Renee Teppan, ikka otse ja ausalt: ütlesin, et ma võin vait ka olla, aga arvan, et see pole kasulik
Pärnu Võrkpalliklubiga liitunud Eesti koondise diagonaalründaja Renee Teppan ei hoia kriitilisi kommentaare treeningutel tagasi, kuid ei tee seda kunagi halva pärast.
„Suurimat rahulolu pakub mulle just see, kui näen, et mingid vennad, kes ei ole saanud varem karikat pea kohale tõsta, saavad seda esimest korda teha,“ tunnistas Teppan.
Kunagi just Pärnus alustanud pommitaja on pärast tippliigades mängimist taas ringiga juurte juurde tagasi jõudnud. Nüüd on ta suvepealinnas mõistagi hoopis teises rollis: Teppan tahab kogemusi jagada ja soovib aidata noori mängijaid.
Kas oled saba ja sarvedega pärnakas hooaja lõpuni või käib taustal jätkuvalt vilgas töö seoses välisklubi leidmisega?
Mul on Pärnuga tähtajaline leping, jaanuari lõpuni, kuni mängijateturg on avatud. Mul on lepingus punkt, mis võimaldab hooaja sees klubi vahetada. Aga ei, ma ei otsi pingsalt uut klubi ja ei saa öelda, et selles osas töö käib.
Nagu arvata oligi, siis mängijate turg oli selle hooaja eel kuu aega nihkes. Septembris ei toimunudki midagi, kuna seoses olümpiakvalifikatsiooniga läks koondisetsükkel osadel riikidel nii pikaks. Nagu ma eeldasin, siis oktoobris hakkas igasuguseid variante tekkima, aga esiteks olin siis juba lubanud ennast Pärnusse ära ja ega ausalt öeldes finantspool ei olnud ka nii meelitav nende klubide puhul, kust need jutud käisid. Viis aastat tagasi oleksin vastu võtnud, aga täna enam väga elevile ei sattunud sellest.
Kui kergesti sinusugune Eesti võrkpalli mõistes superstaar meeskonda sulandus? Või tundsid end nagu hiljuti Clippersiga ühinenud NBA korvpalliäss James Harden, keda mõned pisematest tähekestest tiimikaaslased jõllitasid riietusruumis üsna pahura pilguga?
Eks olen juba inimtüübilt selline, et kohe esimese hooga paugutama ei hakka. Vaatlen, uurin olukorda ja õpin inimesi tundma. Aga ma ei tulnud siia ainult trenni tegema ja mängima. Minu huvi on aidata Pärnu Võrkpalliklubil areneda ja neil on huvi ka seda teha, jõuda teistele klubidele lähemale igas mõttes.
Ega endal on ausalt öeldes ka seda huvitav teha. Topin oma nina igale poole, köögipoolelt videokoosolekuteni välja. Endal on ka põnev erinevates rollides toimetada. Aga eks oli kindlasti ka ütlemisi riietusruumis ja trenni ajal. Olukord on lihtsalt selline, kus eelmistel aastatel on ainult noored kutid olnud koos, ei ole vanemaid, n-ö suurema kaliibriga mängijaid kõrval. Eks alguses see enesekriitilisuse pool oli problemaatiline. Võib-olla võttis ka neil aega aru saada, et ega ma ei tulnud kellelegi selles mõttes liiga tegema. Pigem see, mis ma teen, on neile endale kasulik.
Ütlesin ka, et ma võin vait ka olla, aga ma arvan, et see pole üldises vaates kasulik. Ütlen ju seda, mida ma näen ja mida mulle endale on öeldud maailma absoluutses tipus. Kõike seda, mida teen, teen ju võistkonna edu nimel. Mulle ei ole personaalselt vaja mingeid medaleid või karikaid või tiitleid. Loomulikult mulle meeldib võita ja vihkan kaotamist, aga mulle pakub suuremat rahulolu, kui näen, et mingid vennad, kes ei ole saanud karikat pea kohale tõsta, saavad seda esimest korda teha. Sama moodi oli see ka Selveris minu jaoks see äge asi.
Kes Pärnu mängijatest sind kõige positiivsemalt on üllatanud?
Varasemalt ei olnud ma kokku puutunud peale Radža (Andrus Raadiku – M. R.) mitte ühegi kutiga. Üks mängija, kelle nimi pole võib-olla meediast ja kust iganes nii palju läbi käinud, aga tegelikult on juba pikalt siin liigas tiirelnud, on Jörgen Vanamõisa. Kui teda igapäevaselt näen ja vaatan neid gabariite, siis selles mehel on päris raju potentsiaal – ei näe, miks ta peaks olema kehvem kui Mart
Naaber või Alex Saaremaa. Jah, nipet-näpet on kindlasti vaja veel tööd teha. Ta pole enam noor, vaimselt ka küpsem, mees, kellega väljakul saab arvestada.
