TANEL TEIN | Ajakirjanik on teinud pool rehkendust. Teame küll, kuidas lapsed liikuma saada!

Ajakirjanik Jaan Martinsoni kriitiline artikkel erakondade programmides oleva sporditemaatika kohta („Mureravi/Parteide spordilubadused,“ Delfi, 12. veebruar) avab alles nüüd spordipoliitika debati. Head ajakirjanikud, miks nii hilja?

Martinson analüüsib ülimalt primitiivselt parteide lubadusi, kindlasti on põhjuseks ka varasem kogemus lubaduste andmise ja reaalsuse vahel. Tuleb tunnistada, et poliitilised lubadused ongi valimiste ajal pigem ideede ja pealkirja põhised ning reaalne sisu peitub tihti nende programmide taga. Siiski jääb Martinson oma analüüsis pelgalt pealkirjade juurde kinni. Miks?

Valimisideid pannaksegi kirja selleks, et neid ühiselt arutada ja analüüsida, et ajakirjanikud tunneksid huvi, mis ühe või teise idee taga peitub? Jah, kõiki punkte võiks ju kenasti pikemalt lahti kirjutada, aga need ei mahu niiviisi programmidesse ja valijad ei suuda seda mahtu hallata. Ideede taga peituvate programmide analüüs ongi suuresti erialaajakirjanike töö, et avalikkusele välja tuua ambitsioonikamad ideed, neid lahata ja detailseid küsimusi esitada, mitte pealiskaudselt vahtu ajada ning hindeid panna. Täielik jura, kui kasutada ajakirjanik Martinsoni enda sõnu.