Kõigest eemale läinud Timo Tammemaa elu Jaapanis: pimeduses kobamine, ootamatu roll ja lõputu viisakus
(4)
Eesti võrkpallikoondislane Timo Tammemaa mängib käesoleval hooajal põnevas Jaapanis, olles Hokkaido saarel Asahikawa linnas asuva Hokkaido Vorease meeskonna põhimees. Ta rääkis, milline on elu ja võrkpall justkui teises maailmas ning kuidas on keerulisest ajast saanud rõõm ja nautimine.
Eelmisel aastal elas eestlasest temporündaja üle ärevad ajad, kui tal tekkis tromboos ja seetõttu peatus ühel öösel tema süda. Nagu Tammemaa ise ütleb, siis pikka lugu lühidalt kokku võttes, on ta meie jaoks eksootilises kohas leidnud uue hingamise ja naudib nii sealset elu-olu kui võrkpallimängu, kirjutab volley.ee.
Jaapani liigas mängimine on olnud Tammemaa üheks unistuseks pikka aega, teine koht oli Venemaa liiga. „Üks nendest on nüüd vähemalt täide läinud. Kõik mängijad, kes Jaapanis kunagi mänginud on, on alati sellest väga positiivselt rääkinud ja olen seetõttu mõelnud, et mis seal taga siis on. Tihti on leegionärid ka siia üsna pikalt pidama jäänud ja eks see näitab ka üht-teist. Ja eks ma nüüd olen sellest aru hakanud saama.“
Võrkpallur tõdeb, et tõusva päikese maal meeldib välismaalastele – sealhulgas ka võrkpalluritele – sealse ühiskonna eripära. „Inimesed on ülipositiivsed ja sõbralikud, võrreldes Euroopaga on vahe tuntav. Üksteist toetatakse teistmoodi, see käib ka klubides ja meeskondades toimuva kohta – kui Euroopas pressitakse ja surutakse sind iga nurga alt, siis siin on kõik teisiti. Sulle ei panda mingit ekstra pinget peale. Samas olen ma klubis, kes mängib kõrgliigat teist aastat ja võib-olla tipumeeskondades on asjad teisiti. Meil oodatakse meeskonnalt igal aastal arengut ja sammu edasi, mitte üle oma varju hüppamist. Et viimased aastad on mulle on olnud rasked, siis olen juba mõnda aega tundnud, et tahaksin kõigest eemale, ka geograafilises mõttes. Tahtsin tulla kuskile kaugele, kõigest eemale, olla täitsa eraldi ja teha mingi restart,“ kirjeldab Tammemaa, kes enda sõnul on Jaapanis just sellise koha leidnud.
Teekond Aasiasse oli siiski keeruline, sest nagu öeldud, tekkisid Tammemaal eelmisel aastal tõsised terviseprobleemid ja lepinguni jõudmine oli asjade kokkulangevus. Nagu ta ise tagasi vaadates sõnastab, siis eelmise hooaja lõpp ja suvi olid huvitavad. „Hooaja keskel tekkis kaks varianti – Jaapan, kus on külm ja tundmatu maa ning teine Las Palmas Gran Canarial, kus on teine äärmus. Asjad jooksid nii, et tegin lepingu siia. Aga jah, vahepeal juhtus palju,“ vaatab ta tagasi raskele perioodile, kus sportlastee jätkumine kahtluse alla sattus, sest tal tekkis terviseprobleem nimega thoracic outlet syndrom.
Pika karjääri jooksul erinevates Euroopa klubides mänginud Tammemaa kinnitab, et see, kuidas käitutakse vigastuse küüsis mängijatega Euroopas ja kuidas Jaapanis, on kaks erinevat maailma.
