Delfi palvel meenutas homme lahkumismängu pidav Kristjan Kangur oma juhendajaid läbi enam kui veerand sajandit kestnud korvpalluriteel. Henn Koolmeistri ja Rauno Pehka vahele mahub vägagi aukartust äratav ning nimekas seltskond kõuena kärkivatest isevalitsejatest väärikate olümpiavõitjateni välja.
Alljärgnevad kirjeldused treeneritest Kanguri enda suu läbi:
Henn Koolmeister võttis Pärnus, kus korvpallile varem polnud ülearu rõhku pandud, enda kanda. Ilmselt temata poleks minu kossukarjäärist midagi rääkida. Tänuväärt entusiast, kes korjas Pärnu pealt logelevad poisid oma trennidesse. Õhinapõhiselt ta toimetas, kaks-kolm korda nädalas harjutasime. Rohkem oli see ikkagi huviring kui raske sport, aga nooremas eas ongi tähtis huvi tekitada ja hoida. Selles rollis oli Henn omal kohal. Kui algajale panna peale suured mahud või teha liialt tuima tehnilist tööd, kaob lust kiirelt ära. Meil oli väga lõbus ning korvpall võitis südame.
Audentese spordikoolis oli õnn sattuda Jaanus Levkoi ja Üllar Kerde käe alla. Tegu oli toona juba Eesti mõistes oma ala korüfeedega. Õpetajad suure algustähega, pedagoogilised suurkujud ja täielikud härrasmehed. Neilt oli palju õppida ka inimesena, väljaspool spordisaali. Korvpallis aitasid nad meil, keskkoolipoistel, päris meeste korvpalli nuusutada. Nende meeste toel küpses mõte, et minust võikski saada profisportlane.
No kes ei teaks Andres Sõpra – äärmiselt avatud inimene, kes ei pelga oma arvamust kõva häälega välja öelda. Maitse asi - kellele meeldib, kes krimpsutab nina. Tema andis noortele alati võimalusi, ergutas, võttis pingeid maha, laadis energiaga ja utsitas mängumeheks saama. Lubas katsetada, improviseerida, ise otsustada, ka eksida, ent seeläbi areneda ning avastada. Võib-olla, kui sind väga palju kiidetakse, hakkad endast põhjendamatult hästi arvama. Pole see tunne mullegi võõras, ju kuulub ealiste isaärasuste patta. Selles vanuses oligi meri pidevalt põlvini.
Esimene aasta välismaal viis kokku Heimo Försteriga. Endine mängija, kes võib öelda, oli esimene karmima stiiliga treener. Enam polnud sa nunnu noor andekas Eesti poiss, vaid leegionär võitlemas äärmiselt konkurentsitihedas keskkonnas oma kohakese eest. Märksõnaks kujunes trafaretne „saksa täpsus“. Kõik oli sekundi pealt paigas, detailideni läbimõeldud. Noorele mängijale meeldib kindlasti voolavam ja loomingulisem mängustiil rohkem, et individuaalsed trumbid saaks esile kerkida.
„Enam polnud sa nunnu noor andekas Eesti poiss, vaid leegionär võitlemas äärmiselt konkurentsitihedas keskkonnas oma kohakese eest.“
Teise aasta Leverkusenis juhendas senine abitreener Achim Kuczmann. Vanema generatsiooni mees, suure kogemuste pagasiga, mõned aastad ka Saksa meeste koondises abilisena töötanud. Haruldaselt tasakaalukas ning rahulik, kohati isegi liiga napiks jäid tema emotsioonid. Ma ei poolda just äärmise diktaatorliku stiiliga treenereid, ent mängijatega tuleb olukordades, kus kokkulepped ei pea, ka valjemat häält teha. Väga pehme treener ei jõua korvpallis ülearu kõrgele tippu. See ongi treeneritöös vist kõige keerulisem, kuidas sel skaalal end parajalt keskpaigas hoida.
Veselin Matic ei pidanud paljuks ka Leedust koju sõites äsja 20-30-punktise kolakaga saadud mäng kohe bussis peale panna.
Tagasi Eestisse algas kirgedeküllane Serbia ajastu. Veselin Maticist värvikamat tegelast polnud ma seni tõesti kohanud. Karmima kooliga vend, kes lõi ikka vere kõigil käima siin muidu vaikses Eestis. Nõudis palju, valjuhäälselt ja katkematult. Ei pidanud paljuks ka Leedust koju sõites äsja 20-30-punktise kolakaga saadud mäng kohe bussis peale panna ja analüüsima hakata. Emotsioonid meestel mõistagi niigi kõrgel ja treener pööras muidugi vinti mõnuga peale. Eks sedasi tekkis ka lahkhelisid, ütlemisi kui päevast päeva kuuma rauaga antakse. Nõrgema psüühikaga inimestele võib selline töökeskkond pärssivalt mõjuda.
Nenad Vucinici tulek oli mängijate närvikava arvestades kahtlemata pööre positiivses suunas. Varem pikalt Uus-Meremaal töötanuna esindas ta sootuks teistsugust kultuuri. Ma ei mäleta teda kordagi endast välja minemas. Suure rahvusvahelise kogemusega. Tõi kaasa palju uusi elemente nii abitreeneritele kui ka mängijatele ning ehk oleks nende omandamine läinud kiireminigi, kui ta suhelnuks sirgjoonelisemalt. Samas on see iseloomus kinni ja kunstlikult seda ei suuda vist keegi muuta. Tasakaalukate treenerite nõudmistest ja ideedest aru saamiseks kulubki rohkem aega.
Vincent Collet' ajajärk Prantsuse koondise eesotsas võib nüüd vist küll ümber olla, aga juba siis kui mina ASVEL-is mängisin, ta just alustas ning nimi tutvustamist ei vajanud. Esimene kokkupuude Euroliiga, aga eriti Prantsuse liigaga nõudis kohanemiseks päris pikka aega. Mäng käis hoopis teistel kiirustel ja äärmiselt, lausa häirivalt füüsiliselt. Collet'st meenub, et ta suunas üllatavalt ohtralt tähelepanu ilma pallita mängu elementidele - neist oli nii siis kui ka tulevikus tublisti kasu. Ääretult tark treener, ent prantsuse aktsendiga inglise keel vajas alguses harjumist, mõnikord isegi subtiitreid.
„Ääretult tark treener, ent prantsuse aktsendiga inglise keel vajas alguses harjumist, mõnikord isegi subtiitreid.“
Koostöö Lino Lardoga Virtuses kujundes väga lühikeseks, sest läksingi Prantsuse hooaja lõppedes Bolognasse appi vaid play-off'e mängima. Otsus, mis avas mulle Itaalia klubide uksed hilisemaks seitsmeks hooajaks. Lardo on hiljem ka näiteks Veidemanni treeninud. Andis selged rollijuhised, usaldas kohe, lasi mängida ja saime hea klapi. Olen väga tänulik. Alles eelmisel aastal EM-i ajal jooksime kogemata Milano toomkiriku platsil kokku ja ajasime törtsu juttu.
Varese loots Carlo Recalcati (kõik kutsuvad teda Džaarliks) on ilmselt tituleerituim treener, kelle käe alla ma sattunud olen. Kui nad Collet'ga kõrvuti oma medalikapid valla lööksid, siis pole kindel, kumb võidaks. Ka tänavu oli ta Itaalia koondisel MM-il abiks. Juttude järgi oli nooremana kirglikum, ent meie koostöö esimestel aastatel sobis ideaalselt. Usaldas mind väga ja mina teda. Mitte ainsat negatiivset seika ei meenu. Päris hooaja hakul istus ta trennide ajal kaks nädalat lihtsalt tribüünil, et jälgida, kuidas me abitreenerite käe all toimetame. Õppis mehi tundma, silma ja kogemust on tal kuhjaga. Tema trumbiks võis pidada ka seda, et keegi klubis ega meedias väga ei rünnanud või kritiseerinud ka kesiste tulemuste puhul. Koos sellise kuhja tiitlitega saad ka teatud krediidi. Pole põhjust peljata oma koha pärast, saad kartmatult nii mõndagi katsetada. Kuulikindel vend.
Luca Banchi ja Sienaga algasid taas Euroliiga aastad. Kiire ja tihe periood, kuna õppida tuli väga palju. Nõudlikkuses on Banchi legendaarne. Ega ta tahagi midagi kosmilist või vastuvõetamatut sportlaselt ei nõudnud, ent reglementeeritud saab peaaegu iga viimanegi detail. Kui näiteks mul tuli eilses kohtumises minuteid 10-12, siis vaba päeva pole. Erinevalt neist, kes 20+ minutit rassisid. Koormused tuleb kätte saada.
Kui reeglid on paigas ja selged, on mängijail ka mõnes mõttes hea, isegi turvaline – teed oma kindlaid asju. Mulle see sobis. Ilmselt ka Banchile, sest ta kutsus minu ja mõned teised poisid veel järgmiseks hooajaks Milanosse kaasa. Koosseis mõistagi muutus, aga treeneri käekiri mitte just eriti. Süsteemi, mis tõi aasta varem just Milano vastu mängides Itaalia meistritiitli, pole ju mõtet väga palju kruttima hakata. Isegi praeguses Läti koondise joonises näen Luca toonasest käekirjast tuttavat kahe pikaga mängimist, kus neli meest patrullivad kolmepunktijoone taga.
