Kirsipuu ja Mae sõprus on kestnud aastakümneid, meeste sõnul alates aastast 1997. „Meil oli ühiseid sõpru, hakkasime seltskondades läbi käima,“ meenutab Mae. „Meil klappis. Meie väärtushinnangud olid sarnased. Jaan oli sel ajal ikkagi juba tegija, mina vaatasin talle alt üles.“

Sõprade seltskond saatis Kirsipuu teele ka tähendusrikka, 1999. aasta Tour de France’i eel. Mae jälgis seda, olles suusalaagris. „Õhtused trennid üritasime nii sättida, et viimast veerand tundi näeks. Eurospordi vahendusel jälgisin neid,“ mäletab Mae.

4. juulil 1999. aastal rõkkas kogu Eestimaa – Prantsusmaa velotuuri avaetapi viimasel 350 meetril tuhises Kirsipuu selge võitjana üle finišijoone. Kättevõidetud kollast liidrisärki õnnestus kanda lausa kuuel etapil järjest – esimese sprinterina Tour’i ajaloos.

„See oli minu karjääri üks kõige tähtsamaid asju. Sellest sai nii mõnigi asi jätku, enesekindlus kasvas. Samas see oli mentaalselt ja füüsiliselt jube raske. Tiim ei olnud selleks valmis, meil ei olnud vastavat personali, peamänedžer tahtis, et oleks võimalikult palju kajastust igal poole. Poole pealt oli vaimselt toss väljas juba. Tagantjärgi on muidugi kihvt, et sellise asjaga hakkama sain. Vahel on lahe, räägid mõne võõra inimesega ja siis ta ütleb jutu lõpu: „Aitäh nende emotsioonide eest! Ikka kõva vend olid!“ muigab Kirsipuu.

Jalgratturil oli suur roll ka Eesti maailmakaardile viimisel. „Kohe pärast etappi oli Prantsusmaa televisiooni otsesaade, saatejuht võttis välja Euroopa kaardi, kus ei olnud veel Balti riike eraldatud ja küsis: „Näita mulle, kus see Eesti on.“ Ütlesin talle: „Anna andeks, sul on vana kaart!“ Rahvas vilistas selle saatejuhi välja,“ naerab Kirsipuu.

Vaata Kirsipuu ja Mae meenutusi pikemalt juba ülalasuvast videost!

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena