MMA Blogi: Noh, kuidas siis laager oli?

 (2)

Matšivõidust saadud emotsiooni fännidega jagamas (mai 2016).
Matšivõidust saadud emotsiooni fännidega jagamas (mai 2016).Foto: Jarno Juutinen / MMAViking.com

Kuna möödunud 2 nädalat elasin Mellistes treeninglaagris, siis täna räägin ... treeninglaagrist Mellistes :) 12 päeva elamist omas elemendis, 51 töötundi ja värske treeningpartner iga 4 päeva tagant - Jaak Rudov, Henri Hiiemäe ja Herman Vesiaid.

Sissejuhatuse teemasse leiate kahest eelmisest blogipostitusest - „Vastus UFC-lt" ja „Valu murdmine". Et mõttekäik laagrielust liialt laialivalguvaks ei läheks, kirjutan kogu postituse „ise küsin, ise vastan" stiilis. Natuke aitasid küsimustega kaasa ka Kaupo Kokamägi ja Sten Saaremäe, kes ise samal ajal ja samas kohas maadluslaagrit teha rassisid.

Nii pikka treeninglaagrit ma oma elus varem teinud ei ole. Senine maksimum on olnud 8 päeva - seega kõik, mis saabus alates 9. päevast, oli minu jaoks juba täiesti uus territoorium.

Seotud lood:

Mis pakkus Melliste laagris kõige suuremat võidurõõmu?

Suures plaanis andis positiivseima laengu kogu laagri läbimine maksimaalse võimaliku koormusega ilma vigastusi saamata ning haiguseid ligi laskmata. Tundsin, et mängisin küll piiri peal, aga suutsin püsida kogu aja õigel pool joont, võttes treeningutest täieliku maksimumi nii, et ei pidanud hiljem intresse tasuma. Samuti said treenigpartnerid kasutatud ära parimal võimalikul moel.

Hetkedest oli aga üks säravaimaid laagri 10. päeval lõigutreeningu käigus joostud ühe kilomeetri hooaja rekord. Tahtmine oli suur ja võtsin oma ära. Boonusena: tegemist oli liiva-kruusakattega välirajaga, kus iga 255 meetri kohta 2+ tõusumeetrit :D Siinkohal tuleb öelda tänusõnad ka Hermanile, kes otsustas treeningu kaasa teha ning kõik need lõigud mind taga ajada. Hirm motiveerib! :)

Pärnu treeninglaagris jooksulindil kilomeetreid püüdmas. Oh seda üllatust, kui lõpuks selgus, et masina numbrinäidud panevad vasakule :) (juuli 2016). Foto: erakogu

Mis oli kõige ebameeldivam?

Äratus kl 6.40, esimene treening kl 6.45. Olen aja jooksul muutunud hommikuti küll oluliselt meeldivamaks inimeseks, kui olin seda päris noorena, aga hommikuinimeseks mind siiski veel nimetada ei saa. Varajane ärkamine oli aga vajalik, et: a) jõuaks päeva jooksul kõik treeningud ära teha, b) optimeerida kogu laagri saalikasutust erinevaid põrandakatteid vajavate treeninggruppide vahel (iluvõimlejad = vaip, maadlejad ja vabavõitlejad = maadlusmatt, korvpallurid = põrand) ning c) kuna olime laagris kogu perega ja laps käis meil käest kätte, pidi minu trenn olema lõppenud kl 8.00, kui algas abikaasa hommikujooks ja võimlemine.

Varahommikuse treeningu juures oli minu jaoks ka üks uus element, mida ma sellises formaadis veel proovinud ei olnud - nimelt algas treening 10-minutilise soojendusjooksuga ja lõppes 5-minutilise tempojooksuga. Kui soojendusjooks oli ootuspäraselt unehõnguline, siis tempojooks oli üllatuslikult terav ja seda laagri lõpuni välja. Arvatavasti andsid ka need jooksud oma panuse kilomeetriste intervallide ajaparandustesse.

Kus oli areng kõige suurem?

Kindlasti üldfüüsilises ning erialaselt maadlusest löömisele lülitumisel. Kõva käigu edasi sai ka maasvõitluses poolkaitse pealasendis ründamine.

