TOITUMISE TEEJUHILT HARRASTAJALE: Marika Blossfeldt: alustada võiks „tervislike“ toitude järk-järgulisest lisamisest
Põnev on ka fakt, et Marika on Berliinis tuntud maalikunstnikuna. Kuid veelgi värvikam on fakt, et New Yorgis lõi see habras isikupärane naine läbi tantsijana. Nii oli ta 1980.-90. aastatel tunnustatud solist New Yorgi tantsulavadel.
Käesoleval perioodil juhendab Marika era- ja rühmatunde, nädalalõpuseminare ja korraldab jooga- ning terviselaagreid. Tal on Kundalini joogaõpetaja sertifikaat. 2005. a. lõpetas ta New Yorgis Integratiivse Toitumise Instituudi (Institute for Integrative Nutrition). Marika on ka Ameerika Ravimivabade Praktiseerijate Assotsiatsiooni (American Association of Drugless Practitioners) akrediteeritud holistiline tervisenõustaja.
Olles ise ka tantsu -, toitumise - ning spordi- ja liikumisteaduste ekspert, hindan väga kõrgelt Marika mõlemat raamatut ja soovitan neid kõikidele, kel soov tervislikumalt toitumisega alustada. Marika esimene raamat on ka esimene toitumiseteemaline raamat, mis ühtib mu enda seisukohtadega peaaegu 100%. Ning see on ka mu senises elus ainus soovitus, mida olen avalikult andnud.
Sul ilmus septembris uus raamat, mis on selle peamised sõnumid?
Uues raamatus on juttu sellest, kuidas säilitada seedetrakti tervist, tugevdada immuunsüsteemi, puhastada keha ja vaimu, ennetada põletiku teket ning langetada kehakaalu. Viimast mitte kalorite lugemise ega dieedi pidamisega, vaid lihtsalt maitsvate ja kosutavate toitude söömisega. Võid õppida, kuidas otstarbekalt kasutada hingamist, teadlikkust ja naudingut, et hoida ära stressi, kaalutõusu ja seedehäireid. Toitumise ja elustiili peatükkidele järgnevad tervislike ja kergesti valmistatavate toitude retseptid, millega võid laiendada oma köögirepertuaari – muuhulgas hapendatud aedviljad, juuretisega valmistatud leivad ja alternatiivsete jahudega tehtud küpsetised. Hele-Mai Alamaa on teinud eriti isuäratavaid pilte, mis innustavad kohe kokkamisega alustama.
Mis on toitumise puhul võtmesõnadeks?
Teadlikkus
Tervisliku ja rõõmuküllase keha ning elu tagamisel on tähtsaim teadlikkus. Kui oled endast teadlik ja elad olevikus, siis märkad oma keha vajadusi ja sõnumeid ning arvestad neid. Nii säilib tervis ja elurõõm. Kui puudub teadlikkus, võivad kiires elutempos ja igapäevastes toimetustes päevad mööduda, nii et järele jäävad ainult kurnatus ja rahulolematus. Seejärel otsime energia saamiseks
abi suhkrult, kasutame enda turgutamiseks kohvi ning pöördume lõõgastumiseks alkoholi poole. Need on aga lühiajalised lahendused, mis löövad tasakaalust välja nii keha kui ka vaimu ning pikas perspektiivis röövivad mineraalaineid ja vitamiine ning loovad eeldused kroonilise põletiku, kaalutõusu, osteoporoosi ja 2. tüüpi diabeedi tekkeks.
Terviktoit
Terviktoidud on emakese looduse pakutavale kõige lähedasemad. Neile pole midagi lisatud ja midagi pole ka ära võetud. Kui neid kasvatada mahedalt, on nad loomulikud, puhtad, geneetiliselt
muundamata ja rafineerimata. Neist ei ole ära võetud tõelisi toitaineid, et neid asendada tehislikega. Nad ei sisalda keemilisi toiduvärve, lõhna- ja maitseaineid, maitsetugevdajaid, kasvuhormoone,
antibiootikume, pestitsiide ega säilitusaineid. Nad sisaldavad küllaga toitaineid, energiat ja elujõudu.
Terviktoiduks pean ma järgmisi toiduaineid: köögivilju – sealhulgas kaunvilju, lehtköögivilju, lehtsalatit; teravilju – eriti selliseid, mis on tervel kujul ja töötlemata; merevetikaid ja seeni; puuvilju ja marju; pähkleid; seemneid; maitsetaimi ja vürtse; kala-, linnu-, veise- ja sealiha; mune; täispiima ja sellest valmistatud piimatooteid.
