20 aastat Eesti korvpalli paleepöördest. Kes osutus äpuks ja kuidas kadunud poja naasmine tartlastel silmad särama lõi?

Meenutusi ajast, mil Eesti klubikorvpallis oli vähemalt emotsioonide mõttes rohi rohelisem.

Laupäev, 20. mai 2000. Tänavuste aprilli algust meenutavate ilmade asemel tervitas Tartu Ülikool/Delta – Tallinna Kalevi kolmandale finaalmängule saabujaid 25 soojakraadi ja päike. Kuna pileti lunastamiseks tuli esmalt õues mitu tundi järjekorras seista, voolas higi ojadena. Saalis oli veel lämbem.

Umbses ja lärmakas Tartu ülikooli spordihoones peetud mängu võitsid võõrustajad 85 : 80 ja kogu seeria 3 : 0. Üllatus? Viimase kohtumise tulemus vahest enam mitte, aga enne finaali uskusid vähesed, et tartlased võiksid Aivar Kuusmaa ja Gert Kullamäega mehitatud Kalevi murda. Laseme Tartu 22-aastase tiitlipõua lõpetajatel selgitada, mis juhtus.

Sõna saavad mängijad Jaanus Liivak, Andrus Renter, Tanel Tein, Vallo Reinkort ja peatreener Teet Laur. Kaotajate poolelt jagab mõtteid peatreener Üllar Kerde, kes tunnistab, et aitas tahtmatult kaasa Tartu klubikorvpalli järgneva kümnendi edule.

Kes tartlastest enne finaali jäljetult ära kadus? Mis oli Tartu suurim eelis?  Kuidas suutis Teet Laur võistkonnas distsipliini hoida? Kas jutt Tartu 2000. aasta kiirest ja agressiivsest mängustiilist on müüt?