PIKK INTERVJUU | Aivar Pohlak: praeguse madalseisu juured on Lilleküla staadioni ehitamises ja pankrottides

 (83)
Aivar Pohlak
Aivar Pohlak.Foto: Ilmar Saabas

Kuidas tekkis mängijate valikusse auk sisse? Eesti jalgpalliliidu presidendi Aivar Pohlaku sõnul jäi 1990-ndate teisel poolel sündinud mängijate arendamine meie tippklubide tollase nõrkuse taha.

Kõrvaltvaataja jaoks on Eesti jalgpall kui Tallinna linn – ehitatakse ja ehitatakse, aga valmis ei saa. Väga palju räägitakse arengust ja edusammudest, aga kohati on tulemused ikka samasugused nagu 1990-ndate alguses, kui alustati. See on justkui usuküsimus, Pohlakusse uskujad seisavad vankumatult tema seljataga. Viimasel kolmel korral, kui alaliidu presidenti on valitud, pole tal vastaskandidaati olnud ning viimati valiti ta tagasi ühel häälel. Tundub, et keegi teine ei tahagi või ei julge Pohlaku valitsejatroonile pürgida. Ka jalgpalliajakirjanikud on valdavalt leebed ja mõistvad.

„Eks siin ole laias laastus kaks võimalust: ma kas hävitan kõik võimekad konkurendid või siis on keeruline olla organisatsioonile ja selle liikmetele parem või sobilikum juht,” kommenteerib Pohlak naerdes. 1993. aastast on ta alaliidu juhatuses, 2003. aastal sai ta asepresidendiks ja neli aastat hiljem presidendiks. „Muide, on õigupoolest kummaline, et juhi kompetentsi üritatakse määrata juhiks oldud ajaga. Oleks nagu mingi surmkindlalt ja alati esinev Brežnevi sündroom, mille järgi iga juht automaatselt stagneerub. Minu kogemus ütleb pigem, et tänapäeva maailmas on paljusid protsesse sedavõrd keeruline läbi viia, et millegi tegeliku saavutamiseks – tegeliku all pean silmas jätkusuutlikke ja loomulikult toimivaid protsesse – ongi vaja palju aega.”

Seotud lood:

Uskmatud küsivad kärsitult ja järjekindlalt: aga kuhu jäävad tulemused?

1990-ndatel ütlesite, et Eesti jalgpallikoondis jõuab 2002. aastal MM-ile. Ei jõudnud. Veel kurvem, et viimasel ajal pole kuulda isegi lubadusi. Jalgpalliliidu arengukava 2016–2020 seadis eesmärgiks jõuda 2020. aasta EM-finaalturniirile. Aga juba pärast loosimist ei rääkinud edasipääsust enam keegi, tollase treeneri Martin Reimi sõnul olnuks seda naiivne sihtida. Kas valearvestus tehti arengukava kirjutades või seda täites?


1990-ndate alguses öeldu kohta kehtib loogika „targana ei asuta teele ja sinisilmsena ei jõuta kohale”. See oli pigem kujund, mis peegeldas ambitsioone ja energiat. Mis arengukava puudutab, siis vähemalt EM-finaalturniirile jõudmine peab olema eesmärk iga kord, kui alustatakse valikmänge ja rahvuste liiga mänge. Kusjuures Martin Reimi kommentaar oli antud pärast valikgruppide loosimist ja see oli pigem objektiivne, paraku on võimalik finaalturniirile jõuda ka rahvuste liiga mängude kaudu. Neil mängisime C-tasandil, saime korraliku mänguga kolm üheväravalist ja kehvema mänguga ühe kaheväravalise kaotuse, viigistasime Ungariga ja võitsime Kreekat. Tasub lisada, et meie rahvuste liiga grupi võitnud Soome on pärast pikki aastaid leidnud tõesti hea hoo ja nende üle on hea meel.