Kas õlg on jätkuvalt taastumislainel või sai laagris viga ka?

Õlg taastub kenasti ning laagris viga ei saanud. Hoidsin töökoormust nii kaua peal, kuni valu hakkas suurenema ja liikuvus kehvemaks muutuma, seejärel andsin paar päeva taastuda ning siis läks ring uuesti käima. Täna võin öelda, et juba ka natuke puhanuna on õlg parem kui laagrisse minnes.

Kuidas laagris mahukast ja intensiivsest tööst taastun? Toitumine?

Sõin 5 korda päevas. Kuna tegemist oli laste- ja noortelaagriga, valmistasin sel korral peaaegu kõik söögid ise. Kohalik köök oli küll maitsev, aga toidukogused ja koostisosade tasakaal poleks täiskasvanud sportlasel seda kõike üle elada lubanud.

Hommikusöök (vahetult varahommikuse treeningu järel, kl ~8.20). Saumikseri alt läbi lastud värsked puuviljad + kodujuust + kohv mee ja piimaga.

Lõunasöök 1 (esimese erialatreeningu järel, kl ~11.10). Saumikseri alt läbi lastud värsked puuviljad + keefir + valgupulber.

Lõunasöök 2 (millalgi vahemikus ~14.45 - 15.50, ÜKE päevadel tolle treeningu järel). Pannile läksid peekoniviilud + munad + juust, kõrvale kausitäis töötlemata aed- ja köögivilju ning musta seemneleiva viil paksu võikihiga. Lisaks kohv mee ja piimaga. ÜKE päevadel sõin vahetult treeningu järel mõne(d) värske(d) puuviljad ka.

Õhtusöök (teise erialatreeningu järel, kl ~20.00). Pannile läks liha ning kohalikust köögist võtsin juurde süsivesikuid, mis tol päeval menüüs - kartul, ühepajatoit, riis, tatar, makaronid jne. Kõrvale kausitäis töötlemata aed- ja köögivilju. Enne õhtusööki, vahetult pärast treeningu lõppu, sõin mõne(d) värske(d) puuviljad ka.

Öösöök (kl ~22.30). Kalamaksaõli, mandlid, tee mee ja piimaga ning laagri lõpupoole ka natuke šokolaadi.

Lisaks tarbisin igapäevaselt lisanditena juurde D-vitamiini ja magneesiumi / B6 vitamiini.

Hoidsin sellise toitumisega sees piisava energiavaru, aga püsisin samas üsna täpselt miinuses, kuna pidin ühtlasi puhkuse ajal kogutud paarist lisakilost lahti saama. Õnnestus! Kaal langes ca 2 kg. Ainus möödalask tuli välja laagri viimase kolmandiku öödel, kui parema ööune jaoks sõin esimese öise vetsuskäigu juurde veel natuke šokolaadi + jõin piima kõrvale.

Laagriköögis oli enda toitlustamiseks kõik vajalik olemas (august 2016). Foto: erakogu

Uni?

Unega on mul raskemate treeningperioodide ajal alati mingi draama, sh treeninglaagrites. Nojah, tõele au andes pole ma tegelikult ka muul ajal väga esindusliku unega silma paistnud. Laagris oli uinumine raske, uni on rahutu ning une sügavam pool saabus alati alles siis, kui oli vaja juba üles ärgata. (Ka rahutute jalgade teema ei andnud tihtipeale asu). Võib-olla peitub saladus eelmises punktis, et olen üsna sageli nende perioodide ajal ka toitumise osas kerges miinuses, hoidmaks kaalu?! Pikemad ööd selles laagris tulid 6+ tunni juurde, kõige lühem oli aga neli ja pool tundi. Too viimane läks üsna ühe hooaga, aga kõikide teiste puhul tuli ikka omajagu ärkamisi ja kella vaatamisi ka sisse. Eks lapse öised ärkamised andsid ka sellesse oma panuse, aga ei olnud kindlasti esialgseks tekkepõhjuseks.

