MMA Blogi: Kuidas ma treener ei ole
Aga kõigele sellele vaatamata on aus öelda, et ma ei ole treener - olen sportlane.
TREENERI KUTSESTANDARD ütleb: „Treener on spetsialist, kes sõltuvalt eesmärgist planeerib, viib läbi ja analüüsib juhendatavate kehalist, psühholoogilist, tehnilist ja taktikalist ettevalmistust. Sõltuvalt sihtrühmast on treeneri üheks ülesandeks võimalike sporditalentide leidmine ja arendamine kuni nende potentsiaali täieliku avaldumiseni."
See, mida mina sportlasena teen, on minu puhul nende viie treeneri töö vili, kelle eesmärk on planeerida ja analüüsida minu igapäevast ettevalmistust, pidades samal ajal silmas ka suurt pilti. Tõsi - igapäevaste treeningute läbiviimisega olen ma logistilistel põhjustel keskmisest sportlasest ehk rohkem seotud, sest kolm treenerit viiest ei ela minuga samas linnas. Ja ka Tartus elavate treenerite põhitöö pole minu sportlaskarjääri edendamine. Aga see ei tee minust kindlasti veel iseenda treenerit. Ka mitte minu treeningpartnerite (Sten Saaremäe, Alar Hutrovi ja nüüdseks vist ka Kaupo Kokamägi) treenerit, kelle igapäevasete treeningute läbiviimisel on mul samuti kanda teatav roll.
Ennast kõrvalt vaadata on raske
Suurim erinevus minu ja minu treenerite töö vahel on see, et kui mina olen sportlasena rohkem hõivatud igapäevaste treeningülesannete võimalikult täpse täitmise ja seeläbi oma võitlusoskuste lihvimisega, peavad nemad pidama igal sammul silmas ka suurt pilti: mida ma peaksin juurde õppima, mida mitte, millises treeningtsükli osas ma hetkel viibin ning kuidas iga väike pusletükk teiste, juba olemasolevate juurde sobib. Suur pilt tähendab ka seda, et soovitud tulemuste saavutamiseks tuleb leida optimaalseimad treeningvõtted. Kõige selle juures teevad sportlane ja tema treenerid muidugi tihedat koostööd - õppides end iga treeninguga aina paremini tundma, on ka minul selles kõiges väga palju sõnaõigust, aga eesmärgid püstitakse ja „eelnõud" antakse sisse ikkagi „ülevalt" poolt.
Spordikommentaator ei ole sportlane
Kus ja kuidas puutun sportlasena kokku treeneritöö eripäradega?
Esikohal on kindlasti minu enda sportlastee, kus saan pidevalt jälgida ja osaleda omaenda treenerite töös, tehtu ja tehtava analüüsimises, otsuste vastuvõtmise protsessis ning oma vormikõvera kujunemisel. Võin ausalt öelda, et oleksin ise nii mõnegi vähem või rohkem kriitilise otsuse langetanud teisiti, kui seda tegid minu treenerid. Hästi läks, et ohjad olid nende käes! Mõned näited. Enesekriitiline sportlane olles on just minu treenerid suutnud päris mitmel korral teha vahet tavapärasel treeningraskusel vs vahetult saabuval ületreeningul, millest on vaja end lihtsalt läbi murda. Samuti oleksin perfektsionistina omal käel läinud nii mõnelgi korral ajama taga oskusi või täiuslikkust paaril tehnilisel suunal, mis minu mängus tegelikult väga olulist rolli ei kanna. Ja nii mõnigi koht, mida olen pikka aega hea tunnetuse pealt paugutanud, on saanud tänu treeneritepoolsele tähelepanujuhtimisele tehnilis-taktikalise ABC-na ümber sõnastatud nii, et suudaksin sama soorituse ka halvematel päevadel ära teha.
