Kuidas on tekkinud olukord, et 2007. aastast teile kuuluvale presidendikohale ei ole isegi mitte ühtegi teist soovijat?

Eks siin on laias laastus kaks võimalust: ma kas hävitan kõik võimekad konkurendid või siis on keeruline olla organisatsioonile ja selle liikmetele parem või sobilikum juht. (naerab) Muide, on õigupoolest kummaline, et juhi kompetentsi üritatakse määrata juhiks oldud ajaga ja oleks nagu mingi surmkindlalt ja alati esinev Brežnevi-sündroom, mille järele iga juht automaatselt stagneerub. Minu kogemus ütleb pigem, et tänapäeva maailmas on paljud protsessid sedavõrd keeruliselt läbi viidavad, et millegi tegeliku saavutamiseks – ja tegeliku all pean silmas jätkusuutlikke ja loomulikult toimivaid protsesse - ongi vaja palju aega.

Viskan lõpetuseks õhku ühe ennustuse: jalgpalliliidu järgmine president on teie poeg Pelle, kes kolm aastat tagasi võttis teilt üle FC Flora presidenditooli. Kas eksin?

Ma arvan, et sa eksid, ja ma ei näe Pelles sellist ambitsiooni. Kõnealusega seostub ehk üks lause, mille ta mõni aasta tagasi ütles: „Ma ei soovi, et minu lapsed kasvaksid üles, lugedes ajakirjandusest oma isa kohta seda halba, mis kaasneb avaliku elu tegelaseks olemisega”.

Ka mina ei ole Pellest kui Eesti jalgpalliliidu juhist kunagi mõelnud, küll aga oleme organisatsiooni tippjuhtkonna koosolekutel mitu korda arutanud nn Pohlaku-järgse jalgpalliliidu toimimise võimalikke loogikaid ja probleeme. Seda minu initsiatiivil ja põhjusel, et mul on komme asju pikalt ja põhjalikult ette läbi mõelda. Mind pole kunagi huvitanud võim, mind huvitab võimalus end proovile panna ja maailma inimeste jaoks paremaks muuta. See on minu suurim motiveerija.

Loe täispikka intervjuud Aivar Pohlakuga SIIT!