Päeval magasin enamasti treeningute vahel ka (asi, mida ma tavaliselt ei tee, sest päevasest unest ärkamised võtavad mul alati tund-paar aega ja tekitavad hunnikus stressi), mõnel päeval isegi kaks korda. Päevased uned jäid 30 minuti ja 1,5 tunni vahele. Need olid sel korral ülimalt meeldivad, kompenseerimaks puudujääke ööunes.

Lõppkokkuvõttes tundus, et suuremaid puudujääke hakitud unest ei tekkinud. Või siis on ka teine võimalus, et ma tegelikult ei teagi, mida tähendab korralikult välja puhanuna trenni teha :D Laagri üheksandal päeval otsustas keha küll aga ise ühe restardi teha. Viskasin päeval korraks madratsile pikali, et teha kerge uinak. Äratust panema ei hakanud, sest trennini oli aega rohkem kui piisavalt. Järgmisel hetk seisab Herman minu toas madratsi ees ja uurib, et kas mul on plaanis ka trenni tulla :D Selgus, et olin 3 tundi päris sügavalt maganud, ühegi ärkamiseta. Päris võimas unenägu oli ka - mul oli oma kuningriik ja vinge loss :P Inimesed olid ainult maru pealetükkivad.

Milline päev oli kõige raskem?

Laagri 7. päev tundus olevat murdepunkt - ehk siis II poole I päev. Hommikune füsioteraapia algas kummiga pöiasirutustega - ei ole just väga keeruline ega pingutust nõudev harjutus. Aga tolle päeva hommikul nõudis iga sirutus eraldi keskendumist ja kokkuvõtmist. Ja sedasi kuni tunniajase füsiotreeningu lõpuni välja. Korralikumalt käima sain alles esimese erialatreeningu viiendaks raundiks. Selle päeva esimene pool nõudis tõsist vaimujõudu, et kõik ilma järeleandmisteta ära teha. Sealt edasi läks aga kõik taas ülesmäge ning ühtlasi ei olnud järgnevatel hommikutel ärgates enam ka keha kange.

Miks oli erialatreeningute pikkus ainult 75 minutit, sh ca 15 minutit soojendust?

Üks ühele tehtavatel drilli- ja sparritreeningutel aega väga kusagile kaotsi ei lähe. Treeningu alguses pannakse kell käima ning raundid ja pausid hakkavad korrapäraselt jooksma. Ühe säärase treeningu jooksul tuleb puhast tööaega keskmiselt 40 minutit, mis on väga hea number. Taolised lühema kestusega treeningud aitavad hoida ka töö kontsentreerituma ning kogu tegevuse iseloom on särtsakam. Kuna üldplaanis oli tegemist mahulaagriga, oli sellisel treeningformaadil oluline ja tasakaalustav koht, et võitlusdünaamika liialt paigast ära ei läheks.

Lisaks enda treeningutele viisin laagris läbi ka 6 üldfüüsilist treeningut - 5 maadlejatele ja ühe korvpalluritele (august 2016). Foto: erakogu

Mille (mingi mugavusasja vms) järele sa laagris olles kõige rohkem igatsed? (Kaupo Kokamägi).

Olen oma elu jooksul käinud niivõrd palju igasugustes laagrites ja väljasõitudel, et kogemus on siin juba suureks abiks - tean, millised võivad olla kitsaskohad (riiete kuivatamine, puudujäägid toidus, riietuse planeerimine, pisivigastustega tegelemine, igapäevased n-ö mugavustoimingud rutiinist ja stressist väljatulemiseks) ning hea planeerimine võimaldab need kõik ületada. Boonuseks on ka see, et sõidan laagrisse ju oma autoga ning mul on võimalus igasugust kola kaasa vedada. Küll aga oleks suurepärane, kui saaks laagris oma voodis magada :) Ning teine asi - kui pidin paaril päeval linnas käima, et uus treeningpaariline kohale tuua, keerasin autosse istudes esimese asjana muusika valjuks :) Kõik muu oli aga laagris täielikult olemas.

Mis on perega koos laagerdamise head ja halvad küljed? (Kaupo Kokamägi ja Sten Saaremäe).

Perega koos on lihtsalt tore ning ühtlasi on see ka hea võimalus kõige pisemale vahetuks eeskujuks olla, kuidas oma elu ja tegemistega edukalt hakkama saada. Koos ollakse üksteisele raskematel hetkedel toeks ning kogu protsess on loomulikum kui üksinda väljasõidul oles.