Terviktoite süües saab keha kõiki vajalikke makrotoitaineid: süsivesikuid, valke ja rasvu ning ka kõiki vajalikke mikrotoitaineid nagu vitamiinid, mineraalid ja antioksüdandid. Terviktoite süües varustame keha kõikide vajalike ainetega, mis tal tarvis, et püsida terve, heas meeleolus, vormis ja elujõulisena.
Veresuhkru tasakaal
Et hoida nii keha kui aju heas töövormis, on mõlemal vaja pidevat voolu väikest kogust suhkrut.
Et see toimuks, on vajalik süüa liitsüsivesikuid selle asemel, et süüa lihtsüsivesikuid ehk suhkruid.
Liit- ja lihtsüsivesikud toimivad meie kehas väga erinevalt.
Lihtsüsivesikud koosnevad kas ühest või kahest suhkrumolekulist. Valge suhkur näiteks koosneb ühest molekulist glükoosist ja ühest molekulist fruktoosist. Liitsüsivesikud koosnevad paljudest suhkrumolekulidest, nad on pikad ahelad ja mähitud toidu kiudainetesse. Kiudained on ka liitsüsivesikud, kuid neid ei seedita – ja sellepärast ei mõjuta nad otseselt meie veresuhkru taset.
Lihtsüsivesikud ehk suhkrud lõhustuvad kehas kergesti ja kiiresti. Kui sööme mõnda magusat asja, hüppab veresuhkru tase järsult üles. Ja kuna veresuhkru tase läks kõrgele nii kiiresti ja järsku, siis meie keha registreerib hädaohu. Tõepoolest on see kardetav, kui veres on liiga palju suhkrut. Ekstreemsetel juhtudel võime langeda koomasse, mis võib juhtuda suhkruhaigetel inimestel, kui nad õigeaegselt oma insuliinisüsti ei saa.
Kuna veresuhkru tase tõusis kiiresti väga kõrgele, toodab kõhunääre väga palju insuliini, ta kompenseerib üle. Ja selle tagajärjel langeb veresuhkrutase ka suhteliselt kiiresti jälle madalale, isegi liiga madalale ning leiame ennast nüüd liiga madala veresuhkru tasemega. Siis tunneme end väsinuna, motivatsioonitu ja jõuetuna, ei suuda keskenduda, ei viitsi midagi teha ning tuju on halb.
Ja mida me siis himustame? Midagi magusat. Kas see on vale? Tõepoolest on meie veresuhkru tase liiga madal ja meil oleks vaja seda tõsta. Kas pole huvitav, et suhkur on nii probleemi põhjus kui ka probleemi lahendus? Kui me aga jälle sirutame käe millegi magusa järgi, siis kordub kõik uuesti. Veresuhkru tase tõuseb kiiresti üles, meie toodame liiga palju insuliini ja veresuhkru tase langeb kiiresti liiga madalale. Ja nii me võimegi terve päev üles - alla sõita ja mitte iialgi saavutada tasakaalu meie veresuhkru tasemes.
Nii liiga kõrge kui liiga madal veresuhkru tase põhjustavad ebamugavustunnet. Kui veresuhkur on liiga kõrge, siis tunneme ennast rahutult, närvilisena ja hüperaktiivsena. Seda on eriti selgelt näha laste peal. Kõrge suhkrusisaldusega toidud on kõik maiustused: jäätised, küpsised, küpsetised, koogid, hommikusöögi krõpsud, piimašokolaadid, maitsestatud piimatooted ja gaseeritud joogid.
Liitsüsivesikutega on hoopis teine lugu. Kuna nemad on pikad molekulide ahelad ja toidu kiudainetesse mähitud, siis võtab kehal kauem aega neid kõigepealt lahti kerida ja siis oma ehitusplokkideks, lihtsüsivesikuteks ehk suhkruteks lõhustada. See tähendab, et suhkur satub verre järg-järgult ja üle pikema aja. Liitsüsivesikud annavad meile just nimelt pidevat voolu väikest kogust suhkrut.
Ja see on hea, sest see ei tekita veresuhkru taseme järsku tõusu, annab meile tundideks energiat, tagab meile stabiilse tuju, keskendumisvõime ning toidupoolse rahulduse - kõht ei lähe vahepeal tühjaks ning me ei himusta ka mitte midagi magusat. Toidud, mis annavad meile neid suurepäraseid liitsüsivesikuid, on köögiviljad, sealhulgas ka lehtköögiviljad (lehtkapsas, lehtpeet, metsikud rohelised söödavd taimed nagu naat, malts, võilillelehed, nurmenukulehed, kortslehed ja karulauk) ja kaunviljad (herned, oad ja läätsed) ning teraviljad (rukis, oder, kaer, nisu, spelta, kamut, tatar, riis, kinoa, amarant, mais).