Tagasi Vareses ootas ees ulmeline Gianmarco Pozzecco. Tedagi kas armastatakse kirglikult või vihatakse südamest – vahepealset varianti pole. Vahest on neil Andres Sõbraga ühiseid esivanemaid? Ühel hooajaeelsel mängul, kui mehed väga loiult tegutsesid, algas poolaja pausi nõupidamine paari krõbedama sõnaga, siis virutati massažilaud jalaga tükkideks ja lõpetuseks oli peatreener aluspesu väel sõnumiga: ma usaldan teid täielikult, annan kõik võimalused, säh võtke kasvõi minu ülikond omale. Tegu oli mängijate treeneriga. Suhtles üüratult palju, korraldas kõikvõimalikke spordiväliseid ühisüritusi ja istumisi. Oma keevalisusele lisaks lahe ja nii sõbralik tüüp, et vahel oli teda raske treenerina võtta. Liigne semutsemine võis vahel ka teatud olukordades põhjustada ka tagasilööke tiimile. Aga temalt saab õppida kuidas luua jäägitut usaldust meeskonnas.
„Ühel hooajaeelsel mängul algas poolaja pausi nõupidamine paari krõbedama sõnaga, siis virutati massažilaud jalaga tükkideks ja lõpetuseks oli ta aluspesu väel sõnumiga: usaldan teid täielikult, säh, võtke kasvõi minu ülikond omale.“
Velimir Perasovići käe all mängisin loetud nädalad, käies vigastada saanud Toko Shengeliat asendamas. Balkani meestele omaselt päris karmi käega treener, keda ma nii lühikese ajaga eriti tundma õppida ei jõudnud. Nii tulise rauaga pidevalt põrutades võib terve hooaeg olla lõpuks paras väljakutse. Meenub ka Hispaania korvpalli täiesti pöörane tempo ning vingel tasemel kooseis – Adam Hanga, Darius Adams, Kim Tillie, Mike James, Ioannis Bourousis, Davis Bertans põrutasid play-off'i välja.
Kaks viimast hooaega Vareses möödusid Attilio Caja ja Paolo Moretti juhendamisel. Just viimane üllatas itaallase kohta rahuliku loomusega. Tedagi trehvas häält tõstmas haruharva. Tugevusena joonistus välja endise mängija arusaam, mis tõepoolest platsil on teostatav või mis jääbki vaid uhke nimega „kliinikumikoolitajate“ fantaasialennuks paberil. Mõni treener, kel endal mängijastaaži eriti pole, kipub leiutama vahel ulmelisi lahendusi. Endiste tippmängijate puhul seda ei kohta, nad tajuvad reaalsust.
Cramosse naastes hoidis dirigendikeppi vana koolivend ja mängukaaslane Alar Varrak. Tegu on selgelt uue põlvkonna treeneriga, kes ei jäänud jänni ka VTB satside vastu. Nõudmised ei olnud tal keerulised - kõik, mis välja pakkus, oli minu jaoks arusaadav ja loogiline. Mingit räiget tasemevahet Itaaliast tulnuna treeningtöös küll polnud. Eks mängutase, klubi vahendid ja võimalused muidugi erinesid varasemast. Alar tahab olla treener – see on ta selge trump. Meenutame kasvõi tema Leedus käiku klubisse, kus keeruline olukord oli juba teada. Ta ei kartnud riski, haaras võimalusest end tõestada. Eesti treenereile ei tule neid võimalusi liiga tihti. Alar ei tiksu mugavustsoonis, vaid võib jõuda oma ambitsioonidega veel päris kõrgele.“
„Alar ei tiksu mugavustsoonis, vaid võib jõuda oma ambitsioonidega veel päris kõrgele.“
Donaldas Kairys tutvustas meile Leedu kooli kõige vürtsikamas vormis. Üpris karmi käega vana, kel komme tugevaid raame kehtestada. Isegi mängu eel, hommikuses visketrennis, pidi igaüks 100% mõttega kohal olema. Kui ka pall läbis rõnga, siis see ei tohtinud maha kukkuda, vaid pidid enne kätte saama. Mõni ütleks, et hirmuvalitsuse stiil. Teatav stressitase pidevalt, mis eeldatavalt ei lase mängijal mugavusse langeda. Koguaeg pool „tulekahju kuklas“ tunne – ei pruugi kõigile soodsalt mõjuda. Kui mõni teine treener tõi kolm-neli paberit vastase skautimistest, siis tal oli neid 10 ja rohkemgi. Jube põhjalikult ketrasime videoid – vahel tundus, et teleka ees kulus rohkem aega kui saalis.
