Kuritöö ja tagajärg. 12-aastane ohver: ma tundsin vahekorra ajal naudingut, järelikult olen ise süüdi

Miks ei tohi kõrvalseisja vaikida? Mis juhtub ohvritega? Ja mida ikkagi teha siis, kui treener silmnähtavalt ihaleb oma alaealist hoolealust, aga otseselt „konkreetseid fakte” pole?

Ei kirjutaks sellest parema meelega üldse. Need on ebameeldivad ja ebamugavad lood. Aga neist lihtsalt tuleb rääkida.

Viimasel ajal kahjuks üha rohkem ka spordi puhul. Raimund Pundi ja noored võrkpallurihakatised. Nõmme Kalju treener Fredo Getúlio Aurelio ja 14-aastane noor vutitüdruk. Alaealistele oma peenisefotosid läkitanud FC Elva jalgpalliklubi treener Marek Naaris. Korvpallitreener ja õpetaja Marek Koitla, keda süüdistatakse kohtus alaealise seksuaalses väärkohtlemises. Jalgrattatreener, kes kasutas seksuaalselt ära oma grupi poisse. Ja see on alles jäämäe tipp, paljud hämarad teod on endiselt avalikustamata. Paljud kahjuks jäävadki.

Ma ei kirjuta mainitud lugudest konkreetselt - igal juhtumil on omad detailid ja süüaste. Mõni on klaarim, teine alles settib. Mõni oli vale moraalselt, teine ka seaduse silmis. Keskendume muule. Ühe olulise ühise nimetajana kumab läbi, et ehkki mingi indikatsioon – kas teadmine, kahtlus, jutud – on justkui olnud, ei ole klubi, alaliit, kool või kogukond osanud õigel ajal reageerida ja juhtumeid ära hoida.

„Meil ei ole seni olnud mingit alust ega õigust sekkuda ühegi treeneri eraellu,” laiutas Kalju tegevjuht Ehte Eamets Getúlio kaasusest rääkides käsi. No kuidas paneme käe ette, kui inimesed teineteist armastavad ja seadus kah lubab. Tihti on kuulda vabandust: aga konkreetseid fakte ju ei olnud! Või: me ei saa teenekat treenerit/õpetajat heast peast milleski sellises süüdistama hakata. Ka Pundi puhul laiutati käsi - jah, talle meeldisid poisid, aga kas ta läks ka üle keelatud piiri...?

Stopp!

Kõik, kes te eelistate probleemi puhul pigistada silma kinni ja mitte hakata „tühjast tüli tegema”, heitke korra pilk ohvrite poole. Enne kergema lahenduse ehk vaikimise ja möödavaatamise valimist kuulake, mida nad räägivad suletud uste taga hingetohtritele. Millise tohutu süükoorma all nad elavad ja millistesse lõksudesse aastateks satuvad? Mis viib neid noori inimesi punkti, kus parim lahendus tundub olevat enesetapp? Seda vastutust ei saa me mitte kellelegi teisele lükata. Meist kelle tahes tegevusetus võib maksta ühele noorele inimesele (normaalse) elu.

Katkiste laste lood

Lastepsühholoog Mariana Saksniit on rääkides üpris emotsionaalne. On näha, kui kirglikult ta oma töösse suhtub ja kui väga soovib vähem katkisi lapsi näha.

Peamiseks märksõnaks on kohutav, suisa talumatu süütunne. Ja häbi. Lapsed ja noorukid arvavad, et nemad tegid midagi valesti.

„Ühiskonnas on palju pisendavat ja normaliseerivat suhtumist. Puutun mitu korda nädalas kokku suhtumisega: aga kui see kahtlus ei vasta tõele? Siis see inimene paneb ju pahaks ja talle jääb plekk külge. Et kuidas ma edasi elan. Aga proovi mõelda vastupidi: kui ei vasta tõele, on hästi, aga kui vastab...?”

###

„See süütunne on halvav. Paneb end vigastama, ei lase magada, nad ei taha enam elada. On täiesti pandeemiline, milliste kaebuste all need noorukid kannatavad aastaid ja kui vara hakkavad sööma und soodustavaid ravimeid. Ja millised oma meetodid on neil välja arendatud, et saaks päevas mõned tunnid und või kuidas kooliga toime tulla, et keegi ei märkaks. Sest ta oli ju ise süüdi. Nendega on meil aastatepikkune töö.”