Kokkuvõtteks: et varustada keha ja aju paraja koguse suhkruga, ei ole vaja süüa suhkrut ega suhkruseid toite – kõik vajaliku suhkru same kätte liitsüsivesikuid süües. Liitsüsivesikuid süües aeglustub suhkru vool verre, pakkudes meile just paraja annuse suhkrut, ilma et veresuhkru tase läheks tasakaalust välja ning tagab meile pikaajaliselt energiat, toidupoolset rahuldust, mentaalset värskust ja positiivset meeleolu. Veel üks boonus on, et me ei võta kaalus juurde.
Hüdreerimine
Keha koosneb 60–70% ulatuses veest ja vesi on eluks ülioluline. See on seotud kõigi ainevahetusprotsessidega, kannab toitaineid keharakkudesse ja viib välja mürkained. Sujuva ja tõhusa ainevahetuse tagamiseks on tähtis tarbida piisavalt vett. Vesi on vajalik energiatootmiseks keha rakkudes. Ilma veeta on ka närvide ülekanne takistatud, seega ka mõttetegevus pärsitud.
Soovitatav veekogus on väga erinev, olenevalt inimese kehaehitusest ja igapäevastest tegevustest.
Kui oled väikest kasvu, siis vajad vähem vett kui pikad inimesed. Kui oled kehaliselt aktiivne, siis vajad rohkem vett kui päev läbi laua taga istuv inimene. Kui tarbid veetustavaid jooke nagu kohv, kofeiiniga tee, alkohol või koolajook, siis vajad rohkem vett kui need, kes taolisi jooke ei tarbi. Kuumas kliimas viibides vajad rohkem vett kui jahedas kliimas, kuid ära alahinda ka talve kuivatavat mõju, sest äärmiselt veetustavad on nii külm tuul õues kui keskküte ruumides. Hakka katsetama erineva koguse veega ja jälgi, kuidas end tunned.
Täiskasvanutena kaob meil janutunne, mis on lapseeas nii loomulik. Selleks ajaks, kui janu endale
teadvustame, oleme juba tõsises vedelikupuuduses. Suhtu vee joomisesse pigem kui ennetavasse kui vedelikupuudust leevendavasse tegevusse.
Janu asemel võime kogeda ka kerget näljatunnet ja kiusatust sirutada käsi millegi magusa või kohvi järele, eriti peale lõunat, mil paljud meist tunnevad energia langust. Tihtipeale on see keha sõnumiks, et vedelikest on puudus. Kui sirutame käe kohvi järele, siis see pigem ägestab olukorda kui annab leevendust. Järgmine kord, kui see juhtub, katseta, joo kõigepealt kaks klaasi vett ja siis tunneta, kuidas keha ennast tunneb. Suure tõenäosusega uhub vesi minema nii väsimuse kui isu kohvi või magusa järele.
Joo kohe hommikul esimese asjana üks-kaks klaasitäit vett, et uhtuda välja mürkained ja värskelt päevaga algust teha. Umbes tund aega enne lõunat võiks samuti pisut vett juua, et niisutada
seedekulglat optimaalseks seedimiseks ja lõunasöögi aegseks toitainete omastamiseks. Söömise ajal ei ole hea palju juua. Vahetevahel söögi kõrvale lonksu vee rüüpamisel pole viga midagi, aga kui söömise ajal liiga palju vedelikku tarbida, lahjendab see seedemahlu ja takistab tõhusat seedimist. Ka pärastlõunal võiks vett juua, et vältida dehüdratsiooni, mis võib põhjustada magusaisu teket, ning tund
aega enne õhtusööki, jällegi soolestiku niisutamiseks.
Aluselisuse/hapelisuse tasakaal veres
Vere ideaalne ph on 7.45, mis on pisut aluseline. Selle näidu juures saavutab keha sisemise tasakaalu, mis võimaldab tal ise ennast tervendada. Kui veri on liiga happeline, siis tekib soodus keskkond põletikuliste protsesside tekkeks. Happe ja aluse tasakaalu veres mõjutavad paljud tegurid, üks neist on toitumine. Erinevad toidud muudavad meie vere kas happeliseks või aluseliseks. Mineraal - ained tasakaalustavad happeid. Kuna keha soovib alati tasakaalu tagasi jõuda ning juba 0.5 punkt langus pH skaalal võib kaasa tuua koomasse langemist, siis võtab keha kasutusele ekstreemseid mõõtmeid. Kui me ei manusta toiduga küllalt mineraalaineid, mis happelisust neutraliseeriks, siis keha tõmbab kaltsiumi luudest ja hammastest välja, mis omakorda võib viia osteoporoosi ja hammaste lagunemiseni.