Ütlen ka, et UEFA rahvuskoondiste edetabelis, mis meid rahvuste liiga C-tasandile viis, ei olnud meist eespool ühtki koondist, kes poleks pidanud seal olema või kelle seal olemist saaks Eesti jalgpallile nina alla hõõruda.

Oleme endiselt ambitsioonikad ja Eesti koondise praegune positsioon maailma ja Euroopa jalgpallis ei rahulda meid, kuigi sportlikult asume loogiliselt eeldatust veidi paremal positsioonil.

Kas finaalturniiridele jõudmine on endiselt eesmärk ja mis aastal see täituda võiks?


Jah, kahtlemata. Põlvkonnavahetus peaks meie võimalusi parandama, aga palju oleneb ka juhusest, näiteks rahvuste liiga loosist ja üldse selle liigaga juhtuvast. Ütlen lihtsalt, et rahvuste liiga toimimissüsteem peaks lähiajal muutuma. Finaalturniirile jõudmise aasta jätan ütlemata – ju olen teel vähemalt nii palju targemaks saanud. (Naerab.) Selles, et finaalturniirile jõuame, olen kindel.

Eesti jalgpallis räägitakse väga palju arengust. Samal ajal oleme FIFA edetabelis 99. kohal. Alustades (1993) olime 110. ja 20 aastat tagasi 70. kohal. Miks ei kajastu areng tulemustes?


1993. aastal, kui olime 110. kohal, osales MM-valikmängudes 147 koondist, nüüd osaleb 210. Meie ajaloo parim positsioon tuli 2012. aastal, mil pärast play-off-mängudeni viinud edukat EM-valiksarja paiknesime 47. real. Kui rääkida pelgalt koondise tulemustest, siis parimateni viis meid esimene iseseisvuse taastamise järgne põlvkond – koondise tuumiku moodustasid aastatel 1984–1988 sündinud jalgpallurid. Need olid esimesed aastakäigud, kus noorjalgpallurite treeningugruppe oli veidi rohkem ja valik mõnevõrra suurem. 1990-ndate esimesel poolel sündinud jalgpallurite arendamine jäi tippklubide nõrkuse taha – FC Flora ehitas Lilleküla staadionit, FC Levadia peremehel oli pankrotiprotsess, FC TVMK läks pankrotti koos klubi toetanud ettevõttega. Sajandi viimasel viisaastakul sündinud on need, kes praegu koondise uksele koputavad ja kellelt ootame uut tõusu.

Äripäeva saates „Kuum tool” ütlesite , et Lilleküla staadioni rajamine röövis meeletult energiat ja sportlikule poolele jäi seda vähemaks. Ehk alustati jalgpalli ehitamist valest küljest – välisest. Pärast EM-ile või MM-ile jõudmist oleks iga valitsus hea meelega aidanud staadioni püsti panna. Praegu on Eestil Baltimaade kõige esinduslikum staadion, kuid Balti turniiri võitsime viimati 1938. aastal.


Pigem mitte. Lilleküla staadioni mõju jalgpalli arengule ei ole võimalik alahinnata, selle staadionita ei oleks me tõsiselt võetav jalgpallimaa. Muide, mullu kasutas Lilleküla kompleksi treeninguteks ja/või mängudeks üle 40 jalgpalliklubi.

Läti käis 2004. aastal EM-finaalturniiril ja neil pole midagi. Tõenäoliselt oleksid sa isegi juhul, kui Eesti jõudnuks EM-finaalturniirile ja pärast seda oleks arutatud staadioniehituse riiklikku finantseerimist, kirjutanud artikli pealkirjaga „Jalgpalliliit ehitagu rahvusstaadion EM-finaalturniiril teenitud rahast” või midagi muud sarnast. (Naerab.)

Meil on tippliigadesse jõudnud ainult kaks mängijat – Nõukogude Liidu süsteemis jalgpalluriks sirgunud Mart Poom ja hilisemast ajast Ragnar Klavan. Miks meie pidevalt parandatud süsteem ei suuda anda jalgpallureid, kes jõuaksid tipu lähedalegi? Harrastajaid on ju väga palju, 21 500.


