Võru Familia VK naiskonna jõudmine tõus Eesti meistrivõistluste finaalseeriasse on kahtlemata olnud käesoleva võrkpalliaasta suurimaid üllatusi.

Peamiselt omadest mängijatest koosnev Võru naiskond alustas hooaja lõpuspurti vaat et liiga viimaselt kohalt. Põhiturniiri otsustavas mängus Tallinna Ülikooli vastu välditi napilt punaseks laternaks jäämist ning siis algas justkui imeväel tõus kõrguste suunas.

„Võru on selle meistrivõistluste seeria suurim võitja,“ ütles TalTech/Tradehousei kogenud kapten Mari Loorman autasustamisjärgses intervjuus.

Temaga on raske mitte nõustuda. Vanade rebaste, peatreener Raivo Jeenase ja tema abi, Missos sündinud „pooleldi setu“ Alar Kaljuvee käe all ebastandardset, teistmoodi ja ootamatuid vanakooli riukaid täis „kelmivõrkpalli“ mänginud Võru naiskond pani sellel teekonnal kihama Eesti spordiavalikkuse ning tõi ala käekäigu vastu huvi tundma uusi inimesi.

Hõbedasel treeneritandemil Jeenasel ja Kaljuveel on omavahelised rollid paigas. „Kohati on meil küll erinevad vaated võrkpallile, ent pole kunagi olnud konflikte,“ ütleb Jeenas.

Võistkonna libero Evely Heliste lisab, et treenerid täiendavad teineteist. „Alar on rahulikum ja tõmbab vahapeal ka Raivo keevalisust maha,“ ütleb kolme lapse ema Heliste.

Jeenase tiim, „minu inimesed“, nagu ta ise ütleb, oli aga tänavu veelgi laiem. Paneme juurde võistkonna ülivajaliku taustajõu, füsioterapeut Anu Raagi ning kindlakäelise bussijuhi Artu Tamme ja saamegi vajaliku mosaiigi kokku.

Vaid üheskoos pingutades võidetakse medaleid.

Edu võti - ühtekuuluvustunne

Võru võrkpallinaiskond oli tänavu justkui kokteil nooruse uljusest ning kogemustest. Rõhk oli muidugi pigem kogemustel.

Ammu tippvõrkpalli lõpetanud ainsate „külalismängijate“, ekskoondislase Mari-Liis Graumanni ning Aigi Juki kõrval kandsid käesoleval hooajal põhiraskust Raivo Jeenase omad õpilased - möödunud suvel Prantsusmaalt naasnud Eliise Hollas ning mullu TalTech/Tradehouseis napilt mänguaega saanud Kaisa Bahmatšev.

Lisame siia juurde veel kunagise juunioride Euroopa meistri rannavõrkpallis Evely Heliste, noorukese Salme Adeele Hollase ning võistkonna raudvara Haide Haringu + lootustandvad omad noormängijad ja olemegi saanud kokku tänavuse hooaja edu retsepti tähtsaimad komponendid.
Libero Evely Heliste sõnul oli eduka hooaja võtmesõnaks võistkonna ühtekuuluvustunne. „Meil oli tõeliselt hea klapp nii väljakul kui ka selle kõrval, meil jagus vaimu võidelda isegi siis kui vahepeal raske oli,“ ütleb Heliste ja jätkab: „Sellist võidurõõmu, kui finaali pääsedes, pole ma ammu tundunud.“

Ja ometi on Heliste võitnud karjääri jooksul kümmekond Eesti meistrivõistluste medalit. Midagi erilist selles tänavuses hõbedas ikkagi oli.

„Otsustas üksteisest arusaamine ja toetamine,“ arvab kogenud juhendaja Jeenas. „Minu õpilased on ühtemoodi mõtteviisiga, nad on minuga juba aastaid pidanud hakkama saama,“ muheleb teenekas treener.

Peaaegu pool sajandit naiskonda

Raivo Jeenas tuli Võrru legendaarse maestro Jaan Gutmanni kõrvale tütarlaste treeneriks 1974. aastal. Sealt algas järjekindel ja süsteemne töö kodulinnas õrnema soo võrkpalli arendamisel. On täiesti erakordne, et Võru naiskond on sellestsamast 1974. aastast alates osalenud järjepidevalt Eesti täiskasvanute meistrivõistlustel.

Jeenas on võrukate ette laotanud terve värvikireva võrkpallivaiba – andnud tütarlastele esimese võrkpalliõpetuse ning mänginud hiljem nendega vabariigi täiskasvanute meistri- või esiliigas.

Taltechi naiskonna treener, samuti võrukas Marko Mett ütleb, et see on Jeenase stiil – visata noored mängijad vette täiskasvanute võrkpallimaailmas ning lasta neil sealt ise terve nahaga välja ujuda. Muide, Meti abitreeneriks oli TalTechis tänavu Missost pärit Robert Oppar – nii et Võrumaa võrkpallisaadikud domineerisid ka võitjate treeneripingil.

Medaleid on Võru naiskond sellel uskumatul teekonnal võitnud kolm – lisaks tänavusele ka 2013. aastal saavutati hõbe ning aasta hilisem pronks.

Ometi tõuseb tänavune hõbedane autasu kõigest ülapoolele, justkui kroonides Jeenase rutiinitrotsiva ning läbi halli kivi kulgenud oma asja ajamise.