###

„Mõeldakse, et kuidas mina võisin olla nii rumal, kuidas ma ei teadnud, et teistes kodudes seda ei toimu. Eri vanuses inimesed, keda lapsena väärkoheldi, on öelnud, kui oluline oleks neile, et too inimene tunnistaks: see oli vale, sina pole süüdi. Nii mõnigi saab leevendust, kui sel teemal avalikult räägitakse ja ühiskonnas on hoiak, et see ei saa olla kuidagi lapse vastutus. Me ei saa kuidagi eeldada, et lapsel, olenemata vanusest, on sama analüüsi- ja ohutajuvõime mis täiskasvanul.”

###

„Mul on üks 14-aastase juhtum. Ega ta ju ei seosta oma ülemäärast ärevust ja paanikahooge sellega, et tal on oma partneriga 30-aastane vanusevahe. Jah, temalt on seksuaalvahekorraks luba küsitud, aga ega too küsija ei lasekski endale ei öelda, küsib, kuni saab jaa kätte. Lapsel on aga seisukoht: ma ütlesin ju jah. Aga see ei olnud ju päris nõustumine, kui kümme korda küsitakse. Või kui ta saab selle ees mingi hüve, mida väga ihaldab. Või erikohtlemist oma armastatud erialal. Ma ei usu, et 14-aastasel on olemas oskus öelda ei, eriti olukorras, kus tekivad tunded.”

###

„Need ei ole uurimiseks või ajakirjanikele kirjutamiseks toredad lood, aga palju hullem on, kui noor inimene jääb sinna lõksu. Meil on praegu ühe 12-aastase tüdrukuga tegemist, ta on selle lõksus, et ütleb: aga ma tundsin ju naudingut. Kui olime juba mitu korda vahekorras olnud, siis ma ise nautisin ka. Järelikult olen süüdi.”

32%

16–18-aastaseid Eesti noori on elu jooksul seksuaalset väärkohtlemist kogenud.

###

„Mu praktikas pole olnud juhtumit, kus oleks suur vanusevahe, aga igas muus mõttes tegu konsensusliku paarisuhtega, isegi kui laps avaldab, et on armunud. Võrdluseks üks juhtum. On alust arvata, et suhe flirtimise ja ettevalmistamise tasandil algas varem, penetratsioon toimus tõenäoliselt pärast 14. sünnipäeva. Ega see laps ei saa aru, miks ta nii kiiresti närvi läheb või pidevalt ärev on. Kui aga küsida, kas ta päriselt arvab, et see suhe on selline, nagu peakski olema poisi ja tüdruku suhe, siis ta tõenäoliselt nimetab midagi, mis talle tegelikult ei meeldi.”

###

„Vastutus lasub meil kõigil. Oli juhtum, kus isa läks vangi tütre seksuaalse väärkohtlemise eest, kuid vennad jätkasid seda. Ma muidu magan hästi, aga siis küll vähkresin küljelt küljele ja mõtlesin, kas oli midagi sellist, mida mina tegemata jätsin.”

Kust tuleks alustada?

Mida peaks tegema kõrvalseisja, kellel on tekkinud kahtlusi, aga otseselt mingeid tõendeid pole?

„Pigem ülereageerida kui üldse mitte reageerida,” soovitas lastemaja teenuse juht Anna Frank-Viron mitte kõhelda. „Alati saab konsulteerida lasteabiga (telefon 116 111, www.lasteabi.ee), kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja ja ka politseiga – neid ei tohiks peljata. Meil kõigil on hea meel, kui seksuaalne väärkohtlemine kinnitust ei saa.”

„Nõu küsimine ei tähenda veel juhtunust või konkreetsest isikust teatamist,” sõnas justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika osakonna nõunik Brit Tammiste. „Nõuandeliinid on avatud 24/7 eesti, inglise, vene keeles ning nõu antakse olukorras, kus isiklikust kogemusest või teadmisest jääb puudu ning on tekkinud küsimus või mure lapsega seoses.”

„Kui on ohver, kannatanu, tuleks kaasata spetsialiste, et teha selgeks, kuidas käituda nii, et keegi lisaks haiget ei saaks,” jätkas Frank-Viron. „Lastega vestlemine sellistel teemadel vajab kindlasti ettevalmistust, et mitte ohvristada/taasohvristada lapsi või rikkuda lapse ütlusi juhuks, kui menetlust võidakse alustada. Oluline on, et klubis ja organisatsioonis, kus lastega tegeletakse, on lastega suhtlemine norm, mitte ei toimu ainult kriisides. Kui suhe on turvaline juba tavaolukorras, on kindlam ka see, et laps tuleb ise murest rääkima.”

„Kõige olulisem on hetk, kui laps proovib rääkida, et temaga on midagi juhtunud,” kinnitas Tammiste. „Kui näed, et lapsel on mure, julgusta teda rääkima juhtunust oma sõnadega. Kuula tähelepanelikult. Tunnusta loo rääkimise eest. Ütle lapsele, et ta pole juhtunus süüdi. Usu last.