Neid kutte on veel, teised on ju üsna noored alles. Miks mitte mõne aja pärast näha Tony Tammiksaart koondise suuremas ringis ja nii edasi. Siin on huvitavaid kujusid küll.
Pärast sinu liitumist on Pärnu saanud viis võitu ja kolm kaotust. Su enda panus on kõikunud päris kõvasti, ühes mängus tõid koguni 26 punkti ja kasutegur oli +16, teises 12 punkti ja -5. Käib veel kõva mängu otsimine?
Punktid punktideks, eks iga mängu iseloom on erinev. Ka tõstete arv on üsna erinev. Kui vaatad läbivalt rünnakuprotsenti, siis krahh on selgelt olnud ühes mängus, Jekabpilsiga. Loomulikult käib otsimine, üle-eelmisel nädalal alustasime põhimõtteliselt uue võistkonnaga, meile tuli ju uus sidemängija (ukrainlane Vitalii Parkhomenko – toim).
No just – sisuliselt igal mängul on olnud eri sidemängija. Selle aja jooksul on teile palle ette tõstnud neli sidemängijat.
Jah, loomulikult. Tõesti käib otsimine. Nüüd saab alles normaalselt tööd tegema hakata.
Kas ukrainlane on mängumees?
Loodetavasti on küll mängumees. Tal ei ole ka siin kerge olnud. Alles tuli, trennides jättis väga positiivse mulje. Ülioluline on ka see, et inimesena on normaalne mees. Nädala teises pooles jäi ta ka tõbiseks, selline pikk reis kohe otsa... See süsteem, mida siin mängitakse, saan aru, et kulude kokkuhoiuks on need topeltmängud, aga... Paned Riiga mängule, sealt veel edasi Klaipedasse mängima – see on jabur. Professionaalses mõttes on see täielik amatööride teema.
Vähemalt see kõige hullem reis on Pärnul nüüd tehtud.
Tehtud jah, aga kas me mängime selleks, et asjad saaksid päeva lõpuks tehtud. See on ikka ülimalt amatöristlik. Sa ei saa treenida võõras saalis ja nii edasi. Loomulikult kodusats tunneb end omas saalis hästi. Jah, kaotasime Amberile, saab nalja teha, et no leedukatele võrkpallis kaotada... Aga nad tõesti mängisid väga hästi ka, arvan, et tegid oma hooaja parima mängu. Tundub, et olemegi praegu olukorras, kus on raske hoida kahel järjestikusel mängupäeval taset.
Oled mänginud tippliigades ja tippklubides suure publiku ees. Kui raske on sul end kokku võtta ja motiveerida siin, näiteks kitsukeses Tallinna Ülikooli saalis peetud karikamängus, kus pääsesite lõpuks esiliiga tiimi vastu raske 3:2 võiduga?
Mis seal ikka, eks ma ju teadsin, mis ees ootab. Ei ole keeruline end motiveerida. Ajas mingid asjad muutuvad. Kunagi olin egoist, vaatlesin ainult oma mätta otsast. Nagu rääkisin, siis täna pakub rõõmu, kui saad aidata neid, kes veel midagi ei ole saavutanud. Mitte et endal enam ambitsioone ei oleks, aga need asjad on kuidagi teistmoodi. Mingis mõttes olen arvestanud, et Trentinosse ma enam ju tagasi ei lähe. See ei tähenda, et ei võiks veel korralikus liigas korralikul tasemel mängida. Tegelikult olen väga kaua ära olnud, taas kodumaal mängida on väga hea, see on vaimselt värskendav. Kui välismaal teadsid täpselt, mis kuupäev on ja mitu päeva on kojuminekuni, siis täna ma kuupäeva ei tea – puhkuseni päevi lugev äpp on desinstallitud.
Küsimus veidi teisest ooperist. Kui Renee Teppanist tuleb kunagi elulooraamat, siis mis oleks selle pealkiri?
Renee Teppan – otse ja ausalt!
Klassika! Kas kaanepildiks sobiks siis see pilt, kus üritasid kevadel Poolas mängides Bedzini saali põrandalaudu rusikaga purustada?
See võiks üks nendest variantidest võib-olla tõesti olla.
Kui nüüd tõsisemalt rääkida, kas siis selles pildis tõesti on mingi sümboolsus, mis kirjeldab sinu emotsionaalsust ja energiat?
