Jooksuspordi vigastusriskid ning nende ennetamine

Jooksmine on tõenäoliselt kõige kättesaadavam sportimisviis. Spetsiaalset varustust või asukohta see ei vaja ja hea füüsiline mõju on mõõtmatu. Selles artiklis räägime lähemalt jooksmise biomehaanilistest põhitaladest ja sellest, millised tüüpilised probleemid jooksjaid kimbutada võivad.

Erinevad jooksustiilid

Võib tunduda, et jooksmine on tempokalt ühe jala teise ette seadmine ja muud erilist teada vaja ei olegi. Tegelikult on jooksmine keha jaoks suhteliselt keeruline protsess, mille jooksul peavad kõik keha süsteemid (lihasskeletisüsteem, närvisüsteem, hingamissüsteem, kardiovaskulaarne süsteem, vestibulaarne süsteem, hormonaalne süsteem jt) omavahel pidevat koostööd tegema, et inimene saaks jooksusammul edasi liikuda.

Kui võrrelda pikamaajooksjaid sprinteritega, võib ühe suure erinevusena esile tuua nende füüsilise ülesehituse. Sprinterid on tavaliselt võrdlemisi suure lihasmassiga, mis teeb nad lühikestel distantsidel kiiremaks ja võimsamaks, aga pikamaajooksjatega võrreldes kasutavad nad pikematel vahemaadel energiat väga ebaefektiivselt. Teiseks suureks erinevuseks on kindlasti jooksutehnika. Sprinterite kiire jooks keskendub peamiselt päkal jooksmisele ning kiiruse kõige spetsiifilisem näitaja on see, kui kaua on nende jalad maapinnaga kontaktis. Pikamaajooksjatega võrreldes on see märksa lühem periood. Pikamaajooksjate tehnikas võib eristada kolme peamist tehnikat: kannal, täistallal ja päkal jooks. Stiil on tingitud peamiselt iga jooksja biomehaanilisest eripärast ja õpitud tehnikast.

Jooksmise peamised vigastusohud

Kuna jooksmisel kordame üht liigutust pikka aega, on ka jooksuspordis suurem risk ülekoormuse tõttu vigastusi saada. Teaduslike uuringute järgi on ülekoormusvigastustel kaks peamist põhjust.

Iganädalane kilometraaž. Kui jooksja hakkab ületama 45 km nädalas, tekib suurem ülekoormusvigastuste oht. Nii ei juhtu tingimata iga kord, aga kui inimene soovib jooksuspordiga tegeleda vaid oma tervise hüvanguks või osaleb peatselt spordivõistlusel, siis soovitame kilometraaži vähendada allapoole seda piiri.

Järsult suurenev koormus. Jooksu ettevalmistus hõlmab üldiselt lainetavat tsüklit, mis tähendab, et teatava aja jooksul hakatakse lisama koormust, mis ühtlasi tähendab rohkemate kilomeetrite läbimist. Koormuse liiga kiire kasv paneb keha aga stressiolukorda, mis põhjustab vigastusi.

Jooksjate sagedasemad ülekoormusvigastuste piirkonnad on puus, põlv, hüppeliiges ja jalalaba. Peamiselt just need, kuna alajäsemed teevad ära lõviosa tööst.

Vigastustest ja nende ennetamisest saad põhjalikumalt lugeda ajakirjast Sport.