Raskusi tekitab aga see, et terve perega laagris olles pole kumbki meist lapsega tegelemiseks korralikult puhanud ja väljapuhkamise võlg läheb iga päevaga samm-sammult aina suuremaks. Laps käib seetõttu mõnikord käest kätte nagu kuum kartul - igaüks teeb täpselt nii palju, kui jõuab ja siis antakse teatepulk üle :) Kõik muidugi säilitavad lapsega tegeledes oma hea tuju ja rahuliku meele, aga aeg-ajalt nõuab see endalt 4+ tundi treeninuna või abikaasalt 10+ tundi teisi lapsi treenides ja kantseldades ikka tõsist pingutust. Kuna lõppkokkuvõttes on siiski, laps kaenlas, teisi treenida mõnevõrra reaalsem kui näiteks intervalle joosta või vabavõitlussparringut teha (ei ole veel päris sellises vanuses, et suudaks omapäi raja või mati ääres istuda), kipub selle edasi-tagasi vahetuse „kaotajapooleks" jääma suuremas osas abikaasa. Ja siis tuleb öö, kui laps on otsustanud, et nüüd on õige aeg lasta hammastel tulla :D

Aga sinna peale tulevad jälle hetked, kui istud hommikul kl 8.30 poolpaljalt koos lapsega õues soojendava päikese käes, naudid metsaõhku ja sööd koos hommikust. Või jood koos naisega pärast pika päeva lõppu teed ja arutad päevaseid õnnestumisi ning ebaõnnestumisi, laps äsja uinunud. Samuti on õiglane lisada, et kui mõnikord abikaasaga mõlemad keset päeva omadega korralikult kotis oleme, on just väike preili see, kes mingi uue või vana trikiga meie entusiasmi taas üles ajab :)

Mis vahet on iga päev mitme erineva treeningpartneriga treenides, kes saavad sinuga sama koormuse, ja vahetustega käivate värskete treeningpartneritega treenimisel? (Kaupo Kokamägi).

Värske mees on ikka värske mees. Mul on väga vähe treeningpartnereid, kes treenivad igapäevaselt sama koormuse peal nagu mina. See tähendab, et paratamatult on puht füüsiliselt minu jõudlus reeglina suurem kui minu treeningpartneritel. Selleks, et ka mina saaksin oma treeningtundidest maksimumi võtta ning ennast vajadusel ka piirolukordadesse viia, kus lämmatav väsimus teeb olukordade lahendamise kordades keerulisemaks, on peaaegu ainus võimalus paluda abiks värskeid mehi selles kohas, kus minul on juba jupp treeninguid seljataga. Ja peab ütlema, et kõik kolm - Jaak, Henri ja Herman - andsid endast maksimumi ning nii mõneski kohas pidin end tõsiselt kokku võtma, et uue värske mehe mängule vastu seista ning oma sooritust peale suruda. See on just see, mida ma praegu vajasin.

Sama lahendust kasutan ka võistluseelsetel sparringutel, kus iga 5-minutilise raundi jooksul on mul 2-3 paarilist, kus iga mees on sees 1-2 minutit. Või siis vahetub treeningpartner iga raundi järel.

Vabavõitlejad (vasakult) Sten Saaremäe, Alar Hutrov ja Kaupo Kokamägi osalesid sel korral täismahus maadluslaagris (august 2016). Foto: Englas

Mis siis saabus alates 9. päevast?

Üllatusi ei olnud - keha pidas vastu nii, nagu oodatud. Võib-olla oli natuke raskem rutiini taluda ja ise endale harjutusi ning drille ritta seada, aga midagi ületamatut sellest ei saanud. Pigem võiks öelda, et paranes kehatunnetus ja arusaamine sellest, millises väsimusekõvera otsas ma hetkel olen - kas järgnevas trennis peaks vajutama gaasi põhja või võtma tibake kergemalt. Samuti, kas saabuv toidukord peaks olema natuke toekam või tasub mõni gramm mõne toiduaine arvelt kergemalt võtta. Võib rahule jääda!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

SPORT TOP

Viimased uudised