KOMMENTAAR | Hispaanias käituti Saaremaa võrgufännidega lühinägelikult ja häbiväärselt, see ei tohi korduda

Sa oled fänn. Reisid oma kulu ja kirjadega kaks päeva võistluspaika, et näha lemmikute heitlust. Ja hoolimata sellest, et pooltühjas hallis on ruumi maa ja ilm, topitakse sind saali kõige kaugemasse nurka ega lubata sealt lahkuda. Isegi uut, nö tavapiletit ei lubata osta!

See on jabur, põhjendamatu ega aita kuidagi kaasa spordiala arendamisele. Võrkpallis on üsna haruldane, et klubi välismängule koguneb 40-50 toetajat. Nii oli Saaremaa eilses Challenge Cupi mängul Hispaanias Almerias. Müts maha!

Kui üldiselt olid hispaanlased väga toredad ja viisakad võõrustajad, siis see, mis juhtus spordihallis, oli kahetsusväärne. Saaremaa fännid, kes jõudsid võistluspaika erinevalt kohalikest palju varem, kupatati saali lae alla, kust vaade platsile oli niru.

Siit tuleb teha järeldused, võtta õppust. Midagi tuleb muuta. Saaremaa klubi tegevjuht Hannes Sepp kauples hallis pool tundi eri tegelinskitega, kuid hispaanlased olid kõigutamatud. Ei, te ei tohi minna platsile lähemale! „Nad rääkisid turvakaalutlustest, et suurematel võistlustel tuleb vastasmeeskonna fännid paigutada sinna, kus konflikti tõenäosus on kõige väiksem. Ajasid sellist jama, ma ei taha seda uskuda. See oli väga nõme, ütlesin välja ka, et me pole väga meelitatud,” rääkis Sepp.

No pagan, kui fännid tuleb paigutada sinna, kus konflikti tõenäosus on kõige väiksem, siis oleks nad tulnud enne kohtumise algust ajada saali maa-alusesse keldrisse! Nali naljaks, aga natuke võiks kainelt mõelda. Võrkpallis ei esine peaaegu kunagi selliseid fännidevahelisi konflikte nagu jalgpallis, kus huviliste hulk on kordades suurem ja sekka satub ka inimesi, kelle eesmärgiks pole mängu ilu nautida, vaid organiseerida kisma.

Võiks mõelda selle peale, et inimesed on tulnud kaugelt Eestist ja üle elanud ohtliku olukorra lennukis. Reisinud Hispaaniasse oma vabast ajast, oma vabast tahtest ja oma raha eest. Neid inimesi tuleb väärtustada, kas või kätel kanda, sest nende jaoks kogu seda etendust ju tehaksegi. Nemad on kliendid ehk kuningad. Jah, kui ruumi tõesti pole, hall on puupüsti täis, siis on tsoonide jagamine ja sellest nõudest mitte taganemine mõistetav. Aga kui hall on pooltühi...? Ametlikku statistikasse märgiti pealtvaatajate arvuks 1200 inimest, aga see on selge ja jõuline liialdus. 1400-kohaline hall oli ehk nii pooleldi täis.

Saaremaa klubi president Toivo Alt ja asepresident Jaanus Põlluäär laiutasid ka kohtumise järel võitu tähistades käsi: meie jaoks on välisklubide fännid kallid ja oodatud külalised, pakume neile parimaid kohti. Ja väga õigesti teevad. Võrkpall ei saa uhkeldada suurte publikunumbritega, seega kõik peavad üheskoos pingutama, et huvi kasvatada, mitte loopima külalistele kaikaid kodaratesse.

Turvameestega pikalt ja üsna vihaselt vaielnud fänn Priit Randpõld otsustas lahendada olukorra nõnda, et läks kassasse, andis 100 eurot ja palus 20 uut piletit. Et võiks vaba mehena istuda normaalsema koha peale. Talle hakatigi müüma, kuid siis sekkusid korraldajad ja keelasid selle ära. „See on ju diskrimineerimine – ma olen Euroopa liidu kodanik ja mul on õigus osta pilet,” pahandas Randpõld. „Euroopa võrkpalliliit peaks seda asja arutama ja edaspidi selliseid asju vältima. Fänne tuleks austada.”

Vaat see on juba absurd. Sa ei või osta piletit ja istuda oma valitud kohale üksnes selle pärast, et oled eestlane?

Loe ka:
PIKK INTERVJUU | Saaremaa võrkpalliklubi suurte plaanidega president: see kõik kestab nii kaua, kuni on raha ja huvi