See oli Võru naiste võrkpalli tõeline triumfi.

Jeenas: „Võrkpall on olnud minu kiiks“

„Asja elushoidmine on tõepoolest olnud müstiline,“ tunnistab Jeenas otsekui kõrvaltvaatajana. „Selliseid lolle, nagu mina, rohkem pole, kes korraga nii täiskasvanute kui lastega tegeleks.“
Marko Mett lisab: „Naiskond on olnud Raivo elutöö – jõuda nii väikeste ressurssidega nii kõrgele. Tal on olnud lausa eesli kannatus.“

Jeenas nõustub: „Võrkpall on minu kiiks. Ka naine on mul sellega leppinud,“ viitab ta kodusele toele abikaasa Reeda näol.

Ja ometi rippus tänavu kõik juuksekarva otsas. Põhiturniiri viimases mängus Tallinna Ülikooli vastu oli vaja võita vähemalt kaks geimi, et mitte jääda viimaseks ning langeda play-offist välja.
Võru võitis 3:1 ja sai poolfinaalis vastu – ütleme otse välja – suursoosiku Bigbank Tartu naiskonna. Tundus juba, et kõik läheb nagu planeeritud, ehk olid tartlannadel juba võidušampused külmikusse pandud, sest Emajõe naiskond juhtis mängudega 2:0 ning oli kolmandas kohtumises, mis peeti Tartus, geimidega 2:0 ees.

Tundus ju kindel šahh ja matt!

Ja siis tõmbas treeneritetandem Jeenas-Kaljuvee kübarast jänese välja. „Otsustasin muuta väljakul asetust,“ selgitab Jeenas võlukunsti praktilist poolt: „Tõin Salme Adeele Hollase nurka ning tema asemele tuli keskele Laura Kaur, vigade arv vähenes ning tartlased ei kohanenud enam uue olukorraga."

Treeneri hirm – kuidas finaalis väärikalt mängida?

Võru oli saanud hapnikku, naiste eneseusk kasvas mühinal. „Sellel hetkel tuli tervel võistkonnal tunne, et võime ja suudame Tartuga võrdselt mängida ja võita,“ arutleb Jeenas murdepunkti üle.
Ka järgmises kahes mängus kordus sama stsenaarium – Tartu läks juhtima, kuid Võru tuli järele ja võitis.

„Oluline oli meie meelekindlus, jäime ka rasketel hetkedel rahulikuks,“ analüüsib Jeenas edu valemit ja tunnistab: „Poolfinaali lõpus mobiliseerisid mängijad end igas olukorras, hakkasime kaitses kätte saama huvitavaid palle ja õnne oli meil samuti.“

Õnn, teatavasti, soosib aga tugevaid.

„Tüdrukutel oli finaalikoht silme ees, mina neile seda ei rõhutanud,“ ütleb Jeenas ja jätkab: „Meiesuguse amatöörnaiskonnaga käivad kaasas omad vead, mille kindlasti mängus ära teeme. Minu filosoofia on hoida omade vigade tegemine ikkagi võimalikult väiksena – las vastane ise eksib.“

Finaali jõudes oli Jeenasel enda sõnul hirm, et kuidas finaalis TalTech/Tradehousei vastu väärikalt hakkama saada. Kartus oli asjatu.

Kolmest mängust kahes võitles väike Võru suure TalTechiga kui võrdne võrdsega. Alles kolmandas saabus väsimus ja küllap ka olukorraga leppimine.

Kuid joovastus saavutatud tulemuse üle kaalus üles kõik valatud higiliitrid ja kulutatud närvirakud.

Tänud linnajuhtidele ja nimesponsorile

Võistkonna üks liidritest Eliise Hollas ütles pärast mängu telekaamerate ees, et see oli kulla läikega hõbemedal.

Väga täpselt öeldud. See oli otsekui mängijate tänu Raivo Jeenasele, mehele, kes koos Aksel Saaliga on pikkadel aastakümnetel olnud Võru võrkpalli identiteedimeister.

Jeenas on väsinud, ent tänulik. „Vaieldamatult tahan kiita linnavalitsust, kes meid ikka jõudumööda on toetanud,“ ütleb Jeenas. „Linnajuhid on ka isiklikult oma huvi meie teekonna vastu üles näidanud.“

Marko Mett lisab: „Usun, et vähemalt pooled linlastest elasid sellel teekonnal võistkonnale kaasa ja tundsid uhkust olla võrukad.“

Samuti võtab Jeenas mütsi maha võistkonna pikaaegse nimisponsori, Familia omaniku Endel Ermeli ees.

Sest ilma rahaliste ressurssideta medaleid paraku ei võideta. „Kui Tallinna võistkonnad sõidavad omavahelistele mängudele trammiga, siis meie peame kõigi nende juurde Võrust bussiga kohale sõitma,“ toob ta tabava näite kolme pealinna klubi ja väikse Võru erinevatest väljaminekutest.

Kuidas edasi?

„Järgmisel hooajal tahame kindlasti meistriliigas mängimist jätkata,“ kinnitab Jeenas ja lisab, et ambitsioone jätkub ning iga uus toetaja on Võru naiskonna pardale teretulnud. „Ja lapsi kutsun ikka võrkpallitrenni,“ on teeneka treeneri põhisõnum.

Sest eduka naiskonna vundamet laotakse ikka noorteklassis põhitõdesid õppides.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid