GUNNAR LEHESTE | Minu olümpia TOP 3: vaikiv sportlane, vaimustus kujundujumisest ja loomulikult „see päev”

Hakkabki vaikselt see veider olümpia läbi saama. Mind isiklikult ootab veel vaid ees meeste jalgpalli finaal Yokohamas viie tunni pärast, öine bussisõit hotelli ning kell 6.00 takso, mis suundub Narita lennujaama. Kõik. 終えた. Uuest nädalast uued väljakutsed, Belgia ralli blogi ja „Kuues käik” podcastid. Nii ta läheb...

Kuigi vinguda oleks palju ning arutamist teemal „kas me sellist olümpiat tahtsimegi?” jätkuks terveks väikseks raamatuks, siis keskenduks seekord eredamatele mälestustele, mis ei hõlma endas totakaid distantseerumis- ja karantiinireegleid või segadust bussiaegadega. Sai ju ka sporti nähtud, mis pakub alati pinget, sõltumata sellest kas tribüünil on 100 000 või ainult 100 inimest.

Need on minu kolm eredaimat elamust Tokyo 2021. aasta suvemängudelt.

3. Kujundujumine on cool!

Vanasti sünkroonujumiseks kutsutud, aga 2016. aastal millegipärast Artistic Swimming nime kandev spordiala on minu jaoks alati olnud pisut naljakas ja müstiline. Naised sätendavates trikoodes ja klõpsuga kinni pandud ninadega vehivad vee all jalgadega ja teevad aeg-ajalt mõne hüppe. Arvamus neist atleetidest muutus kardinaalselt, kui võtsin endale ülesandeks teha kujundujumisest lugu ja selle brutaalse ala iseärasusi pisut tundma õppisin. Nagu ma ka artiklis kirjutasin, on need neiud ja naised kangelased, kes kõik vääriks kõige kirkamat medalit.

Kujundujumist vaadates ei tundnud ma end spordivõistlusel olevana. Lahkusin ujulast peale kahetunnist üritust nagu teatrisaalist, üritades veel kaua lahti mõtestada, mis see täpsemalt oli, mida ma nägin ja millele kaasa elasin. Meeldejäävamad kavad vaatasin veel hotellitoas arvutist üle. Teadmine, kui roppu moodi trenni need naised teevad ja milliste ohtudega riskivad - näiteks peapõrutus ja hapnikupuudus -, andis sellele etendusele justkui mingi teise mõõtme, mis paari süngema muusika saatel esitatud kavaga veelgi võimendus.

Ebatraditsioonilistest spordialadest käisin veel vaatamas batuudihüppeid ja BMX Freestyle'i, töökohustused viisid mind ka judohalli, sulgpallisaali, triatlonile, maadlushalli, jalgpallistaadionile, tenniseväljakule, sõudekanalisse, ujumisvõistlusele ning kergejõustiku- ja rannavõrkpalliareenile.

2. Kadunud Kivioja ja murtud Vititin

Juhuslikult sattusid sel olümpial minu "klientideks" (nii nimetame me omakeskis sportlasi, kelle võistlust ajakirjanik kajastama on saadetud) kaks kõige õnnetuma saatusega Eesti sportlast: triatleet Kaidi Kivioja ja kreeka-rooma maadleja Artur Vititin.

Et stardiajaks ehk 6.45-ks Odaiba Marine Park'i jõuda, tuli äratuskell panna helisema 4.45-ks ja takso hotelli kutsuda 5.00-ks. Ilm tol hommikul oli juba kurjakuulutav. Seni ainult lauspäikest nautinuna sain esimest korda tunda Jaapani troopilist vihma, mis oli mõnus vaheldus. Tänagi on sarnane ilm. Lubatakse troopilist tormi.

Kivioja jäi paraku ujumisdistantsil viimaste sekka ja pidi rattadistantsil katkestama, sest liidrid olid ta ringiga kätte saanud. Eesti olümpiakomitee pressiatašee oli lubanud, et kõik sportlased sõltumata lõppkohast tulevad intervjuutsoonist läbi ja nii me Õhtulehe, Postimehe ja ERR-i kolleegidega teda ootama hakkasime.

Ootamine venis kahetunniseks, mille jooksul nägime ära nii olümpiavõitja finiši (Flora Duffy Bermudalt), enamus lõpetajate intervjuud kui ka selle, kuidas intervjuutsooni kokku pakitakse. Vihma ja tuule käes oma katkestanud sportlast ootavad leheneegrid olid lõpuks juba ise omaette vaatamisväärsus. Meid pildistati, meile tunti kaasa.

