Aivar Pohlaku MM-finaali kommentaar: Eriline MM sai üle aegade finaali

Jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri ajal sai iga mängu järel Delfist lugeda värskeid ja huvitavaid arvamusi Eesti jalgpalliga seotud inimestelt. Eilset tulist finaali Argentina ja Prantsusmaa vahel analüüsis Eesti Jalgpalli Liidu president Aivar Pohlak.

Argentina – Prantsusmaa 2 : 2, lisaajal 3 : 3, penaltitega 4 : 2

Üle aegade finaal

Esmaspäeva hommikul helistas mulle Saaremaalt kuller – olin tellinud paki saatmise kodust Lillekülla A. Le Coq Arenale. Ma ei tundnud naisterahvast helistajat, aga ta hakkas ise rääkima eilsest mängust ja tundus olevat siiani selle lummuses. See oligi üle aegade finaal.

Neli ja pool korda Saaremaast suurema pindalaga riik korraldamas jalgpalli maailmameistrivõistlusi – võimalus vaadata kohapeal suuremat hulka mänge koos kogu turniiriga seotud melu olemisega väikesel alal tegi Kataris toimunud MM-finaalturniiri nii eriliseks, et seda ei ole võimalik järele teha.

Finaali päev langes Katari rahvuspühale – kaks tundi enne mängu Lusaili peatänava lõpus asuvale väljakule püstitatud suurest ekraanist möödudes oli plats puupüsti rahvast täis ja sinna vooris neid juurde kordades rohkem. Turniiri viimasel päeval oli rahva hulgas näha rohkesti põliskatarlastest naisterahvaid, keda varasemal perioodil olin enda arvates ära tundnud mõnel üksikul korral.

Kriitlistel teemadel

Rääkisin kohapeal mitme taksojuhiga ja kõik, kes pikemalt Kataris elanud, kinnitasid, et MM muutis siinset elu oluliselt ja seda alates võõrtööliste kohtlemisest kuni uute linnade ja linnaosade ehitamiseni. Nii näiteks ei olnud finaalmängu võõrustanud Lusaili staadioniga samanimelist linnaosa veel seitse-kaheksa aastat tagasi olemas.

Seksuaalsusega seotud teemade kohta ütleksin, et esimesel ööl hotelli saabudes olid esimesed fuajees kohatud tegelased inglastest fännid koos välimuse järele hinnates Tai päritolu prostituutidega, liftis oli seda sõiduvahendit teenindav mees uste avanedes ühel sellisel suisa rinnad paljaks võtnud. Kahel korral märkasin linna peal jalutades ka – täpsuse huvides lisaksin siia sõna „väljakutsuvalt“ – käest kinni kõndivaid mehi.

Korraldusõiguse Katarile andmise ajal mõistsin selle loogikat, sest Araabia maadest pärit raha oli sellel perioodil leidnud tee mitme Euroopa suurklubideni, aga olin veidi mures korralduse ja staadionide rajamise pikemaajalise loogika pärast. Euroopa mõistes vabatahtlikke oli turniiri heaks rakendatud meeletult – tean, et neile maksti selle eest mõnevõrra – suunanäitajaid ja mistahes hättasattumise ennetamiseks mõeldud abilisi oli sõna otseses mõtte terve armee, fännide peamistele liikumisteedele oli paigutatud madalaid aedu ja kõikvõimaliku informatsiooniga suunaviitasid. Samal päeval toimunud mängudele viisid staadionilt staadionile spetsiaalsed tasuta bussid. Samasugused bussid viisid peamistest fännide kogunemispunktidest ka igale mängule ja tõid sealt ära. Samuti oli suurepäraselt korraldatud metroo töö, millega sai liikuda kõikidesse mängupaikadesse.

Mis staadionide edasist kasutust puudutab, siis vaid kaks neist – Khalifa International ja Education City staadion – jäävad staadonidena toimima, kõik ülejäänud ehitatakse ümber haiglateks, hotellideks ja nii edasi.

On kirjutatud, et Euroopa fännid ei julgenud Katarisse tulla. Kaheksal mängul käinuna ja kümme päeval kohapeal olnuna ei näinud ühtegi ebaturvalist olukorda. Küll aga nägin kevadel Meistrite Liiga finaali ajal Pariisis lähedalt pealt, kuidas üritati inimesi röövida ning pättide ja politseinike võidujooksu ja kuulsin lisaks veel mitmest sellisest. MM-i ajal ei ole sellisest asjast keegi kõnelenud, kuigi suhtlusring on siin olnud tänu pikemale kohalolekule oluliselt laiem, aga ka kogu loodud keskkond oli rahulik ja väga sõbralik. Seda ka staadionidel, kus võistkondade toetajad istusid ja elasid kaasa valdavalt läbisegi paigutunutena.