Tee lühidalt märkmed pärast vestlust. Ära asu üle kuulama! Väldi toimepanija halvustamisest lapse ees – see võib olla isik, kellest ohver tõeliselt hoolib. Kuigi väärkohtlemine tuleb hukka mõista, võib lapse ees tema lähedase halvustamine väärkohtlemise mõju veelgi süvendada.”

Igal juhul tuleks kahtluse korral enne pöörduda lapse poole, mitte hakata kohe aru pärima võimalikult teo kordasaatjalt. „Meil on oi kui palju juhtumeid, kus siis laps hirmutatakse vaikima,” selgitas Saksniit.

Kehtestada tuleks kindlad reeglid

Kuivõrd on spordiorganisatsioonid siiralt huvitatud probleemiga tegelema? „Tundub, et on, ja selle üle on väga hea meel,” lausus Frank-Viron. „Palju pöördumisi on eri abi- ja koolitusorganisatsioonide poole, et korraldada koolitusi, seminare teemadel: kuidas märgata abivajavat last, kuidas reageerida, kuhu pöörduda, kust laps abi saab, mida treener saab teha. Jalgpalli liit alustas juba eelmisel aastal lapse heaolu koolituste sarjaga, kuhu on kaasatud ka sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakond.”

Tagajärgedega tegelemise kõrval peaks olema tähtsal kohal ka ennetustöö. „Igas spordiorganisatsioonis võiks olla paigas, läbi räägitud ning kõigile teada lubatud ja lubamatu käitumise piirid,” pakkus Tammiste. „Muu hulgas näiteks, et treeneri seksuaalsuhted alaealisega on keelatud; treener ei või väljaspool trenni veeta õpilasega aega; treener ei kutsu õpilasi koju ega käi õpilasel külas; sõidujagamised on eelnevalt läbi räägitud lapsevanemaga ja põhjendatud; seksuaalse sisuga vestlused ei ole lubatud.”

Lastega töötavate isikute tausta tuleks enne tõsiselt kontrollida. Hea oleks, kui spordiorganisatsioonides oleksid nii mees- kui ka naissoost usaldusisikud, kes ei ole sama asutuse töötajad.

Millal tuleks treener töölt eemaldada?

Artikli alguses nimetatud treenerite puhul oli veel üks ühine joon – nad jätkasid organisatsioonis töötamist ka siis, kui kahtlased teod olid asutuses päevavalgele tulnud.

Seaduse mõttes on kõik klaar – eluaegse lastega töötamise keelu saavad need, keda on karistatud või sundravile saadetud inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude, prostitutsiooni või lastepornograafia tõttu. Mitme muu kuriteo korral kehtib piirang karistuse kehtivuse ajal. Aga päris elus on ka hall tsoon: kui tegu on taunitav, aga pole karistatav; kui uurimine alles käib; kui...

Anna Frank-Viron tunnistas, et see on üsna keeruline küsimus. Ühest küljest kestavad menetlustoimingud kaua, teisalt ei tohiks keegi alusetult kahju saada. „Samas olen kindel, kui me mõtleme oma laste peale, siis me ei sooviks, et temaga tegeleks keegi, kelle kohta uuritakse, kas ta on seksuaalne väärkohtleja või mitte... isegi kui pole veel süüdi tunnistatud,” mõtiskles Frank-Viron.

Riik mõistis lõpuks: 14 ei ole okei

Praegu kehtiva seaduse järgi võib täiskasvanu olla vabatahtlikus seksuaalsuhtes noorega, kes on saanud 14-aastaseks. Fredo Getúlio Aurelio kaasuse tõttu soovib justiitsministeerium tõsta seda iga 16 peale. Ka Soomes, Norras, Lätis ja Leedus on piiriks 16 aastat. Erandiks oleksid noorte omavahelised seksuaalsuhted, lubatud on viieaastane vanusevahemik, nii võiks 19-aastane olla vahekorras 14-aastasega.

Getúliole on aga esitatud kuriteokahtlustus. „Kehtiva seaduse järgi on keelatud olukord, kus täisealine astub noorema kui 18-aastasega suguühtesse, kasutades ära kannatanu sõltuvust süüdlasest või kuritarvitades saavutatud mõjuvõimu või usaldust,” selgitas Brit Tammiste. „Treeneri ja treenitavate suhe võib olla mõjuvõimu või usaldussuhte ärakasutamine. Alaealised on tihti kergemini mõjutatavad kui täiskasvanud, seega on nende tahtega kergem manipuleerida. Osava manipulatsiooni tulemusena ei saa välistada, et alaealine ei keeldu suguühtest või teeb vastava ettepaneku lausa ise.”