Teisel kohal on võimalus jälgida oma treeningpartnerite arengut ning nende tööprotsesse nende enda treeneritega. Mis toimib minu puhul, et toimi alati nende puhul - ja vastupidi. On oskusi, mis tulevad neil oluliselt kergemalt kui minul. On võimeid, mida nad minuga võrreldes ei saavuta tõenäoliselt kunagi või siis kuluks nende arendamiseks niivõrd palju tööd, et selles suunas liikumine ei õigustaks end kuidagi. On protsesse, mis noortel ja näljastel „tagaajaja" rollis tegutsejatel töötavad mõnevõrra teistmoodi kui vanematel „valmis" sportlastel. See kõik annab hea võrdlusmomendi saamaks aru treeneritöö põhitõdedest vs sportlaste individuaalsusest.
Kolmandal kohal on Eesti võitlussportlaste treeninglaagrid, kus aeg-ajalt ka ise treeninguid läbi viin ja oma kogemusi jagan. Jah, kõige õigem ongi vahest kasutada sõnastust „kogemuse jagamine", sest treeneri mõtteviisi mul veel täielikult ei ole. Võin küll vaadata näiteks amatööride Eesti meistrivõistlusi ning panna selle põhjal kokku järgmise treeninglaagri kava ja selle laagri ka edukalt läbi viia, aga see on ikkagi üks väike episood sportlase igapäevases töös, kus kõige kandvam roll on tegelikult ikkagi isiklikul treeneril. Samuti on sellist treeninglaagrit läbi viia oluliselt lihtsam kui sportlast oma koduklubis igapäevaselt treenida - taolises laagris teevad pool treeneritööd ära uued ja head treeningpartnerid, keda koduklubis iga päev võtta ei ole. Pool arengut tulebki sellest, et pead oma vanad ja uued tehnikad igal sekundil tööle saama taseme poolest endaga võrdsete või paremate paariliste vastu.
Neljandal kohal on erinevad kursused, mida viin läbi näiteks Kõrgema Sõjakooli kadettidele käsitsivõitluse kursuste raames; või üks-kaks treeningut, mida aeg-ajalt harrastajatele või sportlastele teistes spordiklubides kutse peale annan; või eratunnid, mida ikka ja jälle andnud olen; või näidistreeningud, mida spordiala propageerimiseks siin-seal ette tuleb. Aga kõik need korrad treenerirollis seisnevad ikkagi mingi konkreetse „jupi" õpetamises, mis üsna sageli on veel ka minu enda poolt valitud - ja reeglina valin ikkagi midagi sellist, mis on mu enda leivanumber.
Aga nii, nagu spordikommentaator ei ole sportlane, ei ole ka lihtsalt oma kogemusi jagav sportlane see päris õige treener. Kõrvalt vaadates just nagu tundub, et kõik vajalikud koostisosad ja teadmised on olemas, aga selleks, et sportlasest saaks treener, on vaja midagi juurde panna - juurde õppida, muuta mõtlemise raamistikku.
Suurema kogemustepagasiga treeningpartner
Nagu eespool öeldud, olen oma põhiliste treeningpartneritega (Sten, Alar ja Kaupo) samas rollis - treeningpartner. Kui pingutada, võib mind nimetada ka suurema kogemustepagasiga meeskonnaliikmeks või abitreeneriks - teiste treenerite käepikenduseks, kes viib ellu nende poolt paika pandud plaane. Valitud seltskonnale. Juhin tähelepanu, aitan küsimustele vastuseid otsida, parandan tehnikaid, annan taktikalisi soovitusi, hoian silma peal treeningtsüklite kulgemisel ja motiveerin isikliku eeskujuga ning seda kõike ajal, kui ka minu enda raundiaeg jookseb. Aga treeneri ja suure pildi töö teevad ikkagi ära nende isiklikud treenerid - mehed, kes õpetavad neile uusi tehnilisi oskusi, lähtudes just nende vajadustest ja võimalustest. Kui nad sparringutes või drillides ummikseisu satuvad, pean neile mõnikord ausalt ütlema, et ma ei oska konkreetset tehnilist tupikut lahendada selliselt, mis neile universaalselt sobiks - tean küll, mida Ott Tõnissaar selles olukorras või sellesse olukorda mittesattumiseks teeks, aga see ei pruugi olla alati kõigile sobiv lahendus. Ja siis tulebki neil probleemse olukorra kirjelduse või videoga oma treenerite jutule minna.