Selle hirmuga võeti küllap nii mõneltki lääneeurooplaselt isu turniirile sõita. Tõsi, mängude toimumine kooliajal võis olla täiendavaks põhjuseks, samas oli argentiinlasi, brasiillasi, marokolasi jne massiliselt kohal peredega. Muidugi võimalik, et kuskil maailmajaos on praegu suvine koolivaheaeg, aga sellisel juhul toimub juuni- ja juulikuine MM nende jaoks ebamugaval ajal.

Mäng

Esimesed 65–70 minutit oli platsil vaid üksainus meeskond. Argentina domineeris palliga ja pallita, nad mängisid meeskonnana kõrgel ning seetõttu ja ka põhjusel, et Messi töötas tavalisest rohkem kaitsefaasis kaasa, ei tekkinud ka olukordi, kus olnuks vaja seista kaitseblokis ühemehelises vähemuses. 25. minutiks oli Argentina sisenenud oma ründekolmandikule üheksa korda, neist neli vasakult, Di Maria kaudu, kolm korda keskelt ja kaks korda paremalt. Oletaksin, Di Mariaga alustamine ja panustamine tema läbimurretele oli argentiinlaste konkreetne plaan finaaliks, sest seda viidi ellu sihipäraselt. Dembele pidi tulema Koundele appi, aga ründava mängijana polnud temast sellise mängu juures kasu ei ühes ega teises suunas ning ta vahetati koos Giroud´ga 41. minutil välja. Samas probleem algas ikkagi sellest, et Kounde jäi Di Maria vastu lihtsalt nõrgaks. Kusjuures vasakule panustades vähendati ohtu, et pallikaotuse korral satuks see kiiresti Mbappe kätte. 41. minuti vahetusega liikuski Mbappe keskele.

Deschamps istus enamiku esimesest pooajast varjualuses – eeldan, et otsis koos abilistega lahendusi mängu muutmiseks –, püüdsin temaga kaasa mõelda, aga ei leidnud ühtegi ideed. Argentina oli igal pool ja juhtis kõike väljakul toimuvat. 60. minutil olin pannud kirja, et Messi ja Mbappe duell jäi ära, sest mängu staariks tõusis Di Maria, kuna viimane teenis penalti, lõpetas erilise kiirrünnaku Argentina 2 : 0 väravaks, oli osaline huvitavates ning osavates ründelahendustes, aga töötas ka tagasi. Di Maria vahetati välja 64. minutil – ilmselt oli nii varem kokku lepitud ning rohkem ta kestnud ei oleks – ja peale seda algas argentiinlaste rahunemine. Prantsusmaa pääses esimestele rünnakutele ning Mbappe hakkas nii ühes kui teises olukorras näitama, et temagi on väljakul. Deschampsi rohked vahetused, mis sageli lõhuvad mängu üldist toimimist, hakkasid tööle ja Prantsusmaa tuli kahe minutiga mängu tagasi.

Teise värava eel kaotas Messi Comanile palli ja mitmes olukorras enne sedagi oli näha argentiinlaste liigset enesekindlust – täpselt samamoodi oli juhtunud veerandfinaalis Hollandi vastu.

Sarnaselt veerandfinaalile suutis Argentina taastada viigiseisus oma mängulise üleoleku, paraku käis see nüüd osaliselt mängudistsipliini arvelt, mängiti lahtist ja jõulist jalgpalli, mis kohati meenutas mõnda Argentina liiga derbikohtumist, kus kollaseid ja punaseid kaarte näidatakse tihedalt. Initsiatiiv tõi küll värava, aga lahtine mäng tähendas, et Emiliano Martinez pidi nii teise poolaja kui ka teise lisaaja lisaminutitel tegema väga erilisi tõrjed, et meeskonda kaotusest päästa.

Penaltid olid argentiinlaste päralt; nende väravavaht tegeles küll igasuguse jamaga ning sai selle eest ka kollase kaardiga hoiatatud, kuid ta oli selgelt Hugo Lloris´st parem ja tundus, et ka värskem.

Lisaksin, et Szymon Marciniak Poolast sai mängu peakohtunikuna väga hästi hakkama.

MM 2022 kui ilus ja emotsionaalne kingitus, mida üritati kaaperdada

Võtaksin turniiri kokku nii, et kompaktne ja emotsionaalne MM-finaalturniir oli Katari poolt kena kingitus jalgpallifännidele; samuti oli see kingitus Katari poolt iseendale, sest turniiri taustal sai ehitada üles ka oma riiki ja seda tulevikus ülal pidavaid majanduslikke loogikaid; samuti usun, et turniir oli kingituseks ka võõrtöölistele, sest nende olukord paranes märgatavalt ning tööd, mida teha, oli palju.

Jalgpalliinimesed on rõõmsad, et jalgpall muutis taas maailma paremaks. Tõsi, taas tuli ka nentida, et katse rakendada seda mängu poliitika ja ideoloogia teenistusse ei jäänud selgi korral tulemata.

Veel Katariga seoses – lugesin siin olles Jevgeni Zamjatini romaani „Meie“. Teos oli Nõukogude Liidus keelatud, aga ometi tulevad seda lugedes üha ja üha pähe paralleelid läänemaailmaga …