Kindlasti. Ja kindlasti väljendas see eelmist hooaega üldiselt. Oli rõvedalt pikk, elu kõige pikem hooaeg, päris keeruline hooaeg ja ka eraeluliselt oli palagani piisavalt. Kui kõik see kokku panna, siis ma täna isegi ei kahetse, et selle käe seal kipsi lõin. Päeva lõpuks kui kõike arvesse võtta, siis see pidigi kuidagi nii kulmineeruma. Õnneks see vigastus võrkpalli mängimist enam ei sega ka. Ju see kuidagi nii pidigi minema. Jama poolakatega käib edasi. Meil on kohtukeiss, mulle ollakse võlgu.
Mitme kuu eest võlgu ollakse?
Kolme ja poole. Rahaprobleemid olid läbi hooaja. Lõpuks ei läinud ju ka nii, nagu loodeti (Bedzin ei tõusnud Poola meistriliigasse – toim). See on tüüpiline. Kui teatud kohtades minnakse võidu peale, niigi on nii ja naa ning ei lähe ka loodetult... Aga kolm pool kuud on ikka košmaar. Tavaliselt mängitakse lolli võib-olla viimase palgaga. Eks nad rõhuvad sellele vigastusele ka, lausa reaalselt süüdistasid mind selles, et kaotasime tolle mängu ega pääsenud kõrgliigasse. Palju edu neile sellega! Ma lähen lõpuni välja, nemad kaotavad, neil pole varianti ka.
Kas Cronimet Balti liiga kannatab Poola esiliigaga võrdluse välja?
(Teppan mõtleb vaikides täpselt 17 sekundit). Mingil määral kindlasti. Tänavu on seal vist 16 võistkonda, kõik need ei ole hullult vägevad. Esimesed viis või kuus on üle sellest supist siin, esimesed kaks-kolm on Poola esiliigas ikka väga korralikud võistkonnad. Tõenäoliselt võiksid nad hammustada ka Poola meistriliiga tagumist poolt. No võrdlust kannatas kenasti välja see Kaunase reis (naerab – toim), ajaliselt ja kilometraažilt. Poolas oli selline standardtaks – trippida kuus tundi.
Millest tunned Eesti võrkpallis üldisemalt kõige rohkem puudust?
Sellisest pildis olekust. Siiani ei ole me ära kasutanud seda, kus meie mehed on mänginud ja mängivad tänase päevani. Ülipalju ägedaid asju saaks teha. Loodan, et Karl Rinaldo teeb selle ära, ta plaanib minna Roberti Tähele külla Berliini ja miks mitte teha sellist asja, nagu kunagi tegi Basket TV, kes näitas köögipooli ja asju. Tutvustada, kui ägedates kohtades vennad mängivad ja kui kõval tasemel asja tehakse.
See on ikka ulme, kui vähe ikkagi ollakse pildis. Henri Drell paneb G-liigas pealt ja on kohe Delfis uudis. Meie vennad pääsevad võib-olla siis sinna, kui Meistrite liigas pannakse üle 20 punkti. See on ebareaalne. Kindlasti see marketingi pool on täitsa olematu meil. Kas või koondise teema – ma ilma naljata mõtlesin, et andke Martti Juhkamile ja Henri Treialile natuke honorari rohkem kuus ja üks mees on püstolreporter, teine on telefoniga kaameravend. Meestel on endal ka huvi, miks mitte ära kasutada. Pildis oleku poole pealt saaks ikka rõvedalt juurde panna.
Reklaami Pärnut ka! Mis on suvepealinnas sügisel ja talvel põnevat teha vabal ajal?
Pärnu on ikkagi väga kõva spordikants. Meil on siin igasuguseid ägedaid talvespordi võimalusi. Meil on siin Jõulumägi, ägedad suusarajad metsades, isegi tahaks sinna jõuda. Pole vist mingi 15 aastat suusatamas käinud, nüüd tahan seda teha. Muidu on siin mõnus rahulik, ei ole mingisugust tõmblemist, igale poole jõuad viie minutiga, siin on ideaalne keskenduda oma asjale. Ei pea raiskama närve liikluses ja ummikus istudes. Suures plaanis on siin olemas kõik asjad, mis on Tallinnas ja Tartus. Kui tahad minna kinno, siis lähed kinno. Ega see nii väike ka ei ole, siin on teha küll.
Kas Selja külasse, kus noorena kasvasid, ka aeg-ajalt veel põikad?
Tänaseks elab seal ainult minu vanaema. Ega sinna enam väga ei satu ausalt öeldes. Pigem käib vanaema meil linna pool külas kui vastupidi.
