Eesti paralümpiakomitee president Monika Haukanõmm: head telejuhid, miks ei kanta üle paraolümpiamänge?

Olümpiamängud on spordirahva suurim pidu. Pääs maailma tähtsamale spordipeole on kui unistuste unistuse täitumine. Marssida oma riigi lipu all avapeol staadionile või veel enam, kui sinu heaks mängitakse rahvushümni - see on hetk kui unustatakse erimeelsused, sest rind täitub uhkusega, klomp kurgus pitsitab ja pisar poeb häbelikult silmanurka.

Osaleda, ennast ületada, võidelda ja kui kõik kaardid on õigel hetkel õigesse kohta paigutunud, siis ka võita medal. Eesti sportlased on selleks võimelised, olgu tegemist nn tava- või parasportlastega. Eesti trikoloor ei tee spordil ja spordil mingit vahet, sest sportlane esindab oma kodumaad ja toob au oma riigile, rahvale. Täna oleme aga taas olukorras, mil avalikkuse ette on jõudnud võitlus selle nimel, kes saab näidata olümpiamänge, kuid taaskord on ära unustatud, et olümpiaga käib käsikäes ka paraolümpia. Pole õiglane, et taaskord just nemad tagaplaanile heidetakse.

Lugesin Delfi Sport artiklit ja tunnen, kuidas mind valdab pahameel. ERR-i arvates on olümpiamängude ülekandeõigused liiga kallid, samas erakanali arvates pole nad kallid midagi - kaotaja viinamarjad on lihtsalt hapud. Isiklikus plaanis ei ole minu jaoks oluline, kes mulle spordipeo kätte toob – on see erakanal või ERR. Küll aga on minu jaoks oluline, et meie oma sporditippe koheldaks võrdselt ja võrdväärselt. Miks on siis nii, et olümpiamängude teleõiguste nimel trumbatakse üksteist üle nii et hing on kinni, aga kui jutt on olümpiamängudega sama sammu astuvast paraolümpiast, siis see pole justkui kellegi asi.

Aastal 2021 oleme ikka veel olukorras, mil parasportlased jäävad ebaõiglaselt ilma tähelepanust, mida nad väärivad. Paraolümpia näitamiseks peab koputama kõikide ustele, paluma ja anuma ja ikka saame sealt vastuseks suure “ei”, sest justkui raha selleks enam ei jätku. Hetkel aga on Eesti Meedia väidetavalt hingehinna eest ostnud teleõigused, ERR-ile jäi aga pakutud raha alles. Mis oleks, kui, head telejuhtidest sõbrad, teeks siinkohal kokkuleppe, et ka paraolümpia kantakse telepildis üle ja toome üheskoos parasportlased varjust välja. Ma võin lubada, et vaatajanumbrid tõestavad, et see otsus oli õige. Kui vaadata Londoni 2012 paraolümpiamängude ülekannete vaatajanumbreid, siis siin on vajalik tõestus - Londoni mängudest jõudsid ülekanded rohkem kui 100 erinevasse riiki jõudes 3.8 miljardi inimeseni.

Aga hoolimata sellest püsib ikka veel arvamus, et parasport pole justkui päris sport. Samas on meil on maailma tippe ujumises ja kergejõustikus ja ka ratastoolitennises ja -vehklemises. Muideks, kas keegi märkas, et meil on juba mitu A-normi täitjat ujumises? Tehke järgi või makske kinni, kõlaks siinkohal tabav ütlus.

Susannah Kaul ja Matz Topkin on tõestanud, et nad on maailma parimad, kuid sellegipoolest tähelepanu nende saavutustele ei jagu. Julgen siinkohal väita, et kui räägime ujujatest, siis just parasportlased on tõenäolised tooma olümpiamedali kastanid tulest välja. Ja tähele tuleb panna, et Eesti paraujuja Matz Topkini käes on maailmarekord 100 m seliliujumises – saavutus, mida ei ole ette näidata mitte ühelgi teisel Eesti tegevsportlasel.

Nüüd lugedes tõsimeeli käivat vaidlust, et tegelikult pole ülekandeõigused kallid, siis miks ei kanta üle meie maailma tipus olevate parasportlaste tegusid, miks neist ei räägita? Suheldes otsustajatega kuulsin vastuseks, et paraolümpiat ei kanta üle, kuna ei ole ei raha ega ressursse, nn pärisolümpia võtvat kogu võimekuse. Tundub aga, et asi jääb siiski tahtmise ja lugupidamise taha arvestades, et avalikult on kõlanud väide, et pole need õigused nii kallid ühti.

Tulemuseks on, et kahjuks ei näe me paraolümpiat ei Tokyost, Pekingist ega ka Pariisist ja see on ikka väga kurb. Ehk oleks aeg ärgata ja märgata, et ka paratippsport eksisteerib ja seda kõige paremas ja võimsamas võtmes?