Aga nurgameheks sobin küll?
Jah! :) Steni ja Alari profidebüüdil sai mind näha koos poiste poksi- ja taktikatreeneri Vallo Hannusega matši ajal ringinurgas istumas ja nõuandeid karjumas. See ei ole aga treeneritöö - see ei ole koht, kus õpetatakse midagi uut. See on varem planeeritu võimalikult täpne elluviimine või vajadusel ka varem planeeritu käigult muutmine, aga seda ikkagi sportlase olemasolevate oskuste piires. Ja siin olen ma nende igapäevase treeningpartnerina täitsa õigel kohal. Ma arvan, et nende põhilise treeningpartnerina tunnen Steni ja Alari mängu löömisest kuni maasvõitluseni, kiirusest kuni vastupidavuseni, nii taktikalisest kui ka psühholoogilisest aspektist kõige paremini. Olles veetnud lugematul arvul tunde nende rusika otsas ja vastupidi, võin ka üsna unesegasena öelda, kuidas nad oma kaarte konkreetses olukorras välja käima peaksid, et olla edukad. Seda enam, kui teen seda eelneva ettevalmistuse ja koos nende enda treeneriga.
Muud rollid
Kuna meie tiim on alles noor, on mul lisaks treeningpartneri rollile kanda veel ka muid ülesandeid. Päris palju tuleb teha üldist ülesehitamistööd - suur osa ajast läheb treenerite ja sportlaste vahelise suhtluse eeskujulikuks tööshoidmiseks. Kokku on meid Tartus hetkel 4 sportlast ja 3 treenerit, Tallinnas aga 3 treenerit (jah, see teeb kokku 6 treenerit, sest minul ja poistel on erinev maasvõitlustreener - mul on Ronald Stimmer Tallinnast, neil Jorgen Matsi Tartust). Et osa infost 10 inimese vahel liikudes kaotsi ei läheks, tuleb ikka natuke vaeva näha. Samuti on vaja tiimi sees paika loksutada päris palju igapäevaste tegemiste ja asjaajamiste tavasid, et põhitöö muretumalt kulgeks. Aeg-ajalt tuleb üksteist ka eest vedada ja tagant lükata, et kõik vajalik tehtud saaks - sest kui kell on 5 hommikul ja on vaja sõita Tallinnasse treenima, siis ei pruugi see olla kõige „orgaanilisem" ettevõtmine :)
Lisaks eelnevale tegutsen Eesti piires ka Steni ja Alari mänedžerina.
Neile, kes pole veel kursis - kes on minu treenerid?
MMA Blogi: intervjuu Vallo Hannusega - „Kurat, siin lüüakse ju inimesi!"
MMA Blogi: intervjuu Argo Golbergiga - „Väga lihtne - tuleb kõiki võita!"
MMA Blogi: intervjuu Kristjan Pressiga - „Et tublidest spordipoistest saaksid tublid mehed!"
MMA Blogi: intervjuu Ronald Stimmeriga - „Võitlemine ei olegi igale mehele kaasasündinud oskus"
MMA Blogi: intervjuu Tauno Koovitiga – „Otil on väljaspool areeni täiesti olematu valutaluvus.“
Vastused lugejate küsimustele
A (25.10.2016 13:47)
Aga mis su enda sisenemislugu on?
Läbi aegade on minu areenile jalutamise ajal kõlanud järgmised lood:
Saliva - Superstar (The Fast & the Furious)
Foo Fighters - The Pretender
Kanye West - BLKKK SKKKN HEAD (Explicit)
Dimitri Vegas & Like Mike vs Ummet Ozcan - The Hum (Lost Frequencies Radio Edit)
Päris mitmel võistlusel on korraldajate poolt mängima lükatud erinevad, nende endi valitud lood - mõnikord sügavama mõttega, teinekord lihtsalt järgmine lugu playlistist :) Siit meenub hetkel vaid üks, mille valis Leho Laul sündmuseks „RAJU 5", kus võistluspäeva hommikul selgus, et pean õhtul ka ise matši tegema :D
Ennio Morricone - The Ecstacy of Gold (The Good, The Bad & The Ugly)
