Maakohtus süüdi mõistetud treener Riho Rannikmaa kaebas otsuse edasi. „Spordis käib võitlus lõpuvileni“

Maakohtus süüdi mõistetud tunnustatud judo- ja sumotreener Riho Rannikmaa ei nõustunud maakohtu seisukohaga ja kaebas otsuse edasi.

Üle 50 aasta judo- ja sumotreenerina tegutsenud Riho Rannikmaa mõisteti 1. novembril Viru maakohtus süüdi § 121 alusel, mis hõlmab kehalist väärkohtlemist. Rannikmaad süüdistati judotreeningul lapsele rusikaga äsamises. § 121 alla käivad teise inimese tervise kahjustamine, samuti löömine, peksmine või muu valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Kohtunik Heli Väinaste märkis saalis, et ühelgi treeneril pole rikkumiste eest õigust last füüsiliselt vigastada. Kergendavaid asjaolusid ei leitud, aga raskendavaks peeti teiste alaealiste nähes löömist.

Sel teisipäeval edastas vandeadvokaat Kristjan Tuul treener Riho Rannikmaa kaitsjana kommentaari ja pressiteate seoses käimasoleva kohtumenetlusega. Avaldame selle täismahus:

„Oma õpilast aidata soovinud, kuid selle eest maakohtus süüdi mõistetud kogenud ja tunnustatud treener Riho Rannikmaa, ei nõustunud maakohtu seisukohaga ja kaebas otsuse edasi.

1. novembril avaldas Viru ringkonnaprokurör Marge Voogma peale esimese astme kohtuotsuse kuulutamist kommentaari: „Ühelgi treeneril ei ole õigust last füüsiliselt karistada trennis kehtivate reeglite rikkumise eest.“

Eestis on välja kujundatud erakordselt halb tava mõista süüdistatav hukka enne lõpliku kohtuotsuse jõustumist. Ikka võimalikult tendentslikult, mille eesmärgiks vastaspoolest erakordse halva isiksuse maalimine. Tema maine porri tallamine. Avalikkuse mõjutamine. Parafraseerides Viru ringkonnaprokurör Voogmad – selline teguviis võis olla aktsepteeritud eelmisel sajandil, tänasel päeval aga peaks olema sügavalt taunitud.

Riho Rannikmaa kaitsjana ei pea ma kuidagi õigustatuks kohtupidamist lehe veergudel, kuid antud kontekstis oleks vaikimine justkui süü tunnistamine. Kohtuvaidlus on keskendunud asjaolule, kas austatud treener Rannikmaa lõi rusikaga trennis viibinud last kuklasse. Viis trennis osalenud last, keda politsei küsitles, on kinnitanud, et sellist episoodi ei olnud.

Trennis toimus kaugushüpe ning näidishüppe tegi ülalnimetatud õpilane. Peale hüpet istus laps mati peale maha ning hakkas sõbrannaga juttu rääkima. Laste sõnul, ilmselt tähelepanematusest, ei märganud ta, et viibib osaliselt maandumissektoris või sellele väga lähedal, ning järgmine hüppaja võib maandudes talle peale kukkuda. Sedavõrd kogenud ja teenekas treener teab koheselt, et olukord võib lõppeda väga raske traumaga mõlemale poolele. Ainult treeneri reageerimine hoidis ära halvima. Kuivõrd õpilane, tähelepanematusest või mänguhoost tulenevalt, ei reageerinud verbaalsele tähelepanu juhtimisele (trennis oli siiski lärm), pidi treener tähelepanu saamiseks müksama ühe korra kõverdatud sõrmenukiga õpilase kuklale. Peale mida istus viimane pingile, kus teisedki lapsed, ning trenn jätkus tavapärases rütmis hüppamiste, maadluse ja mängudega. Kõike seda tegi laps kaasa, kurtmata kordagi valu üle. Mõtleme korraks, milline oleks olnud selle üliohtliku olukorra jätk laste raskete vigastuste korral.

Alles neli päeva hiljem saabus lapsevanema elektronkiri, ülalnimetatud õpilase lahkumisavalduse kohta. Edasi saatis lapsevanem oma versiooni juhtunust Eesti Sumoliidule (kuigi tegemist oli judo treeninguga) ning kiri jõudis ka Postimehe veergudele.

Kohtuistungil selgus, et laps ei vajanud kordagi jääd ega ravimeid valu leevendamiseks. Mitte mingisugust arstiabi. Ühtegi pilti või arstitõendit väidetavast muhust samuti ei eksisteeri. Lapsevanem ei pidanud tarvilikuks pöörduda juhtunu tõttu politseisse.

Siinkohal saab tugineda eluliselt usutava argumendile.

Keeruline on ette kujutada, kuidas Rannikmaa, arvestades tema füüsilist vormi ja oskusi, kes on alates 1973. aastast kutseline treener, lööks rusikaga pähe 12-aastast last. Igaüks võib ette kujutada, kui suurt löögi jõudu peab kasutama muhu tekkimiseks, millist hetkelist tervisekahjustust ja enesetunde muutust see tekitab.

Samas tuvastas maakohus õigesti, et niinimetatud löögi tagajärel ei kukkunud kannatanu pikali ega liikunud puute tõttu oma asukohast. Ei vajanud mingisugust leevendust ega arstiabi. Vastupidi, treening jätkus tavapärases rütmis.

Eeltoodu kinnitab Rannikmaa ütluseid, et vastaspoole kirjeldatud lööki ei saanud kuidagi toimuda, vaid tegemist oli ohu kõrvaldamist nõudva müksamisega, millega ei rakendatud jõudu. Tunnistajate sõnul oli tegemist õrna puutega.

Oleme valmis oma õiguste eest seisma kõikides kohtuastmetes ning treeneri aus nimi taastatakse kiires ja õiglases kohtupidamises juba ringkonnakohtus.

Seetõttu esitas Rannikmaa kaebuse maakohtu otsuse peale, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist järgmises kohtuastmes. Spordis käib võitlus lõpuvileni.“