Silver Karjuse kriitika: lastevanemad, noorte sport on mõeldud eelkõige lastele!
Delfi avaldab suure osa Eesti tenniseajakirja "Tennis" ilmunud treeneri Silver Karjuse arvamusloost, mis on suunatud meie lastevanematele.
Võtsin esimest korda treenerina Eesti noorte meistrivõistlustest täies mahus osa. Need toimusid Pärnus ja olen väga positiivselt üllatunud nii korraldusest kui ka mängutasemest, kuid mulle jäid pinnuks silma üle motiveeritud lapsevanemad, kes upitasid ennast sellel võistlusel tähtsamaks kui lapsed!
Korraldus oli muljetavaldav ning nägin väga suuri talente ja väga-väga suuri talente. Nägin väga väärikaid ja väga-väga väärikaid emasid-isasid. Kuna sain algusest lõpuni võistlusi vaadata, oli aega seda poolt jälgida. Et mis toimub, kui pingelised on omavahelised duellid ning kuidas keegi mängib ja käitub. Eesti tennis ei pea praegu häbenema noorte taset.
Olla kursis spordifilosoofiaga
Mis aga negatiivse poole peale jäi ja millega olen ka varem kokku puutunud, on lastevanemate käitumine. See tegi mind päris kurvaks - kui kümme päeva võisin jälgida, mis telgitagustes toimub, kuidas keegi oma lapsega suhtleb, mida oodatakse ja nõutakse, siis see on väga suur probleem, mis vajaks kiiresti lahendamist.
Sai ka teiste treeneritega omavahel räägitud ning tuli selgelt välja, et ma ei ole oma murega üksi.
Noorte tennises ei saa me lastevanematest üle ega ümber. Neid on paratamatult vaja nii lastel kui treeneritel, aga lastevanemad ei tunneta seda rolli, kuidas nad saaksid lapsele kõige kasulikumad olla. Väga tihti saaks vanemad olla lastele abiks, kui nad ei teeks midagi!
Nad töötavad pahatihti lastele vastu. Noortel mängijail pole võimalik iseseisvuse suunas pürgida, kui isegi 14-15-aastased poisid-tüdrukud ripuvad veel ema tissi otsas ja emad kamandavad, kuhu tohib astuda ja mida teha. Seda on päris kurb vaadata, sest tennis on täna ikkagi hobi ja nad tulevad mängima rõõmu pärast. Kui lastevanemad sekkuvad nii meeletult, õpetavad ja käituvad valesti, siis võetakse see rõõm ära.
Andke võimalus oma lastele kogeda ja liikuda iseseisvuse poole! Proovige rohkem leppida, et olenemata kui hästi või halvasti teie lapsed mängivad, tunnete sellest rõõmu! Olge õnnelikud, et nad üldse selle spordialaga tegelevad.
On näha, et lastevanemad sekkuvad jõuliselt kogu treeninguprotsessi. Treenerite metoodika on täpselt sama nagu koolis õppeprogramm. Ma pole siiamaani aru saanud, miks vanemad ei lähe kooli matemaatika- või bioloogiaõpetajale nõu andma, aga väljakule trügivad kõik ja räägivad treeneri eest, kuidas peab treenima ja mängima.
Isegi kui lapsevanem on endine tippmängija või tugev harrastustennisist, peaks ta mängu õpetamise poole usaldama treeneri hooleks. Ka olümpiavõitja Erki Nool vaatas oma poja mängu ning temal oleks ka kindlasti midagi tarka öelda, kuid just sellepärast, et ta on spordifilosoofiaga hästi kursis, ta seda kõva häälega tegema ei hakanud....
Hea lapsevanem ja treener, kui te olete märganud samasugust emotsionaalsust oma laste võistlustel, siis kirjutage meile aadressil rahvahaal@delfi.ee.
/Tervikuna saate artiklit lugeda äsja ilmunud ajakirjast Tennis/
