KOMMENTAAR | Kas meedia on süüdi, et jalgpallirahvas peab Pohlakut isaks, pojaks ja pühaks vaimuks?

Jalgpallikogukond jumaldab Aivar Pohlakut ka siis, kui meedia teeb temast paaria.

Jalgpallis peitub jõud. Kui Kataris toimunud MM-i mängud läksid korda paljudele, siis vahepausidel aega täitnud Kinoteatri kriitilised etteasted pealkirjaga „Kinoteatri MM Katarsis“ panid pea terve Maarjamaa võnkuma. Et Henrik Kalmet ja Co on võimas, ägedalt pani. Tõmbas Eesti jalgpalli liidu (EJL) igavese presidendi Aivar Pohlaku ribadeks ja paljastas lõpuks tema manipulatsioonid.

Samavõrd jõuline kui jalgpall on ka televisioon. Ju lained levivad laiemalt ja kaugemale ning tulevad tugitoolis istuvale vaatajale koju kätte, nii et too ei pea end pingutama. Pole vaja muud, kui kõrvad lahti hoida ja kuulata kümnesse minutisse pressitud Pohlaku saagat. Tulemuse võttis kokku Saksamaal resideeriv spordivaatleja Priit Jõgi oma Delfis ilmunud arvamusloos „Väljakutse vaegus ehk Spordiajakirjanike tegelik ülesanne pärast Kinoteatri kartmatut äratuskatset“.