KOMMENTAAR | Kehaline kaitsetahe viib turvalisemasse homsesse

Spordiüritustel osaledes, spordisaalides regulaarselt kolleege kohates või Sisekaitseakadeemia kadette võistlustele värvates tekib tunne nagu elaksin liikumisaktiivsuse vähenemist kirjeldavate uuringute paralleelmaailmas.

Sellest maailmast naastes tunnistan, et Märt Roosna vajutab kehalise kasvatuse liikumisõpetuseks tuunimise ja kaitsevalmiduse seoseid käsitlevas artiklis konnasilmale, mis teeb haiget, aga on ravitav.

Kehalisi võimeid saab ja tulebki treenida igas eas. Noortel on seda lihtsam teha mängides. Sellistele lastele, kes ise liikumislõbu ei leia, on vanemad ning õpetajad toeks. Muidugi on nutiajastul vähene liikumine probleemiks ja ülekaalulisuse veelgi levides tekib raskusi nõiaringist välja saamisega – tahaks joosta – korra proovisin, aga ei jaksa – kuna oli ebamugav, siis pigem hoiangi eemale – kui ma ise ega keegi teine mind ei aita, siis jään järjest kehvemaks – lõpuks saan terviseprobleemide tõttu jooksust vabastuse. Sellist ringi aitab ehk liikumisõpetuse suund katkestada. Mingi spordiala või liikumistegevus nende väga laiast valikust võiks ikka huvi äratada, panna proovima ja väikeste eduelamuste najal ka arenema.