Pole päris kindel, kas Roberts Štelmahers on Läti koolkonna tüüpiline esindaja, aga mulle meeldis see stiil kõvasti rohkem küll. Ta jätab väliselt karmima mulje kui tegelikkus. Hea huumoriga, nõudlik ja inimlik korraga. Tema puhul tundub tasakaal diktaator-sõber skaalal olevat õigesti paigas. Vajadusel sain „vana ja vigasena“ päevakese tervise turgutamiseks. Kordagi ei nõudnud, et kannata ära, valus peabki olema. Rõhus tugevalt ehk lausa 80% kate-kattest mängule, kus pikk käib väljas KORRALIKKE (rõhk just sellel sõnal) katteid panemas. Kui kaare taga vaba, tuleb alati tulistada. Läti värk ja teatud koosluses väga tõhus!
Kris Killingul kindlasti polnud kerge ülesanne noore treenerina „vanu peere“ mängijatena ohjeldada, aga ega poiss verest välja ka löönud ja oli üpris nõudlik. Ta on ka minu poja treener, keda kohtan mitmeid kordi nädalas ning lapsevanemana olen äärmiselt rahul. Praeguse generatsiooni spetsina teeb palju tööd videoanalüüsiga, areneb ise ka silmnähtavalt. Hoian talle kõvasti pöialt.
Heiko Rannulat julgen pidada hoolimata noorele eale juba kogemustega treeneriks. Tublisti ennast üles töötanud, suudab ilma eriliste emotsioonideta igast olukorrast läbi tulla. Põhjalik analüütik, kibe käpp videotehnikaga. Kui miski läks meil nihu, oli tal alati juba järgmiseks mänguks tõhus vasturohi olemas. Suudab oma plaanid arusaadavalt ja selgelt edastada. Tulemusedki räägivad mehe eest. Loodame, et tänavune aasta jätkub samas tempos, siis võiks talle avaneda võimalused ka piiri taga.
Ideaalne noortetreener Rauno Pehka sukeldub tulevikus usutavasti veelgi sügavamale meeste kossu maailma. Korvpalli nüanssides väga hea spetsialist just individuaalse töö osas treeningul. Muhe tüüp, kellega sai tänu tema heale huumorisoonele ohtralt kõkutada.
Koondises juhendas meid „vasikaajal“ Heino Enden, kelle tugevus ilmnes endise tippmängijana tehniliste detailide põhjalikkuses. Veidi kahju, et tema treeneripõli jäi üpris napiks, sest tal tõesti oli pagasis palju, mida edasi anda.
Kõige pikema perioodi juhendajaks võin pidada Tiit Sokku. Seda küll vaid koondise kogunemistel, ent neid koos veedetud suvesid ja mänge sai ikka päris mehiselt (161 mängu koondise eest, vaid Taltsil on rohkem, 168 – toim.) Pikk ühine tee, mille üle olen tohutult tänulik. Kaugelt vaadates paistab ka Tiit kinnine või isegi okkaline, ent seal sügaval sisemuses peitub muhe ja mõnus inimene. Platsil ise kõik läbi teinud mees tajub korvpallis iga nüanssi hetkega. Tema filosoofiat, et hea rünnakuga võidad mänge ja korraliku kaitsega tiitleid, pooldan ma kahel käel ja proovisin suurmeistrilt õppida tõesti nii palju, kui oskasin.
Tegelikult tuleb vist saatust tänada, sest nüüd järgi mõeldes on tõepoolest igast eluteel kohatud treenerist midagi meenutamist aga ka õppimist väärt. Pole kedagi sellist, kelle kohta oleks võimalik öelda, et temalt pole piskutki saanud. Olles äsja ise äsja omandanud korvpallitreeneri kolmanda järgu kutse soovin end selles ametis tõsiselt proovile panna. Aeg näitab, kui pikk see tee saab olema.
Kui ma täna saaksin fantaasiamänguna eelnimetatud seltskonnast endale meelepärase kolmiku appi võtta, kuuluks sinna kaitseekspert Tiit Sokk ja pikema pilguga tulevikku vaadates analüütiline Kris Killing. Kogu kompotti liitma sobiks... Hmm… No kui juba lennata, siis kõrgelt: Gianmarco Pozzecco, sest pulli peab ka saama!
Piletid Kanguri lahkumismängule on saadaval Piletitaskus. Otseülekannet vaata homme Delfi TV-st!
