Tallinnas Kristiine keskuse O’Learyse spordibaaris toimub täna Team Estonia sportlasfoorum, mille ühe osana intervjueeris Kanter huviliste ees rahvusvahelise olümpiakomitee (ROK) sportlaskomisjoni esinaist Emma Terhot, 1998. aasta Nagano ja 2010. aasta Vancouveri olümpia pronksmedalivõitjat naiste jäähokis.

Intervjuus Delfile ja Eesti Päevalehele rääkis Kanter, miks tema 2016. aastal ROK-i sportlaskomisjoni pürgis, kui suure osa selle komisjoni tööst võtavad tänasel päeval Ukraina sõjaga seotud teemad ning mida arvab ta eile läbi Dalton kommunikatsioonibüroo avalikkusesse jõudnud CAS-i otsusest ja selle järelduse ühest fragmendist Heiki Nabi dopingujuhtumi kohta.

Gerd, mis mulje sul Emma Terho ettekandest jäi? Kas sellest oli tänasel päeval Eesti spordile kasu?

Kindlasti oli. Ei ole igapäevane, et ROK-i liikmed üldse Eestit külastavad. Omades häid suhteid ROK-i sportlaskomisjoniga, on mul väga hea meel, et mul õnnestus Emma siia esinema kutsuda. Loodan, et ka meie sportlased said sellest [ettekandest] innustust. Teada on, et me pole väga suur riik, aga Emma näitel on näha, et kõik on võimalik. Kui sportlane tahab oma kogukonna eest seista, on tema näitel võimalik jõuda absoluutsesse tippu.

Miks sina omal ajal hakkasid Eesti sportlasi esindama ja miks sa pürgid ROK-is üha kõrgematele kohtadele?

Sportlased jagunevad kahte leeri: ühtesid huvitab ainult enda ninaesine, teised tahavad leida muutusi laiemalt. Aastakümneid tagasi oli süsteem selline, kus sportlasi otsuste tegemisele ei kaasatud. Tänasel päeval on saanud valdavaks praktikaks, et sportlase hääl on alaliidus ja rahvusvahelises olümpiakomitees esindatud. Ühtegi suurt otsust ei tehta enam sportlastega konsulteerimata.

Kui palju see kõik sind tegevuses hoiab? Saab seda mõõta, kui palju sa sportlaste esindamisega nö rakkes oled?

Seda tuleb aeg-ajalt ise valida. Võib juhtuda, et päris aktiivselt. Oktoober on väga tihe olnud. Eelmisel nädalal toimus Lõuna-Koreas rahvuslike olümpiakomiteede aastaassamblee. Nädal varem oli Poolas järgmiste Euroopa Mängude orgkomitee koosolek. Sellest nädal varem toimus Kreekas Euroopa olümpiakomiteede seminar. On perioode, kus võib olla [tegevuses] iganädalaselt. Koroonaperiood on õpetanud ka teatud koosolekutel läbi internetiühenduste osalema. Kui tahtmist on, siis on tegevust palju. See kõik peaks kandma neid hüvesid, et sportlaste huvid oleksid erinevatel võistlustel ja erinevate otsuste tegemisel paremini kaitstud.

Lõuna-Koreas toimunud assambleest paistsid siiapoole väga paljud Venemaa-Valgevene-Ukraina teemad. Kui palju seda poolt on juurde tulnud ja kui palju sa saad seal kaasa rääkida?

Eks see ole meil Euroopas väga selge teema. Ka meie ise Euroopa olümpiakomiteega oleme otsapidi CAS-is, kuna otsus Valgevene ja Venemaa sportlased ja nende ametnikud erinevatelt tegevustelt kõrvale hoida on meid viinud kohtuvaidluseni.

ROK-i juhi [Thomas Bachi] seisukoht, et me peaksime hakkama neid taas sporti integreerima, tekitab ühtpidi kindlasti segadust – meie, kes me oleme Venemaa naaber, tunnetame seda problemaatikat väga tõsiselt. Samas kui me kuulame ROK-i juhi seisukohti, siis tema ütleb, et kuskil peavad olema demokraatlikud otsused. Kui kogu organisatsioonis on 206 liiget, kellest tänasel hetkel võibolla 11 protesteerivad kõvemini sõja vastu, siis tema seisukoht on igal juhul see, et globaalne organisatsioon peab lähtuma enamuse otsusest, mis meie jaoks on kindlasti arusaamatu, seda enam, et enne kui sõjategevus pole lõppenud, ei ole meie mõistuses mingit loogikat, kuidas me saaksime nende riikide ametnikke või sportlasi spordiareenile tagasi lubada.

Enne kui sõjategevus pole lõppenud, ei ole meie mõistuses mingit loogikat, kuidas me saaksime nende riikide ametnikke või sportlasi spordiareenile tagasi lubada.

Gerd Kanter

Heiki Nabi sai eile teada CAS-i otsuse, mis ütleb, et tema võistluskeeld jääb kehtima, aga samas ka seda, et ta võibki olla selles juhtumis kahetsusväärne ohver. Millised olid sinu reaktsioonid sellele otsusele ja mis võiks saada edasi?

Kogu see lugu on väga kahetsusväärne, et meie suur spordisangar on kogu loosse tiritud. Teame ka varasemast CAS-i otsuseid, mis ei ole mustvalged ja kus on endiselt palju küsimusi. Printsiip, et sa pead oma süütust tõestama, ei ole üldse lihtne. Tean, et Heiki meeskond on teinud väga tõsist tööd ja üritanud asja erinevate ekspertidega selgitada. Eesti spordile laiemalt on see olnud väga valus hoop. Kindlasti väga kahetsusväärne juhtum. Tahaks loota, et Heiki on endiselt nõus veel spordiareenile tagasi tulema. Lugedes neid fragmente, mis eilsest selgitusest välja on toodud, siis see võiks anda ikkagi mingit lootust ja usku, et Heiki on õige mees.

Jaga
Kommentaarid