Konkurents jalgpalluri töökohtadele on Euroopas meeletu ja sinna pürgitakse kõikidest maailmajagudest. Kui omal ajal käis Marko Kristal otse Florast proovitreeningutel Manchester Citys ja Marek Lemsalu Liverpoolis, siis tänapäeval ei ole see mõeldav. Selles konkurentsis püsimiseks peab klubide noortetöö olema nii pedagoogilises kui ka sportlikus mõttes väga hästi korraldatud protsess, kus mängulisele eelõppele toetub hästi ülesehitatud nn kuldse õpiea periood. Seda toetab targalt korraldatud üleviimine, kui mängijad pärast murdeiga noortejalgpallist täiskasvanute jalgpalli lähevad. Üleviimisega liitub skautimissüsteem, mille abiga tippklubid noormängijaid valivad.

Paraku on kõik see vägagi aja- ja energiarohke tegevus. Kuna meie klubid ei ole jõudnud oma praegusse faasi loomuliku arengu teel, vaid nad on loodud pärast taasiseseisvumist nullist, siis loomulikult on väga keeruline kõiki neid protsesse n-ö ajastu loogika kiuste õigetele radadele juhtida. Sisuliselt on iga klubi ehitust alustatud n-ö katusest – esindusmeeskonnast –, mille alla hiljem on hakatud rajama hoonet ja seejärel selle alla vundamenti. Hea näide on siin kogukonnajuhtide projekt. Ajaloo normaalse kulgemise korral oleks kogukond tekitanud klubi, aga meil tekitavad klubid jalgpalliliidu koordineerimisel ja finantseerimisel kogukonda.

Kas meil on olemas konkreetne noormängijate arendamise plaan?


Litsentseerimisprotsessis on kõik meie tippliigade klubid kohustatud esitama nii noortejalgpalli arengukava kui ka terve rea muid asju ja nendest kõneldakse ka sisuliselt.

Tegelikkuses on aga sellega samamoodi nagu kogukondadega ja vundament tuleb olemasolevale hoonele alla ehitada. 2021. aasta hooajast hakkab jalgpalliliit finantseerima Premium liiga klubide noortetöö juhte ja hooajast 2022 teeme sama esiliiga klubidega. Jalgpalliliidu tehnilisse osakonda luuakse vastav ametikoht, sealt hakkab omakorda neid inimesi suunama ja nende tegevust koordineerima. Noortetöö juhtide ainsaks tööülesandeks saab klubide noortetöö parimatele alustele viimine.

Kui küsid, miks me seda varem teinud ei ole, vastan, et see polnud jalgpalliliidu jaoks majanduslikult võimalik, samuti pidime samm-sammult ja loogiliselt üles ehitama kogu solidaarsusmehhanismide struktuuri. Eesti majandusruumis ei ole profijalgpalli – mille osa on ka kvaliteetselt töötav noortesüsteem – iseenesliku toimimise loogikat ja ainus reaalne võimalus on, et jalgpalliliit loob need eeldused. Hiljem, kui asi ennast õigustanud on, saab loota, et ka riik ja omavalitsused liituvad finantseerimisega. Nii toetataks Eesti noorte võimet konkureerida atraktiivsetele rahvusvahelistele töökohtadele.

Igaks juhuks lisan: noortetöö korraldamine peaks tegelikult olema iga klubi enda mure ja rida, aga jalgpalliliit ei saa jääda ootama, millal, kas ja kuidas see juhtub, vaid peame haarama initsiatiivi ja võtma vastutuse.

Palju loodetakse praeguse U-17 koondise peale. Nendele lähenetakse eriliselt – rohkem laagreid, suurem taustatiim. Kas see ei peaks olema tavaline standard, mitte erand?


