Praeguse Pärnu ühisgümnaasiumi toonane kehalise kasvatuse õpetaja, ka minu enda kunagine juhendaja, Aare Vanatalu, komandeeris Kanguri minu juurde. Koos kahe klassivennaga olnud nad parajad tüütud pallipõrgatajad kooli võimlas pidevalt kergejõustiklastel jalus. Kiftid poisid, võtku ma katsetagu.

Esimesest pilgust oli selge, et tegu on naturaalse talendiga. Kui ta poleks korvpalli jäänud, napsanuks ta võrkpallurid või kümnevõistlejad. Ehk oleks hoopis sõudmises olümpiamedalimehe saanud – looduse poolt suurepäraste eeldustega nooruk. Ehkki korvpalli algharidus jäi saama, õppis ka 15-16 aastaselt ühe ettenäitamise peale korvpalli elemente lennult.

Alguses vasakut kätt polnud muidugi olemaski, sest need liigutused pidanuks kinnistuma 10-aastsena, siis pole mingit vahet kumma käe või tugijalaga spurti alustada. Ajapikku õppis selgeks, aga eelistus jääb. Eks vaatame tema lahkumislahingus, mitu korda vasakule läheb. Üllatas, kui hea perifeerne nägemine tal on, nii külgedele kui peaaegu selja tahagi. Ega platsinägemist õpetada eriti polegi võimalik, sellega sünnitakse. Nii sealt tuleb üpris imelisi sööte. Tehnika üle võib ju arutleda, aga kui sul on selline füüsis, saad ka kukla tagant palli soovitud suunas kiirelt teele panna.

Kangur paistis silma ka tööeetika poolest: alati oli täpselt kohal, ei ühtegi puudumist, vahetu suhtleja ent ei mingit üleliigset suu pruukimist, millest nüüd hilisemas eas kirjutatakse. Kui mul õigesti meeles, siis juba esimesel talvel võtsin ta esiliigas meeste vahele satsi – peab kaustikust üle vaatama, need mul kõik alles. Sealt jäi peagi silma Jaanus Levkoile. Leidsime mõlemad, et see poiss vajaks mitut trenni päevas, mida saab vaid TSIKis. Nii jäi meie ühine aeg paari aasta pikkuseks.

Mingi õppeainega oli tal väike mure, aga selgitasin siis ka, et hariduse pool tuleb ka joone peal hoida – sellised on reeglid. Uues koolis uue õpetajaga asjad laabusid. Pea pole tal teps mitte vilets.

Korvpall on nagu herpes, päris lahti temast ei saa enam kunagi. Mu enda tervis kahjuks enam platsil sebida ei luba, aga veteranide treenerina tegutsen Pärnus praegugi. 55+ „poistega“ läheme mõistagi ka Kristjani viimasele mängule kaasa elama.

Päris tore tunne, et sain sellise vinge kossuselli algusele kaasa aidata.

Piletid Kanguri lahkumismängule on saadaval Piletitaskus. Otseülekannet vaata homme Delfi TV-st!

Anna oma panus treenerite arengusse!

Neljapäeval Tondiraba jäähallis toimuval Kristjan Kanguri lahkumismängul on nii kohapeal olijatel kui ka Delfi TV või Inspira vahendusel otseülekande jälgijatel võimalik osaleda oksjonil, kus pakkumisel Kanguri mängusärk ja mille tulud lähevad Treenerite Arengustipendiumi toetamiseks. Osale oksjonil!

Korvpalliliit käivitas koostöös Alexela, G4Si ja Ilmar Kullami Fondiga stipendiumi, mille eesmärgiks on kõrge potentsiaaliga treenerite arengu toetamine. Treeneri Arengustipendiumi programmi ambitsiooniks on koguda aastas vähemalt 10000 eurot. Alexela ja G4S panustavad ühiselt 4000 eurot aastas, ülejäänu loodame koguda koos teiega.

„Igal heal korvpalluril on olnud esimene treener, kelle toel on noor teinud oma esimesed treeningud, käinud oma esimestel võistlustel ja omandanud esimesed korvpalli põhitõed. Paljudele meist on treener olnud eeskuju, kes on kujundanud meid nii spordis kui ka lähenemises elule laiemalt. Treeneri käest saadud elutarkused on teinud meid vastutustundlikeks ja edasipürgivateks inimesteks sõltumata elualast, milles me täna tegevad oleme,“ tutvustavad stipendiumi loojad.

„Et saaksime korvpallist ka tulevikus rõõmu ja eeskujusid, tuleb jätkuvalt panustada meie treeneritesse. Eeskujud toovad meie lemmikala juurde uusi ambitsioonikaid noori, kelle talendi arengut me tulevikus saame koos väljaku ääres ja teleka vahendusel nautida. Paraku tegelevad paljud noorte treenerid igapäevaselt just fanatismist korvpalli vastu, sest treenerite töötasu on madal.“

Iga aasta antakse välja kuni kaks stipendiumit, stipendiaadid kuulutatakse välja Ilmar Kullami sünnikuupäeval 15. juunil, mida nimetatakse tulevikus korvpallitreenerite päevaks.