„See on põhimõtteliselt ainuke selge pilt mul silme ees, kui ta tuli Salt Lake Citys kolmandaks. On lumes kõhuli ja siis vaatab tabloole tagasi. Vägev!“ meenutab Kirsipuu 2002. aasta veebruarikuud, kui kamraad võitis 15 km klassikasõidus pronksmedali. Veel enam, poodiumil oli kaks meest, sest Andrus Veerpalu võitis kuldmedali.

„Olümpia on kõige olulisem just selle põhjuse poolest, et see toimub nelja aasta tagant. Ja tol ajal oli veel nii, et kui sul on üks distants, mis sulle jube hästi sobib, siis see on tegelikult ju kaheksa aasta tagant. Neli aastat tead ette kuupäeva ja kellaaega ning seal ei aita enam see, kui ütled nagu esimese klassi koolipoiss õpetajale, et palun vabandust, ma ei jõudnud end ette valmistada,“ hindab Mae. „Olümpiale minnes olin MK-sarja üldarvestuses kolmandal kohal ehk eesmärk oli küll, et medal võiks ju tulla. Ja tänu Andrusele (Veerpalule – toim) on olnud võimalus pjedestaalil Eesti hümni kuulata,“ meenutab ta.

Ka aastakümneid hiljem tulevad spordisõbrad Maed tänama. „Viimane kogemus oli nädal aega tagasi, kui ametiasju ajades kohtumise lõppedes anti mulle viisakalt kätt ja öeldi, et lisaks tahaks tänada nende emotsioonide eest, mida paarkümmend aastat tagasi pakkusite. Järelikult suutsime inimestele midagi anda,“ rõõmustab ta.

Milles Kirsipuu ja Mae kohe mitte kunagi ühel meelel ei ole ning miks sai Mae sõbra käest nahutada, vaata EOK videost:

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena
Sinu vihjest võib saada uudis

Olulist sündmust märgates tee pilt või video ja saada Delfisse. Vaatame vihje üle ja jagame sinu märkamist Eestiga. Saada vihje:

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid