Miks peaks harrastussportlane spordis eesmärke seadma, kui saaks hakkama ka ilma?

Eesmärk reguleerib käitumist ja annab motivatsiooni ning kogu inimese käitumine on alati eesmärgipärane. Näiteks kui hommikul ärkame, hakkame kohe tegutsema millegi nimel või millegi vältimiseks. Ühtlasi on inimestel tavaliselt elus palju eesmärke: vaja on käia tööl või koolis, täita eri rolle perekonnas ja sõprade seas. Tõenäoliselt on igal harrastussportlasel vähemalt üks eesmärk. Selged sihid spordis aitavad sageli vastuoluliste või võistlevate eesmärkide hulgas korda luua ja sihipärasust saavutada. Kui spordis ei ole konkreetseid eesmärke, on lihtne jätta trenni minemata või hoopis üle treenida. Just seetõttu tuleb ka harrastussportlasel siht selgelt läbi mõelda: mis on see, mida ma saavutada tahan?

Miks jäävad eesmärgid saavutamata ja soovitud tulemused tulemata?

See oleneb tihti sellest, milline eesmärk sai püstitatud. Inimese oskus tulevikku planeerida on üldiselt väga vilets ja enamasti on inimese käitumine impulsiivne ning sõltub paljudest teguritest, näiteks haigused ja vigastused, sündmused perekonnas, ilmaolud. Siin võib paralleele tuua ehitusega: projektid ei saa tihti õigeks ajaks valmis, kuna planeerimisoskus veab alt. Just sellepärast ongi oluline mõista, et spordis eesmärkide püstitamine ei ole mitte strateegilise planeerimise vahend, vaid sihid peavad olema väga paindlikud. Alati peaks olema valmis tagavaraplaan. Näiteks kui praegu jooksma minna ei saa, lähen hoopis ujuma. Liiga jäikade eesmärkide puhul kipume kergesti heituma ja leidma põhjuseid, miks mitte trenni minna.

Aga kuidas seada eesmärgid nii, et need ka päriselt täidetud saaksid?

Tihti püstitatakse eesmärgid, mille saavutamine tegelikult ei ole inimese enda kontrolli all. Kui eesmärk jääb saavutamata, tuntakse frustratsiooni ja motivatsioon kaob. Seetõttu tulekski alati seada võimalikult paindlikud eesmärgid. Tuleks jälgida, et eesmärk vastaks neljale tingimusele. Täpne, ahvatlev, realistlik ja kontrollitav.