Hapu maitsega toiduained ei pruugi happelist keskkonda tekitada, näiteks sidrun loob aluselise keskkonna. Liha ja teraviljad ei ole hapu maitsega, kuid hape tekib kehas ainevahetusprotsessi tulemusel.
Happelist keskkonda loovate toitude hulka kuuluvad magustajad, tärklis ja valgud, sealhulgas alkohol,
suhkur, mesi, pähklid, seemned, rasvad ja õlid, kuivatatud kaunviljad, teraviljad ja nendest tehtud jahud, kala, linnuliha, liha ja munad. Need toidud tekitavad pärast ainevahetusprotsessi väävel-, fosfor- või soolhapet. Eranditeks on kinoa, amarant ja tatar, mis on küll teraviljad, kuid aluselise toimega. Hirss on neutraalne ja mandlid on õrna aluselise toimega.
Aluselised toidud on puuviljad, marjad, köögiviljad, värsked rohelised herned ja oad, maguskartulid, merevetikad, sojakaste ja sool. Need toidud sisaldavad rohkesti mineraalaineid:naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja rauda, mis loovad aluselist keskkonda. Erandiks on jõhvikad ja ploomid, mis kuuluvad marjade ja puuviljade hulka, aga tekitavad happelist keskkonda.
Süües võiks jälgida, et taldrikul oleksid valgud, tärklised ja köögiviljad tasakaalus. Näiteks võiks veerand taldrikut olla täidetud valkudega (loomsed toidud või kaunviljad), veerand võiks olla täidetud teraviljade või kartuliga ning pool taldrikut võiks olla täidetud köögiviljadega (lehtköögiviljad, juurviljad jne). Ka joogivett võib muuta aluseliseks, kui lisada natuke sidrunimahla või toorest õunaäädikat.
Kuidas toitumise muutmine elusid ja elulugusid heas mõttes mõjutada võib?
Toit mängib olulist rolli meie tervises ja heaolus. Endale sobivaid toite süües sinu heaolu tõuseb. Endale sobimatuid toite süües sinu heaolu langeb. Toit seedub ning muutub vere keemiliseks koostiseks. Toit ei ole ainult energiaallikas, vaid ka keha ehitusmaterjaliks ning mõjutab niiviisi kõikide rakkude, kudede ja organite loomist, taastumist ja tervendamist. Toit mõjutab ka meie ajutegevust, meie keskendumisvõimet, meeleolu, motivatsiooni ja isegi meie isiksust. Pole ime, et meie elu muutub paremaks, kui tunneme ennast oma kehas hästi, kui keha on tugev ja valudeta; kui meil piisab energiast, et teha kõike, mida armastame teha ja meie meel on ergas. Kuigi toit võib meie keha alal hoida ning taastada, luues seeläbi tugeva aluse tervise ja heaolu tagamiseks, ei saa see iial lahendada puudusi suhetes või töös ega ka kehalises aktiivsuses või spirituaalsuses. Samas võib toitaineterikas, rahuldustpakkuv ja maandav toit anda just piisava annuse tuge ja stabiilsust, et igasuguseid eluprobleeme edukalt lahendada aidata.
Oled võlur köögis, kui palju aega kulutad ise toidu valmistamisele? Mitu korda päevas ise sööd, palun jaga oma igapäevast menüüd?
Ma valmistan iga päev kolm söögikorda – see võtab aega tund ja veerand kuni tund ja kolmveerand . Ma ei ole näksija. Kuna söön täisväärtuslikku toitu ja veresuhkur on tasakaalus, siis mul ei lähe kõht kiiresti tühjaks. Saan vabalt 4 – 6 tundi olla söömata.
Hommikusöögiks on harilikult puder, mis on tehtud kaera- või rukkihelvestest, tatrast või ülejäänud täisterariisist. Kaera- ja rukkihelbepudru juurde söön kreeka jogurtit koos marjade või pohlamoosiga.
Tatart söön hapukoorega. Riisi keedan vähese veega ja piimaga pudruks, siis lisan kaneeli ja kardemoni, mandleid või pähkleid ning rosinaid.
Lõunasöögiks kasutan tavaliselt midagi, mis õhtusöögist salati materjalina üle jäi ja lisan sinna näiteks värsket lehtsalatit, paprikat, fenkoli, küüslauku või ingverit ja maitserohelist. Kasteks läheb oliiviõli kas punase balsami- või umeboshiäädikaga. Valguallikaks võib olla muna, soolalõhe, sardiinid, sink või juust. Kõrvale täisterajahust tehtud leib ja või.
