Crețu oma lahkumismängu järel: tahan, et kutid oleksid täna õhtul mu lähedal

 (70)
Gheorghe Crețu ajastu on läbi saanud, kuid see eriline suhe Eesti fännidega kindlasti mitte.
Gheorghe Crețu ajastu on läbi saanud, kuid see eriline suhe Eesti fännidega kindlasti mitte.Andres Putting

EM-finaalturniiril põrunud Eesti võrkpallikoondis saab Gheorghe Crețu asemel uue peatreeneri.

Meeste võrkpallikoondis on viimastel aastatel olnud spordimeedia pailaps. Saavutused ja põhjendatud kiidulaul on käinud käsikäes. Tänavu tuli täiesti ootamatult suur tagasilöök. Alagrupist edasipääs ehk koht 16 parema hulgas oli miinimumeesmärk, paraku aeti latt nii selgelt maha, et eilne kohtumine Ukrainaga, mis näotult 0 : 3 kaotati, ei otsustanud meie jaoks enam midagi. Kõik oli selge päev varem, kui Sinilõvid Hollandile 1 : 3 alla vandusid.

Aga mida laiem üldsus ei teadnud, oli see, et EM-i viimane matš Amsterdamis Ukrainaga oli Gheorghe Crețu lahkumismäng. Publik hakkas seda kahtlustama ilmselt siis, kui Ukrainalt saadud sauna järel kallistas emotsionaalne rumeenlane pikalt ja südamlikult kõiki mängijaid.

Kellega kodusele EM-ile?

Kas see oli hüvastijätukallistus? „Seda kuulete te lähipäevil,” ei tahtnud Crețu ise vahetult pärast mängu kohe suurt avaldust teha. Jutt ajakirjanikega oli eile lühike. Mida sa ikka enam nii väga küsid või vastad. Läks tuksi, kapitaalselt. Päev varem Hollandi kaotuse järel läks jutt EM-koondisest välja jäetud Oliver Vennost rääkides tuliseks, nüüd kallistas Crețu ka teravate küsimuste esitajat ja vabandas varasema reaktsiooni eest. Üks hüvastijätt järgnes teisele, asi klaar. Kuus aastat võrkpallikoondist väga edukalt juhtinud rumeenlane oli otsustanud esimese ebaõnnestunud hooaja järel ameti maha panna.

Seotud lood:

Mida sa teed, kui täna siit ruumist välja astud? „Tahan nautida täna õhtul igat hetke mängijatega, tahan, et nad oleksid minu lähedal,” kostis hetke mõelnud Crețu, kelle säravaimad tulemused Eesti koondise lootsina on EM-i 11. (2015) ja 13. koht (2017) ning triumfid Euroopa liigas (2016), maailmaliiga kolmandas grupis (2017) ja Euroopa Kuldliigas (2018). Ja uks ta selja taga sulgus, halli ees ootasid veel ühispilti teha soovinud fännid, seejärel emotsionaalne õhtu mängijatega. Üks ajastu on läbi saanud. Aitäh, Gianni!

„Eks see oli pigem eilegi teada. Kes teda vähegi tunnevad, teadsid, et see on tema viimane mäng,” tunnistas koondise 40-aastane sidemängijast kapten Kert Toobal. „Ta ei ole seda kõva häälega välja öelnud, aga kõik märgid nii näitavad. Julgen väita, et see oli kindlasti tema viimane mäng koondises. See ei ole väga suur üllatus. Ta on kõvasti töötanud, teinud, pannud kõik endast siia. Eks on selge, et mingid muudatused peavad toimuma, treeneri muudatus on kõige loogilisem.”

Foto: Andres Putting


Kes koondise üle võtab? Välistreener või on keegi meie võrkpallijuhendajatest selleks küps? „Alaliit peab seda otsustama. Anname hetke aega. Eks oleneb, milline nägemus juhatusel on. Kas see on mõeldud ainult 2021. aastal Tallinnas toimuvaks EM-iks või pikem projekt,” vaagis Toobal. Ta ise ketse varna riputama veel ei tormanud, küll aga andis sellisest otsusest kohtumise eel kaaslastele teada 37-aastane libero Rait Rikberg.

Kas oleks vaja psühholoogi?

