Kalle Muuli oponeerib lapsevanemaid kritiseerinud treener Silver Karjusele: rääkigem aiast, mitte aia august

 (19)
Kalle Muuli
Kalle MuuliFoto: Vallo Kruuser

Ajakirja Tennis eelmises numbris sai palju vastukaja tennisetreener Silver Karjuse artikkel lastevanemate teemal. Uues numbris oponeerib treenerile jõuliselt lapsevanem Kalle Muuli. Delfi avaldab alljärgnevalt suure osa Muuli artiklist "Lastetennise algus ja ots."

Olen seitsme aasta jooksul oma tütrele kaasa elanud enam kui sajal tenniseturniiril. Selle aja jooksul olen ühe korra näinud treenerit, kes oma 12-aastast õpilast pärast kaotatud mängu platsi kõrval kõva häälega sõimas.

Paar korda olen sattunud turniirile, kust peakohtunik on terveks päevaks lihtsalt minema jalutanud, sest tal on kuskil mujal parajasti muid asjatoimetusi olnud. Ja päris palju olen pidanud kahjuks nägema, kuidas lasteturniiri korraldaja mingil arusaamatul põhjusel GP-sarja võistlusjuhendit eirab.

Aga ma ei tõttaks neid üksikjuhtumeid üldistama ja kedagi umbmääraselt süüdistama. Tõrvatilk võib küll rikkuda meepüti, kuid isegi tervest hulgast ebameeldivatest üksikjuhtumitest, mis aastatepikkusest lasteturniiride jälgimisest mälusoppi talletunud, ei saa ma kuidagi teha järeldust, et meie tennisetreenerid ja kohtunikud ei kõlba kuhugi. See oleks ilmselge ülekohus. Meil on väga häid treenereid ja kohtunikke ning enamasti pole GP sarja lasteturniiridel häda midagi.

Rääkigem aiast, mitte aia august

Samuti olen kindel, et kui mõni üksik erand välja arvata, jälgivad neil võistlustel oma maimukeste heitlusi Eesti parimad lapsevanemad. Olen selles osas pisut teist meelt kui treener Silver Karjus, kes eelmises ajakirjanumbris üheainsa turniiri muljete põhjal lapsevanematele liigse sekkumise ja laste survestamise pärast etteheiteid tegi.

Seotud lood:

Liiga hoogne üldistamine ja kohatine halvustamine võib võtta lapsevanemailt tahtmise kaasa mõelda. Sellest oleks kahju, sest Karjuse artiklis „Lapsevanemad, noorte sport on mõeldud eelkõige lastele!“ kirjeldatud probleem on tegelikult väga oluline. Võimalik, et see on üks olulisemaid probleeme meie lastetennises üldse. Seepärast on väga hea, et keegi selle kõva häälega välja ütles. Kui me tahame, et miski paremaks muutuks, siis on nurga taga sosistamisest vähe abi. Suud tuleb puhtaks rääkida, see on õige. Aga seda tuleb teha viisakalt, heas usus tegutsevaid lapsevanemaid solvamata.

Seepärast tundub mulle ka kohatu, kui treener hakkab lapsevanemate käitumisest rääkides osatama nende välimust (emad, kes on pealt kullakarvalised, seest siiruviirulised) või sportlikku vormi (isad, kes jooksevad kilomeetri 11 minutiga). Olen vanuseklassis 50+ jooksnud maratoni ajaga 3 tundi ja 17 minutit, aga see ei tee mind kahjuks paremaks ega õnneks ka mitte halvemaks lapsevanemaks. Samuti tean tennisetreenereid, kes on silmnähtavalt kehvas kehalises vormis, kuid on sellegipoolest head treenerid. Need asjad ei pruugi omavahel üldse põhjuslikus seoses olla ega haaku seepärast ka teemaga.

Niisiis – rääkigem aiast, mitte aia august. Üksteise grupiviisiline halvustamine ja vastandamine (a la lapsevanemad on niisugused ja treenerid on naasugused) ei tee midagi paremaks. Hea tulemus sünnib ainult koostöös. Ilma nende siiruviiruliste, kullakarvaliste ja vormist väljas lapsevanemateta poleks lastetennist olemaski. Poleks ühtki andekat last ega ainsatki tarka treenerit, sest kogu selle andekuse ja tarkuse maksavad oma töö ja vaevaga kinni lapsevanemad.

Kalle Muuli kommentaari saab täismahus lugeda ajakirja Tennis värskest numbrist.

Matšpall (Tennis)