Õhtusöögi peale läheb kõige rohkem aega. Tihtipeale sööme kas kala, kana või mõnda kaunviljarooga, juurde kinoad, täisterariisi või kartulit ja kindlasti suur ports köögivilju nagu näiteks juurviljad, kõrvitsad, kapsalised või lehtköögiviljad.
Mida soovitad inimestele, kes soovivad oma elu ja toidusedelit tervislikumaks muuta? Kui inimene näiteks sooviks vabaneda rafineeritud valge suhkru tarbimisest ja sõltuvusest, millest ta võiks alustada? Kas see on üldse mõistlik samm?
See on väga mõistlik samm, kuna rafineeritud suhkur ajab keha tasakaalust välja, tühjendab keha mineraalainete varusid, väljutab pea kõik mineraalained ja vitamiinid, paneb kahjulikud bakterid soolestikus vohama, soodustab põletikulisi protsesse, halvab immuunsüsteemi, teeb rakke vastuvõtlikumaks igasuguste allergeenide ja mikroobide suhtes ning loob pinnase erinevate haiguste tekkeks.
Kui suhkru tarbimist piirata, muutub enesetunne oluliselt paremaks: energiat jätkub pikaks ajaks, meeleolu on stabiilne, mõttetegevus tõhus, tunned ennast maandatuna, ei himusta magusat, ei võitle väsimusega, ei võta kaalust juurde ega jää kergesti haigeks ...
Alustuseks võiks asendada valget suhkrut looduslike magustajatega nagu mesi, vahtrasiirup või täistera-riisisiirup. Nendel magustajatel on hoopis leebem mõju kehale, kuna nad ei ole tühjad toidud, mis kehalt mineraalaineid röövivad ja neid kehast välja uhuvad. Samas püsib veresuhkru kõver laugem.
Teiseks võiks maiustuste või küpsetiste asemel hoopis süüa marju ja puuvilju, nii värskelt kui ka kuivatatult.
Kolmandaks võiks süüa rohkem magusaid köögivilju nagu porgandeid, peete, kaalikaid, kapsast – isegi sibul muutub magusaks, kui teda kuumutada. Siin tuleb jälle teadlikkus mängu. Sa võid eluaeg süüa neid köögivilju ja üldsegi mitte tähele panna, et nad tõepoolest magusad on. Aga kui sa võtad natuke aega maha, et tõeliselt tähele panna ja maitsta toitu, mida sööd, siis avastad peagi, et need ülalmainitud köögiviljad on tõepoolest väga magusad. Ja kui saad oma magusalaksu põhitoitudega kätte, siis ei pruugi sa nendest enam peale lõunat puudu tunda.
Kuidas toetada inimesi, kellel on soov muuta oma menüüd tervislikumaks, kuid kel on väga valed toitumisharjumused ja tugevad sõltuvused erinevate ainete suhtes nagu valge suhkur, naatriumglutamaat jne. Kas üksnes teadlikkuse tõstmisest piisab?
Minu lähenemine on lihtne. Selle asemel, et kõik „halvad“ toidud menüüst välja praakida, võiks alustada „tervislike“ toitude järk-järgulisest lisamisest. Niiviisi saab pehmemalt liikuda ühest toitumisviisist teise. Kui juba tunned, et need muutused tõstavad sinu enesetunnet, siis on kergem edasi liikuda ja üha enam süüa neid toite, mis sind toetavad ja neid toite, mis sind ei teeni, kõrvale jätta. Nimetan seda väljatõrjumise meetodiks. Rohke veejoomisega tõrjud välja mullijoogid, liigse kohvi ja tee. Värskete marjade ja puuviljadega tõrjud välja suhkrused maiustused. Tervete keedetud teraviljadega tõrjud välja jahutooted. Köögiviljadega tõrjud välja tööstuslikult töödeldud ja pakendatud tooteid. Kaunviljadega tõrjud välja liigse liha.
Mida soovitad neile, kel kehakaal muret valmistab?
Number üks asi on suhkru ja jahutoodete vähendamine. Suhkrust oli eelpool juba juttu. Tuletan meelde, et maiustuste söömine põhjustab kiiret ja suurt suhkruvoolu verre. Kuna keha ei saa nii suurt kogust suhkrut tööle panna, siis talletub liigne suhkur keharasvaks – protsess, mille kaudu me kaalust juurde võtame. Samas, kui meil liiga palju suhkrut ja insuliini veres ringleb, pärsib keha võimalust keharasvu energiaks põletada – protsess, mille kaudu me kaalust alla võtame. Niisiis on suhkur kahekordselt kahjulik. Ta lisab kaalu ja ta takistab kaalulangust.
