Portaali Tut.by andmetel olid 34-aastase Kravtšenko arreteerijateks „mehed mustas“ ehk OMON-i eriüksuslased. Igapühapäevase protestiaktsiooniga ühineda kavatsenud Kravtšenko istus sel hetkel Minski kesklinnas oma autos, aga marssima ta ei jõudnudki. Info, kuhu sportlane täpselt viidi, pole avalikkuseni jõudnud.

Pealtnägijate sõnul kostitasid eriüksuslased Kravtšenkot füüsilise vägivalla ja sõimuga. „Mida sa, idioot, endast arvad? Kas sa tahad, et me oleks nagu Ukraina?“ päriti temalt enne miilitsaautosse viimist.

Ilmselt ootab Kravtšenkot sama saatus nagu kauaaegset Valgevene naiste korvpallikoondise liidrit Jelena Levtšenkot (37). Ta viidi septembri lõpus 15 päevaks kurikuulsaks saanud Okrestina kinnipidamisasutusse, mis on mõeldud just Lukašenka võimu vastu protestivatele inimestele.

Kui Levtšenko kongist välja sai, lendas ta esmajoones Kreekasse. Mitte päikese käes D-vitamiini kogumiseks, vaid pikalt ette valmistatud raviprotseduuri jaoks. Levtšenko tahtis Kreekasse sõita juba septembris, aga miilits oli kiirem – korvpallur vahistati Minski lennujaamas.

„Lõpuks Kreekasse jõudes avastasin, et ma ei tunne enam lõhnu. Selgus, et olen koroonapositiivne,“ rääkis Levtšenko, kes korjas arvatavasti viiruse üles veel kodumaal viibides.

„Okrestina tegi oma töö ära, mu imuunsüsteem oli nõrgemaks jäänud. Kongis magasin 13 päeva ilma madratsi ja linadeta, need võeti meilt ära. 2. oktoobril kadus ära soe vesi ja tualett lakkas töötamast. Ma ei saa aru, miks on selliseid asju vaja teha,“ meenutas ta.

Kravtšenko kaotas töö KGB-s

Levtšenko ja Kravtšenko on 1100 Valgevene sportlase hulgas, kes on allkirjastanud avaliku pöördumise, kus nõutakse augustis toimunud presidendivalimiste tulemuste tühistamist. 1000. allkirja andis laskesuusatamise olümpiavõitja Nadežda Skardino.

Üks häälekamaid Lukašenka vastaseid on olnud just Kravtšenko. Karistuseks heideti ta augusti Valgevene kergejõustikukoondisest välja, lisaks kaotas ta pärast 15 aastat töökoha Valgevene KGB-s. Kravtšenko oli riiklikus julgeolekukomitees teinud kõva karjääri, olles tõusnud majori auastmeni.

„Sain aru, et kui avalikule pöördumisele allkirja annan, pole mul enam KGB-s kohta. Täiesti loogiline. Mu ülemus küsis, kas ma soovin oma seisukohti muuta, aga ma polnud nõus. Ma ei vabanda millegi eest. Kaotus oli muidugi päris suur: kindel töökoht, palk, boonused ametis olnud aja eest, koht julgeolekusüsteemis. Olen tugev inimene ja leian mingi viisi, kuidas peret üleval pidada,“ rääkis Kravtšenko oktoobri keskel.

„Ma ei taha Valgevenest lahkuda. Tahan siin üles kasvatada oma väikese tütre. Valgevenest võiks saada riik, kus mu tütar saaks ennast vabalt väljendada. Paraku on praegu nii, et kui võimudest natuke erinevalt mõtled, kantakse sind kohe maha. Kui valitsuses midagi ei muutu, lahkuvad inimesed lihtsalt Valgevenest. Kõik, kes ennast austavad, lähevad minema,“ lisas ta.

Enne arreteerimist uskus Kravtšenko, et tema karjäär pole veel läbi. 2008. aasta Pekingi olümpiahõbeda ja 2014. aasta Euroopa meistri parimad päevad on möödas, aga pärast pikka pausi kogus ta 2019. aasta juunis kümnevõistluses 7827 punkti.

„Loodan leida spordivälise töö ja õhtuti edasi treenida. Ma ei taha veel võistlemisest loobuda,“ kinnitas omal ajal eestlaste Mikk Pahapilli ja Andres Rajaga maid jaganud Kravtšenko.

2010. aasta Euroopa meistrivõistlustel napsas just Kravtšenko kümnevõistluses Pahapilli eest kolmanda koha, vahe oli 72 punkti.