Pärnu klubi juhtide ettepanek: lõpetame võrkpallile augu kaevamise ja negatiivse kuvandi loomise

Miks on nii, et Jaanus Nõmmsalu ja Argo Meresaar said omal ajal noormängijatena Pärnus mitmekordset Eesti keskmist palka, kuid tänapäeval teenivad liigas vähesed mängijad keskmistki? Ja mida saaksid just sina teha olukorra parandamiseks?

Mis sai siis, kui üks kauaaegne Pärnu toetaja lubas kord ise hakata klubile sponsoreid otsima? Kuidas mahuvad kuurortlinna ära võrkpallurid, korvpallurid ja jalgpallurid? Mis peab juhtuma selleks, et Pärnu Võrkpalliklubi kodumängudel esineksid David Guetta ja Robbie Williams? Ja miks ähvardas Nõmmsalu keset intervjuud Pärnu VK juhatusest tagasi astuda?

Pikem vestlus Pärnu Võrkpalliklubi juhatuse liikmete Jaanus Nõmmsalu, Tamar Nassari ning samaaegselt ka klubi tegevjuhi ülesandeid täitva Reio Tilgaga andis vastuse neile ja teistelegi küsimustele. Ühtlasi sai selgemaks, miks ikkagi tasub sammud saali seada või ettevõtjana kodukandi klubile õlg alla panna.

Klubi juhatuses on neli inimest, teie kolm ja peatreener Toomas Jasmin. Põhimõtteliselt siis nagu kolm musketäri ja d’Artagnan. Kuidas teie kolme kohustused omavahel jagatud on või teevad kõik kõike?

Nõmmsalu: Eks see natuke ikka nii on, et kõik midagi teevad. Aga igapäevaseid jooksvaid klubi asju teeb Reio.

Nassar: Mina olen Jaanusega pigem toetav pool. Päris pikalt on Reio pidanud neid asju tegema üksinda. Praegu proovime seda kõike jagada, et Reiolt koormust vähemaks saada ning võib-olla uusi ideid ja mõtteid juurde tuua. Selle ajaga võrreldes, kui Jaanus ja mina mängisime, on see ideoloogia muutunud, ei tulda enam vaatama ainult sportlikku sooritust, vaid tullakse ka show’d vaatama. Proovimegi ajaga kaasas käia ja uut hingamist tuua.

Mängude korraldamine on ka muidugi oluline, aga juhatuse põhirõhk läheb vast ikka küsimusele, kust uusi toetajaid leida ja võimalikult korralik eelarve kokku saada.

Tilk: See on oluline jah, sest muidu ei korralda sa midagi. Show jaoks on ka raha vaja.

Kui lihtne see tänapäeval on, kui majandusprognoosid pole just roosilised, valitsus tõstab kõikvõimalikke makse ja firmad koondavad töötajaid?

Nõmmsalu: Tegelikult on see väga vastik töö. Kust sa ikka peale hakkad? Oma sõpradest ja tuttavatest ja siis proovid kuidagi võõraid inimesi kõnetada. Kui mõelda nii, et ühel hetkel su sõbrad ja tuttavad näevad su telefoninumbrit ja teavad, et sa võid raha küsida, siis mingil hetkel see väga mõnus enam ei ole.

Kas see rikub natuke ka isiklikke suhteid?

Nõmmsalu: Igaüks peab ise vaatama, kuidas oma sõprade-tuttavatega läbi käib. Tuleb ka nii suhelda, et väldid seda teemat täielikult. Siis läheb see kergemini üle. Aga kui sa iga kord seda teemat tõstatad, siis on selge, et varsti telefoni enam vastu ei võeta.

Toetajate osas on ikka keeruline. Me käime ju rääkimas aastast aastasse. Täna mina küll ei tea, et keegi oleks julgenud mitmeks aastaks käsi lüüa. See on üks kitsaskoht – sul ei ole seda kindlust. Pead igal aastal üle käima ja eks ma saan aru, et ka ettevõttel pole omakorda kindlust.