Väga sarnaselt käituvad ka jahutooted meie kehas, eriti valge jahu tooted. Valge jahu on tehtud nisuterast. Kuna nisutera on ära kooritud, puuduvad sealt kiud- ja väärtuslikud toitained ning järele
on jäänud vaid tärkliserohke tuum, mida jahvatatakse väga peeneks jahupulbriks. Igal imepisikesel jahuosal on suhteliselt suur välispind ja see laguneb seedemahlades kergesti lihtsüsivesikuteks ehk suhkruteks ning toimib seega kehas sarnaselt valge suhkruga. Kogeme taas järske veresuhkru taseme tõuse ja langusi, mis viivad nii kaalutõusu, energia kõikumise kui valge jahu või suhkru himudeni, mis teeb loobumise omakorda raskeks.
Toitumine ja liikumine on paarisrakendid, mis on Sinu liikumisalased soovitused Eestimaa harrastajatele?
Mina soovitan kerget või mõõdukat trenni. Trenniga liialdamine ülemäära raskeid harjutusi sooritades ja suurt koormust taludes tekitab kehas stressi. Stressireaktsioon käsib kehal rasva talletada ning takistab kütuse põletamist energia tootmiseks. Selle asemel põleb veresuhkur ära ning pärast trenni tekkiv tugev magusahimu võib luhta ajada kõik eelnevad jõupingutused.
Nii kaua kui suudad treeningtegevuses nina kaudu sügavalt otse kõhtu ja kopsude alumistesse sagaratesse hingata, on selge, et treening ei käi üle jõu. Nimetatud piirkond on õhu mahutavuselt
suurim paik kehas, seetõttu säilib keha varustatus hapnikuga. Ajule edastatakse signaal:„Kõik on hästi, puudub hädaolukord” ning stressireaktsioon jääb vallandumata.
Treeningul läbi suu õhu ahmimine näitab, et treening käib üle jõu. Õhk suundub ainult kopsutippudesse, kust keha eriti palju hapniku ammutada ei saa, ja seal asetsevad närviretseptorid edastavad ajule äreva signaali „Hädaoht! Hädaoht!” ning kehas käivitub stressireaktsioon, mis töötab vastu soovile kaalu langetada.
Trenni käigus kasvab lihasmass, mis parandab võimet põletada rohkem kaloreid, sest lihasrakud on selles tegevuses osavamad kui rasvarakud ning põletavad energiat isegi siis, kui keha ei liigu.
Parim aeg trenni tegemiseks on hommik enne sööki. Siis on veresuhkru tase madal ja keha pöördub energia saamiseks tõenäoliselt just keharasva poole. Püsivalt sellel ajal treenimine kinnistab kehale harjumuse energia saamiseks rasva põletada ja mitte pöörduda veresuhkru poole.
Treeningtegevusse on kasulik kaasata nii koormustreeningut (raskuste tõstmine, kõndimine, jooksmine, jooga, tantsimine), aeroobset liikumist (kõndimine, jooksmine, ujumine, tantsimine)
kui ka venitusi (jooga, taiji).
Aga mida pakkuda hingele?
Hingele on vaja pakkuda, mida hing ihaldab. See on väga individuaalne asi. Soovitan kindlasti iga päev hinge kosutada, kas või 5 – 15 minutit. See võib olla muusika kuulamine, musitseerimine, laulmine, palvetamine, mediteerimine, looduses viibimine, üksi olemine, süvahingamine, päeviku pidamine, tantsimine ...
Palun ava Polli talu lugu, kellele see on ja mis on selle paiga missioon?
Kõik sai alguse unistusest – unistusest elada maal. Mul on alati olnud tõmme traditsioonilise maa-arhitektuuri vastu. Juba lapsena meeldis mulle veeta aega vabaõhumuuseumides, kus sai vanu taluhooneid külastada. Mulle meeldib tajuda tihedaid seoseid kujunduse ja funktsiooni ning neid ümbritseva looduse, kliima ja kohaliku kultuuri vahel. Mulle meeldib nende kohtade ehe elu, kus saab lähedalt kokku puutuda nii õhu, tule, vee kui maa elementidega.
Tekkis küsimus, et mida üks tantsija, koreograaf, joogaõpetaja ja tervisenõustaja küll maal teha võiks. Ja vastus tuli pea: koonda sinna kõik, mida oled elu jooksul õppinud. Ühendades sinna oma armastuse kunsti vastu, holistilise eluviisi ja kiindumuse söögitegemisse, panin Polli Talu Loomingulisse Keskusesse omanäolise tunnetuse ja lõin oaasi, kus inimest saab toita, julgustada ja toetada kui tervikut – nii tema keha, meelt kui hinge.
