei ole mängija heaolu jaoks tegelikult vajalik

Emotsionaalne väärkohtlemine toimub siis, kui lapse jaoks oluline täiskasvanu pidevalt kritiseerib, ähvardab või jätab ta hooletusse, mille tagajärjel lapse enesehinnang ja eneseväärikus on kahjustatud. Alatasa kellegi kulul naljategemine võib samuti olla väärkohtlemine.

Tasub siiski meelde jätta, et mõõdukas kriitika on laste õppimise ja paremaks saamise eesmärgil oluline. Samuti aitavad naljad ja naer tugevdada inimestevahelisi suhteid ning luua meeskonnatunde. Siiski tuleb jälgida, et kriitika ega naljadega ei liialdataks, sest see võib luua olukorra, kus kriitika ei ole enam motiveeriv ega naljad naljakad. Emotsionaalne väärkohtlemine teeb haiget ja põhjustab kahju samamoodi nagu füüsiline väärkohtlemine.

Näited:
1. kehva sooritusepärast lapse peale karjumine ja pidevalt teda halbade nimedega kutsumine;
2. lapse üle pidevalt naermine ja teiste mängijate naerma õhutamine, kui laps ei ole vormis;
3. soosingu väljanäitamine meeskonnas nii, et mõned lapsed tunnevad end väljajäetuna.

Tähelepanuta jätmine on, kui täiskasvanu ei paku lapsele piisavalt emotsionaalset tuge või tahtlikult ja püsivalt pöörab lapsele väga vähe tähelepanu. Tähelepanuta jätmine on ka see, kui lapsele ei anta piisavalt toitu, eluaset, riideid, arstiabi või järelevalvet.

Kuigi väärkohtlemisest mõeldakse enamasti kui tegevusest, mida täiskasvanu teeb lapsele, saavad ka eakaaslased üksteist väärkohelda ja seda nimetatakse kiusamiseks. Kiusamine võib väljenduda mitmes vormis. See võib olla füüsiline (näiteks löömine), internetitegevus (sotsiaalmeediasse postitatud halvustavad sõnumid, kommentaarid või pildid), vara kahjustamine või varastamine ning narrimine. Kiusamist võib põhjustada sugu, rahvus, seksuaalsus, erivajadus või sportlik võimekus.

Täiskasvanud püüavad mõnikord kiusamist ignoreerida, pidades seda vähetähtsaks, kuna see toimub laste vahel. Sellegipoolest võib kiusamine tekitada ja tekitabki suurt kahju, samuti kipub see tasapisi süvenema. Seepärast on oluline selline tegevus peatada juba alguses ja luua õhkkond, kus kõik teaksid, et kiusamist ei sallita.

On veel teisigi väärkohtlemise vorme, nagu diskrimineerimine, ärakasutamine ja vägivald, kuid need lähevad väärkohtlemise nelja peamise kategooria alla.

Väärkohtlemise äratundmine pole alati kerge. Mõnikord nähakse väärkohtlemist pealt või ollakse teadlik, kui laps ise või teine laps/täiskasvanu on sellest teavitanud. Üsna sageli on näha märke, et midagi võib valesti olla. See ei tähenda tingimata, et ONGI valesti, kuid need on märgid, millele tuleks lähemalt tähelepanu pöörata.

Kui laps...
...omab teadmata põhjustel füüsilisi vigastusi, sealhulgas sinikaid ja haavu (näiteks sigaretipõletusi) või tal on enesevigastamise märgid (näiteks lõikehaavade armid) või valu kõndimisel;
...omab teadmata põhjustel püsivaid haigusi (näiteks söömisraskused);
...muudab äkiliselt käitumist või tuju, näiteks muutub agressiivseks, tõmbub endasse või muutub häbelikumaks;
...väldib teatud olukordi või inimesi;
...muutub väga salatsevaks, näiteks ei jaga enam oma elus toimuvat või jääb täiskasvanute ruumi sisenemisel äkitselt vait;
...teeb ennast püsivalt maha,
...ütleb, et on väärtusetu või kasutu;
...paistab olevat isoleeritud / ei sobitu võistkonnas teistega;
...püüab endalt elu võtta;
...ütleb, et teda või võistkonnakaaslasi väärkoheldakse või kahjustatakse.

Kui täiskasvanu, näiteks klubi töötaja või lapsevanem...
...kohtleb üht või mitut last teistest erinevalt, soosib lemmikuna või karistab;
...paistab huvituvat rohkem tulemusest kui sellest, et laps oleks rõõmus ning lõbutseks;
...on lapse suhtes negatiivne ja kriitiline;
...kasutab sobimatut kõnepruuki, näiteks arutleb tüdrukute füüsilise väljanägemise üle seksuaalsel viisil;
...ei austa laste privaatsust riietusruumides;
...ei ole laste pärast mures, mida nad teevad või kus nad on;
...ei pea kinni suunistest ja käitumiskoodeksist;
...ütleb, et on näinud lapse väärkohtlemist või kahjustamist või on lapse pärast mures.

Turvalisuse tagamine on järjepidev ja mõtestatud tegevus – protseduurid ja meetmed peavad olema kohaldatud kõikidele üheselt arusaadavalt ja mõistetavalt. Vajadusel on oluline konsulteerida kohalike lastekaitseekspertide või ametnikega ja mõista, millised seadused lastega töötamisel kehtivad ning keda peab võimalike väärkohtlemiste juhtumite puhul kaasama.

Laste turvalisuse tagamise meetmete väljatöötamine võib nõuda ning vajada koostööd erinevate valdkondadega, nagu haridus-, tervishoiu-, sotsiaalteenuste- või õiguskaitsevaldkond. Samuti on vajalik mitmete osapoolte kaasamine, kelle hulka võib lugeda koole ja klubisid, peresid, arste, treenereid ja õpetajaid. Neid tuleb kaasata vastavalt riiklikele õigusaktidele.