Kuigi areeni mänedžer, vabatahtlikud, Kivioja treener ja EOK pressiatašee kinnitasid meile korduvalt, et Kivioja otsimisega tegeletakse ning hiljem seda, et ta ei soovi intervjuud anda, nimetas Kaidi ise vahejuhtumit suureks arusaamatuseks ja palus ajakirjanike käest vabandust. Mis seal ikka... Võtsime vabanduse vastu ja lähme eluga edasi. Kaidi on ikkagi hetkel meie ainus olümpiatriatleet ja väärib suurt tunnustust, et üldse nii kaugele on jõudnud! Aga suur küsimärk ripub kogu selle päeva ja nende ootamisele kulunud tundide kohal siiamaani.

Vititini 31-sekundilist matši oli eriti kurb vaadata. Kuigi Heiki Nabi asemel olümpiale pääsenud noor mees polnud siin mingi soosik, lootis ta kindlasti kauem ringis vastu pidada ja ehk ühe võidugi noppida. Esmalt soovis murtud südamega maadleja intervjuutsoonist sõna lausmata läbi tuisata. Küsimusele „kas saaks paar sõna kommentaariks?” ütles kiirel sammul riietusruumi tõtanud mees: „Pärast!” Kui ma aga hüüdsin järele „Millal pärast?”, võttis Vititin end kokku, pööras kannapealt ringi ja nõjatus ajakirjanikest kahe meetri kaugusele pandud aiale. Minutilise usutluse lõpetas Mart Õhtulehest sõnadega: „Nojah, mis me tast ikka piiname.”

Aga mees vähemalt mõtles ümber ja tuli rääkima. Müts maha selle eest!

Lühiintervjuud, mis seal valmis, saab lugeda siit!

1. Sulgpalližurnalistidest vehklemisfännid Gunnar, Margus ja Sander

Vehklemishalli ma paraku ei jõudnud, sest spordiajakirjanduse korüfeed (võib isegi öelda grand old man'id) Peep Pahv ja Jaan Martinson kahmasid meie ainsa medaliala loomulikult endale. Kuigi mul vahetuid emotsioone epeenaiskonna kuldmedalivõidust ei ole, mäletan hästi, kus ma neid kolme matši teisipäeval, 27. juulil vaatasin.

Eesti - Poola veerandfinaali vaatasime peale triatlonireportaaži kirjutamist koos Õhtulehe kolleegi Mart Treialiga Odaiba Marine Park'i pressikeskuses, sellele kohe järgnenud poolfinaali lõpuhetki Itaaliaga peapressikeskuses ehk MPC-s (Main Press Centre) ning õhtust finaali peale Kristin Kuuba teist alagrupimatši sulgpalli pressikeskuses.

Eri spordialade pressikeskuste vabatahtlikud suhtuvad olümpiatel teleri teiste alade ülekannetele lülitamisse erinevalt. Näiteks ujumisareeni pressitelgis kirtsutatakse nina, kui sa ühe nende kümnetest telekatest tennise peale tahad keerata.

Sulgpallitelgis lahendas selle mure ära esimesena Kuuba (tele)intervjuu lõpetanud Margus Uba. Nii me seal siis istusime - mina, Margus ja koolivennast Kanal 2 operaator Sander, vaikselt sulgpallilugusid kirjutavate hiinlaste, jaapanlaste ja indoneeslaste keskel, elades häälekalt kaasa igale torkele ja Eesti eduseisus kulunud sekundile.

Endises maailmas oleks medalivõidule järgnenud pidu kusagil eestlaste kogunemispaigaks määratud pubis, nagu see olümpiatel ikka kombeks on olnud, aga jah... Reeglid. Rõõmustasime vaikselt kolmekesi, teel meediabussiga suurde bussijaama ehk MTM-i (Media Transport Mall). Isegi õlut ei saanud tee peale osta, sest see päev jäi veel meie 14-päevase "karantiini" sisse, kus käia võis vaid hotelli ümbruses olevates poodides hädavajalikke oste sooritamas. Mitte nii nagu praegu, 18. päeval, kus "Olümpiapäeviku" sissekannet võib kirjutada kuskil Yokohama kõrvaltänavas, kuskil Tully's Cafe's.