Sellest hetkest alates (1996. a.) jagan oma aega Ühendriikide ja Eesti vahel. Suved veedan Polli talus ja talved Hudson Valley väikeses Beaconi -nimelises linnas . Iga kord tallu tagasi pöördudes küsin endalt, mis tekitab sellesse paika tulles nii hea tunde. Ja saan aru, et see on loomulik elu, mida maal elamine pakub. Siin tunnen end rohkem inimesena. Vaatan aknast välja ja näen rohelisi põlde ja aasu ning kõrgeid puid, hommikul ust avades astun aeda, kus on värske maaõhk, jalutan tantsustuudiosse ja teen joogaharjutusi imelises päikeseküllases ruumis, valmistan toitu värskelt korjatud taimedest ja juurviljast, jälgin oma kasse, kui nad end kõikvõimalikes mõnusates poosides välja sirutavad ja lõdvestavad, imetlen imepäraseid pilvemoodustisi taevas, naudin õhtuvalgust, kui see köögi kuldseks värvib… Siin saan oma igapäevatööd teha hoolikamalt ja rahulikumalt – elu on lihtne ning just selles lihtsuses peitub mõnu ja ilu.
Polli talu fenomeni on raske sõnadesse panna. Seda tuleb kogeda. Parim metafoor, mida oskan välja pakkuda, võiks olla puisniit. Esimest korda puutusin sedasorti maastikuga kokku Läänemaal. Olen aru saanud, et see on inimeste ja looduse vaheline koostöö. Nagu nimigi ütleb, kasvavad nendel niitudel üksikud puude ja põõsaste rühmad. Need vajavad pidevat hoolt, et vältida võsastumist. Kujuta ette pargitaolist ümbrust, rohelist aasa siin-seal kasvavate lopsakate puude ja põõsastega.
Selline ümbruskond võimaldab üksteise kõrval kasvada tohutul hulgal erinevatel taimeliikidel, ilma et ükski neist kipuks võimu haarama. Seal on nii valgust kui varju, piisavalt niiskust, tuult ja toitaineid. Selline maastik on väga harmooniline ja tekitab samasugust harmooniat ka vaatlejas.
Sarnaselt on ka Polli talu inimese ja looduse koostöös loodud püha paik, kus on avarust ja turvalisust, päikesepaistet ja varjulist katusealust, vabadust ja keskendatust, voolavust ja staatilisust. Siin saab oivaliselt nii puhata kui töötada, nii lõõgastuda kui end energiaga laadida, nii endaga tegelda kui toredate inimestega kohtuda, nii ennast välja magada kui loometöösse sukelduda. Elu ja kunst sulanduvad ühte kaunis loomulikus rütmis. Looduslähedus ja meeldiv aura tekitavad külalistes hea enesetunde. Siin on võimalus lasta pingetel vabaneda, end maandada ja uuesti leida.
Miks võiksid inimesed rohkem tantsida, palun räägi tantsu maagiast? Ava ka enda lugu ajast, mil palju lavadel esinesid?
Mina jõudsin tantsu juurde suhteliselt hilja – kui olin juba 20 aastat vana. Mulle oli tantsimine alati meeldinud. Mäletan, kuidas mu rootsi sugulased mulle twisti õpetasid, kui olin võibolla 6-7-aastane. Mäletan, kuidas ühel klassiväljasõidul tagasiteel rongi vaguni keskses koridoris tantsides muudkui ühest otsast teise liikusin. Kuid esimene armastus oli kunst ehk maalimine. Seda läksingi Berliini õppima.
Foto novembrikuu etendustest "Remembering Pina" Susan Osbergi
koreograafia, pildil Rain Saukas, Susan Osberg ja Marika Blossfeldt toolil lamades
Samal ajal samas kõrgkoolis avastasin endas kaasaegse tantsu kire. Avastasin et on olemas teisi lähenemisi tantsule kui väikse tüdrukuna alustada balletikoolis. Sattusin eksperimentaalse tantsuteatri projekti, mida juhendas Ric Schachtebeck, kes oli alles veetnud mõned aastad New Yorgis ja Philadelphias ning seal kaasaegse tantsuga tegelenud. See oli nii põnev. Me töötasime improvisatsiooniga. Liigutused kasvasid kehatunnetusest välja. Tants oli intuitiivne, liigutused seotud hingamisega. Meenub üks eksperiment, mida ringis seistes tegime. Kõigil paluti hingata koos ühes rütmis. Ülesandeks oli liikuda ühtse rühmana. Ilma mingi märguandeta pidime alustama kõndimist, peatuma ja lõpuks põrandale langema. Hämmastav oli see, et koos hingates, tajusime üksteisega tõelist sidet ja kohalolu ruumis. Tundsime intuitiivselt, millal kõndida, peatuda ja põrandale langeda – ning tegime seda kõike täpselt koos.
