Tossud kappi, suusad alla! Kuidas alustada?

 (1)
Suusatajad.Järve terviserada.Sparta
Kuidas saavutada sujuv üleminek?Foto: Vallo Kruuser

Suusatamise olümpia pronksi ja MM-i hõbemedali omanik Jaak Mae jagab harrastajatele näpunäiteid, kuidas talvehooajale üle minna.

Jaak Mae arvates jooksususse päris nurka viskama ei peaks. Tippsportlased käivad ju talvelgi jooksmas, et oma alale vaheldust leida, miks mitte ka harrastajad? Kui eesmärk on talvel just suusatamist nautida, oleks kuulsa suusamehe sõnul kõige lihtsam lähtuda ilmast: niikaua kuni lund veel pole, võib tegeleda võrdselt jooksmise, kepikõnni kui ka imitatsiooniga. Viimane on juba märksa rohkem suusatamise moodi, liikumine käib üle kanna. „Imitatsiooni sobib teha metsasemas kohas, kus on ka väiksemat sorti tõus – et ka ülakeha saaks vajalikku koormust.

Headeks trennipaikadeks on terviserajad ja suusakeskused, kus sageli leiab ka harrastajatele mõeldud treeningrühmi, kelle seltsis on lõbusam treenida,” räägib Mae, kelle sõnul tuleks kasuks seegi, kui kõrvalt oskajam inimene tehnikat jälgiks ning lihtsamaidki näpunäiteid jagaks. „Mida selgemad on elementaarsemad põhitõed, seda nauditavam on trenn,” teab Mae. „Ka tipud lihvivad tehnikaelemente läbi kogu hooaja, nädalast nädalasse.” Pidevalt tuleks treenida ka suuskadel tasakaalu: näiteks pikemalt ühel suusal libiseda ja ilma keppideta sõita. Klassikasuusk peab sellisteks harjutusteks olema alati korralikult pidav, vastasel juhul tehakse kasu asemel pigem kahju.

Seotud lood:

Mae soovitab imitatsioonitrenni ka jooksmisega siduda – tehes neid ühes trennis vahelduvalt. „Näiteks liigud mäkke imitatsiooniga, mäest alla ja siledal aga joostes,” õpetab suusamees. „Imitatsiooni võiks teha pigem rahulikus tempos ning algul piisab ka tunniajasest trennist. Harrastajad kipuvad algul intensiivsusega liialdama ja seda tuleks vältida.”

Kokkuvõtteks!
Väldi alguses intensiivset treenimist (kohe ei tohi võistelda!)

Vaata varustus üle!

Ole järjepidev (treeni regulaarselt nii füüsist kui ka tehnikat)

Ära muretse trenni ajal muude asjade pärast. Ära vaata pidevalt kella, ole mõtetega trenni juures.

Libisemisnauding on vaeva väärt

Rääkides varustusest tuleks Mae sõnul esmalt oma suusad üle vaadata – iseäranis siis, kui need jäid kevadel enne suvepuhkusele saatmist hooldamata – ja käia suusapõhjad parafiiniga üle. Kes seda ise ei oska, võiks kindlasti spetsialisti poole pöörduda, sest saadud libisemisnauding on vaeva väärt. „Kui klassikastiili armastajal on kaal vahepeal muutunud, tähendab see automaatselt ka pidamisala muutust, ning see tuleb uuesti kindlaks teha,” räägib Mae. Suurema kaaluga on pidamisala lühem, väiksemaga aga pikem. Pidamisala saab mõõta nii spetsiaalset atribuutikat kasutades kui ka vana hea „paberilehe metoodikaga”.

Varustust – iseäranis suuski – soovitab ta valida vähemalt keskmise hinnakategooriaga toodete hulgast, kui rahakott seda vähegi välja kannatab. Väliselt ei ole tipp- ja ja tavasuusa erinevus nii suur, kui näiteks sõiduauto ja vormeli vahel, oluline vahe on aga suusaehituses. „Odavamad suusad väga libisemisnaudingut ei paku, nendega sobib pigem matkata või niisama lumel seista,” sõnab Mae. „Lisaks oluliselt parematele libisemisomadustele on tippsuusk ka kergem.”

Mae hinnangul sobivad suusatamiseks ka jooksuriided. Mida ta aga kindlasti ei soovita, on kiledressid. Suusariided võiksid olla küll tuultpidavad, kuid ka korralikult hingavad. „Külmema ilmaga tuleks kanda kindlasti spetsiaalset sooja aluspesu,” märgib Mae. „Kasutada tuleb alati korralikku mütsi, sokke ja kindaid, mis vastavalt ilmale erineva külmataluvusega. Päris külmaga võib kasutada ka kõrvaklappe või peapaela, millega kõrvu kinni katta. Väga praktiline on ka suusavest, mida saab vajadusel alati maha võtta.

Autor: Lauri Birkan

Originaaltekst ajakirjast Jooksja!