„Olin siia tulles vaimselt ja füüsiliselt täitsa puruks ja kuu aega ma meeskonnaga pallitrenne kaasa ei teinudki, ladusin põhja. Tegin manuaalteraapiat ja eriharjutusi, et tromboosi teemast jagu saada ja polnud tegelikult üldse kindel, et minust enam mängumeest saabki. Aga nädalast nädalasse läksid asjad paremaks ja mingil hetkel tekkis endal ka lootus, et äkki polegi kõik läbi ja saan liigamämgudeks end korda ja nii ka läks.“
Pika karjääri jooksul erinevates Euroopa klubides mänginud Tammemaa kinnitab, et see, kuidas käitutakse vigastuse küüsis mängijatega Euroopas ja kuidas Jaapanis, on kaks erinevat maailma. „Nagu öö ja päev. Olen kindel, et arvestades minu füüsilist ja vaimset olukorda, oleks kõik Euroopa klubid mulle 100-protsendiliselt „ei“ öelnud. Keegi ei viitsiks sellise asjaga riske võtta. See, et ma siia sattusin, on puhtalt horvaadist treeneri Edo Kleini teene. Puhtjuhuslikult oli ta hiljuti läbinud koolituse, kuidas tulla toime sellesama sündroomiga, mis mulle tromboosi tekitas ja ta oskas sellega tegeleda. Nii me manuaalteraapiani jõudsimegi ja siiani see toimib, süda pole uuesti seisma jäänud ega tromboosi tekkinud,“ sõnab ta nüüd juba läbi naeru.
Kuigi Balkani treenerid on spordimaailmas pigem tuntud käreda olemise ja ütlemise poolest, võib hoopis teistsuguse käekirjaga Kleini taga näha samuti Jaapani mõjusid – ta on Hokkaido klubis töötanud alates 2017. aastast.
Rääkides võrkpallist ja sealsest liigast, on esimese eestlasena Jaapani liigas palliv Tammemaa rahul nii taseme kui mänguajaga. Lisaks talle on eurooplastest meeskonnas ukrainlasest diagonaalründaja Nikita Zolotukhin ja kaks Taiwani mängijat, kes küll leegionäridega kirja ei lähe.
„Jaapani võrkpalli kohta saab öelda, et palju on mehi, kes pole just kõige pikemad, ent on äga tehnilised ja kiired. Eriti jääb silma vastuvõtt, kus vahel tundub, et ükskõik, kui kõvasti servi lüüa, pallid lihtsalt ei jäägi maha ja serv on perfketselt käes. Sellist asja Euroopas pigem ei näe. Jaapani liiga tase Euroopaga võrdluses on äkki Türgiga umbes samal pulgal.“
Kui eestlane on meeskonna kõige emotsionaalsem mängija
Võrreldes meeskonna sisekliimat ja platsil toimuvat, on seegi seni kogetuga erinev ja teravaid sõnu ei kuule. „Sellist meest siin pole, kes midagi teravat ütleks, kõik on ülimalt sõbralik. Ainuke, kes siin vahel natukene frustreeritud on või natuke emotsiooni näitab, olen mina!“ tunnistab Saaremaalt pärit mees, kes teda tundvate inimeste jaoks on pigem vaikne eestlane ja selline roll on ootamatu. „See on jah natuke naljakas, sest olen pigem jah ikkagi rahulik ja väga ei prööka. Samas kohati on mu frustratsioon mängus seotud ka sellega, et suviste jamadega kaasnes ka seljadiski probleem, mis hakkas segama ja kui valu pidevalt jalga kiirgab, siis eks see ajab närvi ja mõjutab ka trennis emotsiooni. Aga kokkuvõttes on seltskond äge ja sõbralik nagu kogu siinne ühiskond,“ sõnab sportlane.
Asahikawas asuvasse Vorease kodusaali mahub kaks ja pool tuhat pealtvaatajat, aga meeskond peab kodumänge ka Hokkaido teistes linnades. „Sest siin on reeglid, et osadel mängudel peab saalis olema neli-viis tuhat pealtvaatajat. Sapporos oli kaks mängu järjest pea 5000 inimest. Aga näiteks Tokyos käis meie välismängul 7000 inimest saalis ehk et publikut on kenasti. Kaasa ealmise osas on jaapanlased pigem tagasihoidlikud, ka see tuleneb kultuurilisest eripärast. Kõik nende emotsioonid on kontrollitud ja kõik on viisakas. Sellist asja nagu Euroopas juhtub, et fännid panevad nii-öelda segast või keegi karjub ebaviisakusi, siin ei kohta. Sellise asja ettekujutamine ajab juba naerma, sest see tundub absurdne,“ ütleb ta.