Päev varem, vahetult pärast Hollandilt saadud otsustavat kaotust, mis lootused kustutas, valitses intervjueerimistsoonis suur pettumus ja plahvatusohtlik olukord. Ja üldine nõutus. Miks läks nii? Head vastust kellelgi pakkuda ei olnud, kobamisi oletusi küll. Millest puudu jäi? „Meeskonnast!” tulistas emotsionaalne ja otsekohene nurgaründaja Andrus Raadik, kes ise piirdus EM-il eelkõige vahetusmängija rolliga. „Kõige esimene põhjus on meeskond. Just mentaalse poole pealt, sellist duhh’i ei ole. Olen ka teistele öelnud, et minu arust ei ole see sama tiim, mis kolm aastat tagasi, kui meil oli see ulmesuvi. Ei oska öelda miks. Ei tea, kas tippklubidel on psühholoogid, võib-olla oleks pidanud sinnapoole vaatama, ei tea. Kuidagi kangutasime, hoidsime omaette, ei olnud toetavad.”

Kui platsil jäi kokkuhoidmisest puudu, siis intervjuutsoonis kaeti üksteise seljatagust hästi. Crețu kuulutas, et kui verejanulised reporterid vajavad süüdlast, siis võetagu tema ette, mängijad, kes Eestile nii palju ilusaid hetki on andnud, jäetagu rahule. Pallurid jälle seisid treeneri eest, Rikberg ülistas rumeenlast, nimetades teda parimaks asjaks, miks Eesti võrkpallis kunagi on juhtunud.

Pikemat aega selja- ja õlatrauma küüsis olnud ning oodatust märksa kehvemini esinenud diagonaalründaja Renee Teppan läks isegi nii kaugele, et tõstis käe üles ja tahtis kogu vastutust enda peale võtta: „Mind usaldati väljakule, ma ei vedanud välja, võtan vastutuse kas või kogu turniiri eest enda peale. Diagonaalita on raske kui mitte võimatu.”

No mida me nende „süüdlastega” peale hakkame? Ei pane ju Tallinna raekoja platsis häbiposti. Teppan avaldas, et tal on juhtunu pärast ülipiinlik ja ta ei taha kellelegi Amsterdamis silmagi vaadata. Jumal küll, rahuneme maha. Serviviga või „soe pall” ei ole ju sõjakuritegu, teil ei ole vaja millegi pärast häbi tunda. Võrkpall on lõpuks ikkagi üksnes mäng ja seekord ei tulnud see mäng Eesti koondisel lihtsalt võimete kohaselt välja.

Rait Rikberg lahkumise järel on lõbusat juttu koondise riietusruumis kindlasti vähem. Andres Putting


Küsimus pole ju selles, kes eksis, vaid kus ja milles eksis. Seda on vaja küll analüüsida, et me juhtunust targad järeldused teeksime, õpiksime ja samu vigu vältides edaspidi edukamad oleksime. Ainult nii saab eesmärke ja unistusi täita. Ja ega üks läbikukkumine nulli varasemaid saavutusi.

Crețu kinnitas teisipäeval, et teeks kõik täpselt samamoodi. Ehk siis: Oliver Vennost loobumine ei olnud viga; Poola vastu 1 : 1 seisul põhimeeste vägisi pingile kutsumine ei olnud viga; bloki- ja servitaktika Montenegro vastu (avageimis üheksa serviviga) ei olnud viga; Rikbergi, kes oli pallingu vastuvõtul ilmselgelt ebakindel, sisuliselt lõpuni usaldamine ei olnud viga; tänavu suvel taas kahe sinilinnu püüdmine (Kuldliiga ja EM) ei olnud viga.

Võib-olla tõesti. Aga miks koondis siis lati sellise kolinaga maha ajas? Igatahes auk, kuhu sisse potsatasime, on sügav. Huvitav on siinkohal välja joonistada rahvusmeeskonna tõusukõver, võttes aluseks lõppkohad EM-valiksarjas: 26. (2001), 26. (2003), 18. (2005), 18. (2007), 14. (2009), 12. (2011), 22. (2013), 11. (2015), 13. (2017). Seekord leppis Eesti viie kaotusega, tabelisse ühtegi punkti ei teeninud, positiivsele poolele saab kanda üksnes geimivõidud maailmameistrilt Poolalt ja võõrustaja Hollandilt. Üldjärjekorras tuleb leppida finaalturniiril viimase ehk 24. kohaga. Mõtteainet jagub, sassiläinud lõngakera hakkab harutama uus inimene.