Kas vanasti, näiteks kümme aastat tagasi, olid kokkulepped toetajatega pikemad?

Tilk: Kogu aeg on ikka asi hooajapõhiselt käinud. Igal kevadel pead ennast jälle tõestama ja siis ukse taha raha paluma minema.

Podcast’is „Kuldne geim“ püstitas saatejuht Mihkel Uiboleht küsimuse, miks võrkpallis on lepingud mängijatega reeglina vaid ühe aasta pikkused. Kas su vastus oli ühtlasi vastus ka sellele küsimusele?

Tilk: Me oleme teinud ka pikemaid lepinguid. Silver Maaril oli viieaastane leping. Toms Švansil, Taavet Leppikul, Kristaps Platačsil, Kristo-Joosep Petrsonil jt. on olnud ka kolmeaastased. Chizobaga olime lähedal pikemale kui aastane leping. Aga on ka teistsuguseid näiteid - briti Robert Pooli kaheaastane leping katkestati osapoolte kokkuleppel kolmandal kuul - järgmisel hooajal lõpetas ta oma mängijakarjääri ja oli ta hoopis Jaapani tippklubis abitreeneri rollis. Seal podcast’is mehed räägivad, aga taustainfot alati ei tea.

Reeglina lepingud on ju ikkagi üheaastased. Need pikemad lepingud siis tehakse ilmselt noortega?

Tilk: Pigem mängijad ei taha teha pikemaid lepinguid. Klubil küll ei ole midagi selle vastu, et pikemalt teha. On ka välismaalasi olnud, kellega oleme 1 + 1- või kolmeaastase lepingu teinud. Aga seal on alati klausel sees, et mõlemal poolel on teatud tingimustel võimalik lõpetada.

Nassar: Seal saates toodi päris hästi välja ka see, et kuna palgasummad on hästi kõikuvad, siis see on üks põhjus, miks mängijad ei taha teha pikemat lepingut. Kui hooaeg peaks õnnestuma, siis mängija aktsiad tõusevad ja on variant saada kuskile mujale. Eeldan, et väga head mängijat pika lepinguga headel tingimustel siia nii ei saa. Kui neid just mingi patakaga ei võlu, aga seda pole Eestis võimalik teha.

Tilk: Pigem jah on reaalne mitmeaastast lepingut teha kas karjääri alguses oleva mängijaga või sellisega, kes hakkab karjääri lõpetama.

Nõmmsalu: Eks ka lepingute pikkus sõltu eelarvest. Tuleme tagasi selle raha poole juurde. Mina olen näinud, et üks probleem on see, et igal aastal käime läbi rääkimas, ja teine asi on see, et liiga hilja saame jah-sõna kätte. Kui tahaks hakata komplekteerima veebruar-märts, aga tihti ootame mai lõpus seda jah-sõna... ja vahel ka augustis-septembris. Mõni toetaja septembri lõpus veel ütleb, et ma ikkagi ei saa sel aastal toetada. See on eriti karm.

Tulles korra tagasi selle teema juurde, kui raske töö see on. Meil üks pikaaegne toetaja võttis kunagi ette. Ütles: okei, ma raha juurde ei pane, aga tulen aitan otsida toetajaid. Paar kuud proovis, ei õnnestunud, siis ütles ise ka: mehed, müts maha, see on päris vastik töö. Keegi selle peale ei reageeri eriti.

Nassar: Kui lähed kuhugi teise linna küsima, siis tuleb sealt pigem stampvastus, et me toetama ainult oma piirkonna sportlasi. Ja kui sul ikka isiklikku kontakti või suhet ei ole, siis pigem need e-kirjad jäävad vastuseta. Oleme neid meile ja muid ühendusviise teinud ikka päris korralikus mahus, aga keeruline on isegi jalga ukse vahele saada.