Jaapani inimeste lõputu viisakus
Üks näide on see, et igasse poodi sisse astudes poemüüja alati tervitab sind ja sealt lahkudes saadab su ka viisakuste saatel ära. „Seesama viisakus ja rahulik keskkond on ka trennis ja igalpool. See on ilmselt kodune kasvatus või ka koolisüsteem, et kõik nende emotsioonid on väga kontrollitud. Vahel ma näen, et nad tahaksid midagi rohkemat öelda, aga ei tee seda, sest nii pole kombeks ja see hoiab neid rahulikuna,“ selgitab ta.
Kohalikus keeles on Tammemaal peamised igapäevased väljendid selged ja näiteks poes saab ta kenasti suheldud. „Esimese asjana õpetati mulle siin siiski need ebaviisakad sõnad selgeks nagu see ka teistes riikides leegionäridega toimub. Aga jah saan siin eluliste asjadega hakkama.“
Hoopis teine teema on aga Jaapani kirjakeele ehk hieroglüüfide mõistmisega. „Oi, mitte midagi ei saa aru! See on ikka täielik kosmos ja alguses ka natuke hirmutav ja isegi šokk, kui mitte millestki aru ei saa, kobad nagu pimeduses. Siin on ainuke lahendus Google translate´i kaamera, millega saab pildi kaudu tõlkida. Inglise keeles suhtlemisega on nii, et meeskonnas kaks meest natuke räägivad, aga üldjoontes pigem vähe, vähemalt siin, kus mina olen.“
Vabal ajal suhtleb eestlasest võrkpallur enim ukrainlasest meeskonnakaaslasega. Käime siin vabadel päevadel ühes väga heas sushi restoranis või siis kuskil kohalikus onsenis, kus on kuumaveeallikad ja saunad, mis nende kultuuris väga olulisel kohal on. „Tundub, et kõik jaapanlased käivad siin pärast tööpäeva oma stressi leevendamas.“
Lumine paradiis
Hokkaidol on ka veidi ringi sõidetud ja kohalikku loodust imetletud. „Olen siin käinud mägedes nii erinevaid koski vaatamas kui ka vulkaani juures, kraatrile päris lähedal. Mägesid on siin palju ja loodus on ilus. Nii palju lund pole mina oma elus veel näinud, see on ikka metsik. Ja see lumi tuleb siin talve alguses maha ning siis jääb ja tuleb juurde, ära ei sula vahepeal. Kõik on valge ja puhas, sellist lögaperioodi nagu meil Eestis tekib, siin pole. Kraade on hetkel kuskil -10, aga on ka olnud -20 kandis,“ kirjeldab ta loodust ja kohalikke olusid.
Jaapan on teatavasti tuntud ka maavärinate esinemise sageduse poolest, Tammemaa pole erakordset loodusnähtust veel kogenud, kuid tunnustab, et tegelikult tahaks väikest maavärinat isegi kogeda. On ju teada jutte, et kui Jaapanis on olnud maavärin, siis sealne ühiskond ei hakka maradööritsema, vaid inimesed seisavad ikka rahulikult kuskil järjekorras ja ootavad oma korda. Keegi ei trügi ega püüa reeglitest mööda hiilida. Seda kinnitab ta Tammemaa kuuldu.
