Säravaid hetki tuleb Eesti spordis ikka ette, kuid olümpiavõitjaks iga päev ei tulda. Viimati oli olümpiamängudel Eesti hümni mängitud 2008. aastal Pekingis pärast Gerd Kanteri triumfi. Nüüd said sama au osaliseks epeevehklejad Katrina Lehis, Julia Beljajeva, Erika Kirpu ja Irina Embrich. 24 tundi hiljem lauldi nende auks Eesti hümni juba Tallinna lennujaama vanas hoones. Sangarid olid tagasi kodus.
Olümpia lõppes Eesti naiskonna jaoks kuldselt, kuid Kaaberma pidi kõik tähtsad hetked kaasa tegema kipsis jalaga. Kogenud peatreener vigastas jalga Saku laagris ja liipas ka Tallinnas reipalt kipsis jalaga ringi. Kui Kaabermale pakuti karku, näitas ta vastu mõõka, mille sai kingituseks Tallinna linnapealt Mihhail Kõlvartilt. „Mul on abivahend olemas,” muigas ta.
Hääle mõjus sõnavõtt
Kodumaale saabunud vehklemiskoondis külvatigi üle kingituste, lillede, preemiate ja heade sõnadega. Vastuvõtu ametlik osa algas järjestikuste sõnavõttudega. Esmalt tegi otsa lahti Jüri Ratas, seejärel tulid juba peaminister Kaja Kallas ja kultuuriminister Anneli Ott. Kuna vehklejad on pärit Eesti eri otstest, olid peale Kõlvarti kohal ka Tartu linnapea Urmas Klaas ja Haapsalu linnapea Urmas Sukles. Loomulikult olid esindatud EOK, vehklemisliit ja sponsorid.
Ülevas meeleolus öeldi palju häid sõnu ja visati ka nalja. Kõige mõjusama sõnavõtu pidas Alexela Grupi suuromanik Heiti Hääl. Ta meenutas, kuidas ta vehklemise juurde jõudis ja miks ta seal tänaseni püsib.
Siinkohal õpetlik lugu, kuidas leida toetajaid ja neid hoida. Hääl meenutas, et pärast ebaõnnestunud 2012. aasta Londoni olümpiat tuli Nikolai Novosjolov temalt abi paluma. Jõuti kokkuleppele, et abi antakse nii palju, et see oleks ikka päriselt abi. 2013. aastal tuli Novosjolov maailmameistriks ja koostööd ei saanud ju lõpetada.
2019. aastal läks Novosjolov uuesti Hääle juurde, seekord jutuga, et tal on Katrina Lehise nimeline projekt. „Otsustasime, et esialgu toetame Tokyo olümpiani. Seejärel vaatame edasi,” andis Hääl lõbusalt mõista, et edukas koostöö jätkub loomulikult ka edaspidi. „Kats [Katrina Lehis] ja Kolja [Nikolai Novosjolov], te teate, kuhu tulla. Ikka samasse kohta!”
Võistkondliku kuldmedali kõrvale ka individuaalse pronksi võitnud Lehis oligi kahe medaliga vastuvõtul tähelepanu keskpunktis. Ikka ja jälle jõuti jutuga temani. Muidugi tuleb ju meeles pidada, et just Lehis oli ka naiskonnavõistluse ankrunaine, kes kindlustas eestlannade olümpiakulla.
Lennujaamas toimunud vastuvõtt liigutas kõiki osalisi. Koos nelja kuldse vehklejaga seisid poodiumil veel peatreener Kaaberma, füsioterapeut Tauno Koovit, Beljajeva tädi ja juhendaja Tatjana Kotova ning Lehise treener Nikolai Novosjolov.
Vähe unetunde
„Selline vastuvõtt on väga vahva. See on midagi erakordset. Kui astusime lennujaama sisse, siis esimene emotsioon oli selline, et võttis põlved värisema ja klomp tuli kurku,” kirjeldas Novosjolov teda vallanud tundeid ja tänas südamest neile kaasa elanud kaasmaalasi. „Meedia vahendusel sai jälgida, kuidas Eesti rahvas elas kaasa. See oli lihtsalt ulmeline.”
Nagu ajalugu on näidanud, kuluvad järgmised nädalad ja kuud olümpiavõitjatel vastuvõttudele. Seega tuleb puhkamisvõimalustest viimast võtta. Seni ei ole saadud korralikult puhata ega ka kuldmedalit tähistada.
„Kuldmedali võitmine hakkab juba kohale jõudma. Vastuvõtt oli suurepärane. Seda kõike on väga raske sõnadesse panna. See kõik on väga tore. Suur tänu!” tänas omakorda fänne naiskonna kõige kogenum liige Embrich. „Eile [teisipäeval] olid väga suured emotsioonud. Öösel saime väga vähe magada. Väsimus on päris suur. Isegi lennukis ei saanud magada, kuna emotsioon on endiselt väga kõrge!”
Üks on kindel: loorberitele vehklejad puhkama ei jää. „Praegu naudime. Vastuvõtt oli mega. Praegu veel trenni tagasi minemise peale ei mõtle. Aga me kindlasti läheme ja teeme kõvasti edasi,” lubas Kaaberma.