Kõige targem on rahastada võimalikult palju kasvulavasid, nagu ma eelmises vastuses kirjeldasin. Koondiste tase on ikkagi vaid klubides tehtava töö tagajärg. Praegu U-17 koondisega tehtav on siiski mingil moel juhtprojekt, nagu ka aasta nooremate, 2004. a sündinud poiste jaoks toimiv Eesti jalgpalliliidu akadeemia.

Meistriliiga taseme lakmuspaber on eurosari. Meie suurim klubi FC Flora on eurosarjas 24 korrast ainult ühel avaringist edasi jõudnud. Mida see näitab Flora ja Premium liiga kohta?


Mitte midagi sellist, mida me ei teaks. Flora eesmärk on kasvatada eestlastest jalgpallureid ja saada edukaks selle kaudu. Sportlik edu ei ole omaette eesmärk, eesmärk on ehitada üles Eesti jalgpallikultuuri kandev klubi. Nii hästi, kui see on võimalik. Mõistagi on siin oma piirid, aga fakt, et see klubi on võitnud rekordarvu Eesti meistritiitleid, peaks siiski olema argument.

Teame, et Premium liiga ei ole olnud profijalgpalliliiga, aga jalgpaliliidu loodud solidaarsusmehhanismide kaudu oleme sellele vägagi lähedale jõudnud.

Flora teeb küll väga laialdast noortetööd, aga kui palju on klubi esindusmeeskonnas päris oma mängijaid? Palju pallureid on ju teistest klubidest üle tulnud.


Flora noortetöö kahanes Lilleküla staadioni ehitamise ajal pea olematuks. Kui Eesti koondis 2011. aastal play-off’i jõudis, oli meeskonnas neli-viis Flora tollase süsteemi kasvandikku ja kolm-neli teistest klubidest noorjalgpallurina Florasse tulnud mängijat. Kuigi see oli Flora jaoks juba n-ö kriisiaja algus. Ka praeguses koondises on kaheksa-üheksa Flora tollase süsteemi kasvandikku – Meerits, Aksalu, Tamm, Mets, Kams, Sappinen, Anier, Lepistu, Ojamaa, kui peast loetleda. Neist kõige noorema, Rauno Sappineni sünniaasta on 1996 ja järgmisel 1993. Tollase süsteemi all pean silmas FC Flora Kehtna jalgpallikooli, Viljandi Tulevikku ja Kuressaaret, keda Flora täies mahus rahastas.

Praeguses esindusmeeskonnas on tõepoolest üksikuid oma kasvandikke, aga olukorras, kus staadioni ehituse ajal olid klubis 1990-ndatel sündinutest enam-vähem korralikud vaid aastatel 1990, 1992, 1993 ja 1996 sündinud poiste treeningugrupid ning ka 2002. ja 2003. aastal sündinute treeningurühmi ei olnud, on see mõistetav. Flora noortetöö kvantiteet taastus 2004. a sündinud poiste juures ja võin öelda, et praegu on selle kvaliteedi taastamine Pelle jaoks prioriteet.

Noormängijate skautimine kasvatajaklubidest on samuti tippklubi üks olulisi tegevusi ja sellega Flora noortetööaugud ka täitis. Tasub lisada, et seda peaksid tegema kõik tippklubid, sest andekaid noormängijaid läheb Eestis liiga palju raisku.

Eesti tegi Saksamaale 0 : 8 kaotades vaid viis viga. Valgevene jäi alla 0 : 2 ja tegi kümme viga, Holland raius 15 viga, alistudes lõpuks 2 : 3. Miks meie koondislased nii viisakad on? Kas Sinisärkide eripära ei peaks olema just väga tugev füüsis ja vea piiril jõuline mäng?


See oli lihtsalt üks ebaõnnestunud mäng, millest ei saa üldistusi teha.

Meedianagelus Priit Pulleritsuga päädis sellega, et 53-aastane ajakirjanik esitas koondislastele jultunud väljakutse: tulge katsuge minust jagu saada Tartu suusamaratonil või lööge üle mu jooksuajad – 10 kilomeetrit 37 minutiga ja 800 meetrit 1.55,9-ga! Kas keegi praegustest koondislastest suudab ta tegudega paika panna? Kes?