„Olen mõelnud, et see oleks huvitav, kõlab võib-olla imelikult, sest see ei pruugi ju tore olla, aga lihtsalt see on miski, mida ei suuda ette kujutada. Niipalju kui ma kohalikelt uurinud olen, siis kõige hullem maavärin, mis siin mitu aastat tagasi oli, Tokyo lähistel, siis siin on tohutud süsteemid, mis siis juhtuma hakkab ühiskonnas. Sisuliselt jääb kõik kohe seisma, ülisuured linnad ka, rongiliiklus, muu liiklus ja absoluutselt kõik. Ja kõik teavad, kuidas käituda. Näiteks ei saanud inimesed poolteist päeva töökohalt lahkuda, sest liikuda ei tohi,“ jutustab ta.
Hokkaido kaks kõige pikemat inimest
Jaapanlased on enamasti pigem lühikised ja kui 205cm pikk Tammemaa ning 215cm pikk ukrainlane koos ringi liiguvad, tõmbab see tähelepanu. „Eks me oleme tõenäoliselt Hokkaido piirkonna kaks kõige pikemat inimest ja eks meid jäädakse pikemalt vaatama. Aga kohalikud meid tülitama ei tule või taha pilti teha, see on ka nende viisakuse teema. Ka pärast mänge on selline protokoll, et fännid saavad mägijatega pilti teha, aga ka selleks moodustuvad sirged järjekorrad ja ei ole mingit suvalist tunglemist. Seal on kolm minutit aega ja iga fänn saab valida lemmikmängija, kellega saab koos pilti teha,“ räägib ta.
Pika inimesena on Tammemaale loodud head tingimused, korteris ta kummargil käima ei pea, küll aga tuleb erinevaid olukordi ette reisidel.
Pika inimesena on Tammemaale loodud head tingimused, korteris ta kummargil käima ei pea, küll aga tuleb erinevaid olukordi ette reisidel. „Oma korteris saan ikka sirge seljaga ringi käia, aga hotellide toad ja eriti vannitoad on nii tillukesed, et väga keeruline on sinna sisse mahtuda ja proovida seal duši all käia.“
Tehniliselt väga arenenud Jaapani autod on eestlase sõnul samuti teistsugused. „Enamik kohalikke autosid on sellised nelinurksed kastikesed. Efektiivne ja lihtne lahendus, mis perede jaoks mugav on, sellised nelinurkseid Toyotasid on siin väga palju.“
Võrreldes Euroopaga on Jaapanis vasakpoolne liiklus ja see tekitas ka eestlasest vollemehele enne riiki jõudmist ärevust. „Mõtlesin selle ehk enda jaoks liiga raskeks, aga tegelikult harjub üsna ruttu ja pole hullu. Sõidan Google Mapsiga ja saan hakkama. Huvitav on näha, kuidas ma tagasi Eestisse tulles uuesti hakkama saan. Siin on muide liiklusmärke väga vähe, punane „stopp-märk“ ja ega väga muud ei olegi, foorid ka, aga kogu liiklus on väga lihtne, mingeid „anna teed“ jms märke ei ole,“ räägib sportlane.
Tammemaa usub, et täielikult jõuab Jaapani eripärasus kohale kodumaale naastes, sest siis näeb, kui palju sealsetest kommetest tegelikult külge jääb ja kui palju sellest üle võtab. „Või kui palju ma ise olen inimesena muutunud, kui kogu seda jalgade alla saamise protsessile mõelda.“ Aprilli keskel lõppeva hooaja järel tuleb Tammemaa Eestisse, kas teda suvel ka rahvusmeeskonnas näha võiks, pole veel selge. Peatreener Alar Rikbergiga on ta suhtluses olnud. „Ütlesin talle ka, et kui see aeg lähemale jõuab, eks siis teeme need otsused ja vaatame, kuidas teha.“
Nagu jutust kuuldub, on Tammemaa eksootilises kohas väga rahul ja jääks võimaluse tekkides sinna ka pikemalt mängima. „Midagi kindlat ei ole, mingeid rääkimisi on olnud, aga olen juba piisavalt kogenud, et neist liiga palju mitte arvata. Aga normaalse pakkumise puhul mängiksin siinses liigas hea meelega edasi,“ ütleb ta lõpetuseks.