Aasta hiljem, 1980.a otsustasin maalimises pausi teha ning New Yorki siirduda, et ennast tantsule pühenduda. Kaheksakümnendatel oli New York tõeline tantsu-Meka. Pea igal õhtul käisin etendusi vaatamas, päeval erinevates stuudiotes tunde ja workshoppe võtmas. Juba varsti algas koostöö erinevate lavastajate ja koreograafidega. Kaks aastat hiljem tulin välja oma esimese endaloodud multimeediaetendusega: „Play With Rules“ – reeglitega mäng ehk mängi reeglitega. Järgnesid "It's Not the Hat – It's the Hair!" (1983), "Kaleva" (1988), "Emapõlv"(1992), "Bird Woman Spirit" (1995), „Stone Clock“ (1997), “The Wat of the Archer“ (1999), “Idus VI Augusti“ (2000) ja “Hundimõrsja“ (2002). New Yorgis tantsisin aktiivselt kuni 2005. aastani - siis kolisime Beaconi elama, mis asub 100 km New Yorgist põhja poole. 
Kuid ka siin väikelinnas olen õnnistatud tantsimise võimalusega. Minu hea sõber ja kolleeg Susan Osberg kolis samuti New Yorgist siia ning iga aasta või kahe pärast lavastab midagi ning tirib ka mind tagasi lavale. Pean ütlema, et proovid on minu jaoks tõeliselt terapeutilised. Viibida 90 minutit kuni kaks tundi lihtsalt oma kehas, eemal arvutist ja mõttetööst, erilises aegruumis, kus liigutused kulgevad, inspiratsioon voolab ning lubad endal vaba olla, on tõeliselt nauditav.
Tantsimise juures on mind võlunud ikka sellessamas hetkes olemine. Tants ainult eksisteeribki hetkes. Ta ei jäta mingit jälge, mingit produkti. Ta on ainult olemas selles hetkes, mil tantsitakse. Sina kui tantsija oled nii instrument, interpreet, looja kui kunstiteos. Laval olles on see protsess eriti intensiivne, sest publik on tunnistajaks ja võimendab. Kõik mõjud ja tajud mitmekordistuvad. Mitte iialgi ei ole sama tants sama tants. Alati on võimalus midagi uut avastada, tunnetada ja kogeda. On raske leida teisi hetki, milles tunned ennast nii elusana, nii ühendatuna, nii ülendatuna, nii pühana, nii väge täis. Ja kui suudad ennast täiesti lahti lasta, usaldada, voolata, siis on see jumalik kogemus.
Sinu lõpusõnad Eestimaa inimestele Liikumisaasta puhul?
Liikumine on elu alge. Kõik siin maa peal on energia liikumises, kõige suuremast ühikust kõige väiksema osakeseni, elektronideni välja.
Lase oma armastuse energial voolata. Kui ta seiskub, muutub ta vihaenergiaks.
Harjuta ennast olema hetkes. Kuula oma sisemist häält, mis on pajlu vaiksem kui meie lugematuid mõtted peas. Kuula oma keha sõnumeid ja võta neid ka kuulda. Paku oma kehale talle sobivat toitu ja liikumist. Naudi mõlemat. Tee asju, mis sulle rõõmu toovad. Nii saad elu täiel rindel nautida.
Anna vabaks soov olla perfektne. Austa ja armasta ennast just nii, nagu hetkel oled. Kui sa ei võta ennast omaks, ei saa sa ka midagi parandada. Keha, mida armastad, on nõus sinuga koostööd tegema, keha, mida hülgad, ei ole selleks valmis ega võimeline.
Veeda aega värskes õhus ja looduses. Hinga. Ümbritse ennast rohelise energiaga. Too endale rohelisi taimi tuppa.
Aseta ennast ja oma pere tööst kõrgemale. Laula või tantsi iga päev. Naera palju – see loob kehas tervendavaid ühendeid.
Hellita ennast: nauti regulaarselt massaaži või mõnda veeprotseduuri.
Vähenda stressi oma elus. Teadlikkust arendavad tehnikad nagu jooga, meditatsioon, taiji või qigong võivad olla suureks abiks, samuti süvahingamine.
Keskendu iga päev oma elu positiivsetele külgedele, ära jää probleemidesse takerduma.
Kasuta iga võimalust, et imetleda ilu.
Loe lisaks: MarikaB.com Pollitalu.wordpress.com