See jutt läheb nüüd väiklaseks. Mulle tundub, et ajakirjanik peaks eelkõige maailmas toimuvast aru saama ja seda tõepäraselt inimesteni peegeldama, mitte ekshibitsionismiga tegelema. Kuigi aiman, et need Pulleritsu lood, kus ta kirjutab jalgpallist, on ilmselt tema loetuimad. Eesti liigas ja koondises on kindlasti mängijaid, kelle füüsiline võime jooksudistantsidel on sarnane Pulleritsu parimate päevade omaga, aga see ei ole jalgpalluri jaoks mingi näitaja. Jalgpallis on füüsiline võimekus vajalik eelkõige mängust arusaamise realiseerimiseks. Üks eriline omadus võib mängija jaoks luua võimaluse, mida tal enamikul spordialadel eales ei teki.

Kergejõustikutreener Jaanus Kriisk, kes Eesti jalgpallurite jooksutehnikat kritiseeris, soovitas alaliidul palgata terava pilguga spetsialisti Sven Andresoo, et ta noortetreenereid selles vallas koolitaks. Kas kaalute seda?


Mina ei kaalu ja ma ei oska öelda, kas koolitusosakond kaalub, aga nende loogikat teades arvaksin, et nad kasutavad pigem selliseid spetsialiste, kellel on ka side jalgpalliga.

Kuidas on tekkinud olukord, et 2007. aastast teile kuuluvale presidendikohale ei ole isegi mitte ühtegi teist soovijat?

Eks siin on laias laastus kaks võimalust: ma kas hävitan kõik võimekad konkurendid või siis on keeruline olla organisatsioonile ja selle liikmetele parem või sobilikum juht. (naerab) Muide, on õigupoolest kummaline, et juhi kompetentsi üritatakse määrata juhiks oldud ajaga ja oleks nagu mingi surmkindlalt ja alati esinev Brežnevi-sündroom, mille järele iga juht automaatselt stagneerub. Minu kogemus ütleb pigem, et tänapäeva maailmas on paljud protsessid sedavõrd keeruliselt läbi viidavad, et millegi tegeliku saavutamiseks – ja tegeliku all pean silmas jätkusuutlikke ja loomulikult toimivaid protsesse - ongi vaja palju aega.


Viskan lõpetuseks õhku ühe ennustuse: jalgpalliliidu järgmine president on teie poeg Pelle, kes kolm aastat tagasi võttis teilt üle FC Flora presidenditooli. Kas eksin?


Ma arvan, et sa eksid, ja ma ei näe Pelles sellist ambitsiooni. Kõnealusega seostub ehk üks lause, mille ta mõni aasta tagasi ütles: „Ma ei soovi, et minu lapsed kasvaksid üles, lugedes ajakirjandusest oma isa kohta seda halba, mis kaasneb avaliku elu tegelaseks olemisega”. Ka mina ei ole Pellest kui Eesti jalgpalliliidu juhist kunagi mõelnud, küll aga oleme organisatsiooni tippjuhtkonna koosolekutel mitu korda arutanud nn Pohlaku-järgse jalgpalliliidu toimimise võimalikke loogikaid ja probleeme. Seda minu initsiatiivil ja põhjusel, et mul on komme asju pikalt ja põhjalikult ette läbi mõelda. Mind pole kunagi huvitanud võim, mind huvitab võimalus end proovile panna ja maailma inimeste jaoks paremaks muuta. See on minu suurim motiveerija.

„Mina ei ole Pellest kui Eesti jalgpalliliidu juhist kunagi mõelnud, küll aga oleme organisatsiooni tippjuhtkonna koosolekutel mitu korda arutanud nn Pohlaku-järgse jalgpalliliidu toimimise võimalikke loogikaid ja probleeme.”
Futboliit (talgpall)