Eesti paraujuja Susannah Kaul: miks peame ikka ja jälle tõestama, et ka meie oleme tippsportlased?

Teema olümpiamängude ülekandeõiguste kohta on käinud juba pikka aega - milline kanal, kui suures mahus ja millistel aegadel? Esimest korda on aga märgatud, et miski on jäänud justkui arutelust välja.

Lugedes Monika Haukanõmme kirjutatud artiklit, valdavad mind päris mitmed emotsioonid. Ühelt poolt on mul siiralt hea meel, et keegi on meie, parasportlaste eest välja astunud. Kuid teiselt poolt mõtlen, et miks me peame ikka ja jälle tõestama, et meie oleme ka sportlased ja teeme tipptasemel sporti?

Mul on hea meel, et viimase paari aastaga on parasport ja parasportlased hakanud rohkem kajastust saama kui varem. Kuid seda eelkõige seetõttu, et me oleme ise häält teinud ja rääkinud avatult oma tegemistest. Sellegipoolest see ei tähenda, et meid ja meie tegemisi oleks hakatud iseseisvalt jälgima. Kui vaadata Netflixi filmi “Rising Phoenix”, siis on sealt näha, et parasportlased on koos teiste sportlastega oma riigi uhkuseks. Miks ei võidaks meisse niimoodi suhtuda?

On arusaadav, et parasport ei pruugi igaühele pakkuda sama emotsiooni ja huvi, mida pakub nn “tavasport”. Alad ongi teistsuguse ülesehitusega, teistsuguste reeglitega ja midagi pole teha, ka teistsuguste inimestega. Kuid meie, meie pere, sõprade ja trennikaaslaste jaoks on see kajastus oluline, kuid ikka ja jälle peame võitlema selle eest, et meid nähtaks tippsportlastena, sest endiselt püsib arusaam, et meie sport on midagi muud. Aga tegelikkuses on meie elud üsna sarnased.

Nii nagu “tavalised” ja terved sportlased teeme ka meie iga päev mitu trenni ja meie treeningmahud on sama suured. Me ohverdame täpselt samamoodi aega ja ressurssi sellele spordialale, mille oleme valinud. Me tahame saada oma alal parimaks, maailma parimaks. Kas seda mitte sport ei tähendagi - teha midagi ja olla selles kõige parem? Ja ometi jääb meis miskit puudu, see “miski”, mis teeks meist tõelise sportlase. Kas tõesti on meie puue see, miks me ei ole võrdväärsed hoolimata võrdsest pingutusest?

Mind on kummitama jäänud üks aspekt. Tihtipeale otsustatakse palju asju lähtudes rahast ja igal asjal on oma hinnalipik. Nagu tuleb välja ka Monika Haukanõmme artiklist, siis on mitmel korral öeldud, et “tava”olümpiale kulub juba kogu ressurss ära ning paraolümpia jaoks lihtsalt enam raha ei jätku. Mul aga on küsimus - kas lugupeetud otsustajad on üldse uurinud, mis see maksaks? Julgen väita, et ei ole. Seega, millel põhineb otsus lükata parasportlased taas tähelepanu alt välja? On aeg astuda samm kaasaegsesse maailma ja näidata, et ka parasportlased on tippsportlased ja et meie toodud tulemus on täpselt sama väärtusega.