Kes on Pärnu klubi kõige pikaaegsem toetaja?

Tilk: Enamus toetajaid on olnud kümne aasta tuuris või üle selle: Ruukki, Kaubamajakas, Gren. Muidugi Pärnu linnavalitsus on meie kõige suurem toetaja. Pärnu Vesi, Unibet. Mariine Auto on alates 2015. aastast. Meil on vedanud.

On need otsuseid teinud inimesed siis konkreetselt kellegi tuttavad või võrkpallisõbrad või...?

Tilk: Pigem sõbrad ja koostöö on meeldinud.

Nõmmsalu: Nad on aru saanud, miks seda tehakse. Hansavest on ka pikalt olnud ja nemad ütlesid meile, et kogukonda tagasipanek on eesmärk, mitte see logo rinnal.

(Tõepoolest, miks seda siis tehakse? Hansavesti juhatuse liige Janek Sirg: Me kõik oleme oma kogukonnas uhked, et meil on Pärnu suvi, rand ja oma motoringrada. Pärnust on igal ajal ja igal alal võrsunud edukaid tegijaid nagu Lydia Koidula, Paul Keres, Jüri Jaanson või Kuldne Trio. Pärnu Võrkpalliklubi on üks vahva võimalus tunda jätkuvalt uhkust meie kodulinna üle. Olles osa meie kohalikust võrkpalliperest, tervitame tulevikku ja jätkame kõrgetasemelise sporditraditsiooni säilitamist.“)

Kas see, et Pärnul pole olnudki nimisponsorit, on teadlik otsus või pole tõesti leitud toetajat, kes nimisponsori osa eelarvesse tooks?

Tilk: Sajandi alguses ju oli – ESS. Aga pärast seda kahjuks mitte. Mõned variandid on kaalumisel olnud, aga ei ole õnnestunud.

Mis suurusjärgus on klubi eelarve? Ja kuidas selle dünaamika on olnud? Tartu Bigbanki peatreener Alar Rikberg kurtis, et kõik läheb järjest kallimaks, kuid eelarve number jääb samaks.

Tilk: Meil on täpselt sama – kulutused tõusevad ja tulusid jääb vähemaks. Kannatavad paraku need sõdurid, kes on platsil.

Nõmmsalu: Ma tahtsingi enne lisada, et miks ei ole täna võib-olla noortel nii palju motivatsiooni sporti teha ja mängida – 2000-ndate alguses saime me kordades Eesti keskmist palka. Täna saab mõni üksik mängija võistkonnas Eesti keskmist palka. Tänapäeval teenid sa kindlasti tavatööga sama palju või rohkem palka, kui sa spordiga teenid. Vähemalt võrkpallis. Ja see võib-olla ongi see, mis ei motiveeri noort sporti tegema. Kui tahame, et meil Eestis oleks tippsportlasi – ma ei räägi üksnes võrkpallist –, siis peame suutma teda vastavalt tasustada, arvestades, et tema spordikarjäär lõppeb kuskil keskeltläbi 35-aastaselt. Aga võib lõppeda ka 26-aastaselt – mingi vigastus ja ongi kõik. Kui sa lõpetad, siis tööturul oled sa ju tegelikult tühi koht, valge leht.

Nassar: Võrreldes Tallinna ja Tartuga on meil see miinus, et meil Pärnus pole kõrval väga head õppeväljundit. Jah, meil on kolledž. Aga ma ütleksin, et seal on isegi ebaõiglaselt ära jaotatud, et mida kus võib õpetada. Väga paljusid atraktiivseid alasid, näiteks IT-d, isegi ei võigi siin õpetada. See on kaalukausil oluline asi. Võib-olla Pärnu teeb parema pakkumise kui Tallinna või Tartu klubi, aga mängija eelistab ikkagi seda teist varianti, kuna seal on parem õppeväljund.

Kui palju mõjutab Pärnu VK tegemisi see, et viimastel aastatel on teistel Pärnu palliklubidel väga hästi läinud? Pärnu Sadam tuli mullu korvpallis Eesti meistriks, tänavu teeb Vaprus jalgpallis südikat ja üllatuslikku hooaega. Kas konkureerite toetajaid otsides ka nendega?

Nõmmsalu: Kindlasti kuigi palju see mõjutab. Kui meil ei oleks korvpalli kõrval, kunagi varem ju ei olnudki, siis tõenäoliselt oleks lihtsam tõesti. Aga sellist suhtumist ei saa hoida: et kui ei oleks... Nad on, teevad väga head tööd, ma arvan, et nad teevad seda asja meil põnevamaks ja värvilisemaks.

Tilk: Konkurents viib edasi!

Nõmmsalu: Siin on hoopis suurem väljakutse Pärnu ettevõtetele. Kui Tamar ütles, et lähme teise linna ja seal on raske isegi kontakti saada, siis tegelikult on meil kohati raske kontakti saada Pärnuski. Kui pärnakas ei toeta pärnakat, siis millest me üldse räägime? Miks peaks siis võõras toetama? Pärnu on spordilinn. Tuli see korvpall, okei, alguses olid peksupoisid, nüüd tuli meistritiitel ka ära – ongi väga kihvt. Tänaseni on tipus. Pärnu võrkpall on ka olnud mitu korda tipus. On sealt alla tulnud ja jälle tipus olnud. Jalgpall teeb esimest korda oma tõelist tulemust...

Tilk: ...pärast 90-ndaid.

Nassar: See töö, mis jalgpallis on sinna alla pandud, on vägev. Kogukonda on nad üles ehitanud 7–8 aastat. Aga jalgpall on üldse veidi teistsuguse rahastusega.

Nõmmsalu: Jõuame tagasi Pärnu hädani – edasi õppimiseks on vähem valikuid. Noored tahavad ära minna. Ma ei tea, kas jalgpallurid ka ülikooli lähevad, aga kindlasti on seal kohe Flora, Levadia ja teised suured klubid headel mängijatel kallal. Kui sul pole võimalust maksta mängijale, siis ta läheb sinna, midagi pole teha.

Nassar: Minu arust on see normaalne ka. Kui lähtuda sportlikust printsiibist, siis kui tunned, et siin jääb sulle arengu mõttes kitsaks, siis võib olla vaja edasi liikuda. Meil võrkpallis ilmselgelt seda ei ole.

Tilk: Toon näite, milline suur erinevus oli kümmekond aastat tagasi. Siis klubi komplekteeris meeskonna professionaalidest ja noortest andekatest kohalikest poistest. Täna on kõik vastupidi. Proffe on vähem, enamus on õppivad või töötavad mängijad. Eelarve suurus määrab selle ära.

Aga mis see tänavune eelarve siis on?

Tilk: Eelarve on samas suurusjärgus juba rohkem kui kümme aastat. Tänavu siis 230 000–250 000 euro vahel.

Kuidas tänavuse komplekteerimisega rahul olete? Kes on need mängijad, keda oleks tahtnud Pärnus näha, aga keda ei saanud?

Tilk: Nimesid ei ütle, aga eelistasime eestlasest sidemängijaid. Valikus oli neid rohkem kui üks, aga ei õnnestunud.

Nõmmsalu: Võrdsete pakkumiste puhul võib määravaks saada seegi, et Tallinn ja Tartu tunduvad linnana atraktiivsemad. Pärnusse tuled sa ikka konkreetselt seda asja tegema. Viimane edu oli meil 2019 (Pärnu tuli Eesti meistriks – toim), oleme natuke nõrgemad olnud ja see nõrkus väljendub ka eelarves. Kui siit Kaubamajakast Tallinna maantee alguse Olerexini kõik firmad tuleksid toetamisega kaasa, siis arvan, et meil oleks võrkpall, korvpall ja jalgpall kõik kaetud. Kui hakkad seal Ehitajate teel vaatama, siis meil on neid suuri tootmisettevõtteid küll, ka neid, mis soovi korral suudaksid tervet võrkpalliklubi üksi ülal pidada, aga selleks peab inimene soovima ja tahtma seda teha. Kindlasti üks suur murekoht kogu Eesti spordis on see, et oleme paljud oma ettevõtted välismaalastele maha müünud.

Millised ootused ja lootused on teil seoses Cronimet Balti liiga uue tegevjuhi Avo Keele tulekuga? Mida ta võiks käima tõmmata ja paremaks teha?

Tilk: Minu ettepanek on, et võrkpallikogukond võiks ära lõpetada iseendast negatiivselt rääkimise. Aus kriitika on alati õige. Kuid mulle lihtsalt tundub, et me ise kaevame endale auku. Ma ei ole näinud, et teised spordialad ennast maha teevad. Kui öeldakse, et liiga on madalseisus, siis palun põhjendage ära – mis mõttes madalseisus? Kas sportliku taseme, atraktiivsuse, võistkondade arvu või millegi muu poolest? Lihtsalt endale iganädalaselt ja igakuiselt negatiivset kuvandit luues juhtubki nii. Meid on siin riigis kokku vaid 1,3 miljonit inimest ning pole saladus, et võrkpalli liiga eesti klubide väärtus on sama suur juba aastaid – seega valikute ja võimaluste küsimus mitu klubi ja mis tasemel liigas suudab osaleda.

Nõmmsalu: Ma vaataksin hoopis nii, et lisaks Avole on võrkpalliliidul ka uus peasekretär (Ivar Lilleberg – toim). Võrkpalliliidu juhatus pani ta paika ja pani ka ülesanded. Seda me ju tegelikult ei tea, mis tööülesanded täpselt pani. Aga mis meie liigalt näha tahame, on konkreetsus. Kuidas asjad juhtuma hakkavad, kuidas täpselt, kellega kus rääkida... Et oleks inimene, kellega asju rääkida ja kellelt küsida. Liiga kuvandi loomine ja brändimine on ka üks hästi oluline asi. Kui saime uue toetaja liigale, siis seda tuleb ära kasutada, hoida ja võimalikult hästi brändida ja loota, et ta tahab pärast jätkata.

Nassar: Cronimet liiga võiks olla sama, nagu kunagi oli Schenker liiga. See ettevõte oli väga pikalt liiga peasponsor ja jätkuvalt on inimesi, kes ütlevad liiga kohta Schenker liiga. Nagu ma alguses ütlesin, siis tänapäeval on väga tähtis pildis olemine, igasugu sisude tootmine ja tuleb ajastu trendidega kaasas käia.

No kas Pärnu Võrkpalliklubil Tiktoki konto juba on?

Nassar: See on ka üks asi, mida ma tahan Pärnu puhul juurde tuua, et tulla rohkem selliste noorte sotsiaaalmeedia platvormidega pilti. Selle jaoks on ilmselgelt vaja leida selline inimene, kes on sellega tuttav. Ka ettevõtete omanikud muutuvad nooremaks ja viibivad sotsiaalmeedias teatava aja. Miks meil on need influencer’id? Võrkpallis võiks olla samamoodi influencer’id. Aga see kõik võtab aega.

Tilk: Pärnul on olemas – Andrus Raadik. Kõige kõvem influencer üldse! Liiga osas ütleksin, et 4–5 aastat tagasi oli kogu see asjaajamine sõbralikum ja arusaadavam. Täna on keeruline.

Alaliiduga? Või kellega on keeruline?

Tilk: Ma ei tea, kelle kapsaaeda see läheb.

Aga kellega asjaajamist sa silmas pidasid?

Tilk: Polegi kellegagi asju ajada. Loodan, et see nüüd oluliselt paraneb ja kokkulepetest peetakse kinni.

Nõmmsalu: Liiga uue juhi ülesanne number üks ongi kord uuesti majja luua. Et kelle käest mida küsitakse ja nii edasi. Et kui on küsimus näiteks kohtunike osas, siis kes on meil see kontaktisik, kelle poole pöörduda.

Nassar: Jahil käies Avo juba helistas klubisid läbi ja suhtles kohtunikega liiga teemadel. Usun, et see pilt läheb paremaks.

Tilk: Varem oli see klubide liiga, kus osalevad klubid ja alaliidud olid võrdväärsed partnerid. Tänaseks on vastupidi. See on kellegi teise liiga, klubid peavad tantsima kellegi taktikepi järgi, aga kelle taktikepi – ma ei oska öelda. See on kardinaalselt muutunud.

Midagi positiivset intervjuu lõppu veel. Esimesel kodumängul oli Pärnu spordihallis peaaegu 400 pealtvaatajat.

Tilk: Peaaegu 400 jah, 100 inimest rohkem kui eelmisel hooajal avamängus. See on suur edasiminek.

Mille arvele selle kirjutate?

Tilk: Ma arvan, et Andrus Raadik tõi need 100 inimest saali lisaks. Pluss veel meie uus piletimüügi keskkond – Piletitasku. Ehk siis Delfi Meedia andis ka väikese tõuke, olime oma mängu reklaamiga nähtaval seal Delfi artiklite vahel.

Millised ootused publikunumbri osas on? Kui palju võiks olla selliseid püsivaatajaid?

Tilk: Kui igal mängul oleks saalis 5000 inimest, siis järgmisel kodumängul esineb David Guetta ja ülejärgmisel Robbie Williams.

Nõmmsalu: Väga julged avaldused, ma vist astun nüüd juhatusest tagasi!

Tilk: Kõik on omavahel ju seotud, kui palju saad kulutada reklaamile ja nii edasi. Kuskil on see kesktee.

Nõmmsalu: Fantaasiad on olemas, mis kodumängudel võiks olla, aga paraku tuleb rahastuse pool mängu – kui palju oled nõus kulutama sinna.

Nassar: Isegi mitte nõus, vaid kui palju on võimalus kulutada. Kui sul ikka Exceli tabel hetkeseisuga jookseb punases, nii et sul oleks elutähtsad asjad kaetud, siis kahjuks peab sellise asja pealt ohverdama.

Nõmmsalu: Mina arvan, et see on natuke inimeste arusaamise koht ka. Kui kinopilet maksab 10 eurot ja spordivõistluse pilet on 10 eurot, siis kinno saad igal hetkel uuesti minna. See film ei muutu sellest. Aga iga mäng on täiesti erinev. Jah, ta võib olla ka nukker, võib olla ka väge äge, võib väga palju eri emotsioone pakkuda. Pluss see arusaamine, et pileti ostmine toetab meie oma Pärnu klubi. Kui vaatad 10 kodumängu ära, kulutad hooaja peale 100 eurot, mis on suur asi, siis sellega toetad Pärnu oma klubi. On see siis võrkpall, korvpall või jalgpall.

Tilk: Tänu sellele saab klubi paremat show’d saalis pakkuda ja paremaid mängijaid palgata järgnevateks hooaegadeks. See kõik on omavahel seotud.

Nõmmsalu: See on suur küsimus – kas sa tahad kogu aeg tasuta sisse saada või sa maksad.

Nassar: Raadik tõi päris hea näite, kui trennis läks jutt pileti hinna peale, siis ta ütles, et Soomes maksab pilet 25 eurot. Okei, seal on elatustaseme vahe ka, aga arvan, et põhimõtteliselt jääb see samasse auku.

Pärnu Võrkpalliklubi mängupiletid, toetajapaketid ja hooajakaardid leiad Piletitaskust.