MMA Blogi: Valu murdmine



MMA tiim Pärnus suvelaagris, peaaegu kõik said pildile (juuli 2016).
MMA tiim Pärnus suvelaagris, peaaegu kõik said pildile (juuli 2016).Foto: Mardo Männimägi

Uue hooaja alustamine ja õlaoperatsioonist taastumine toob palju uusi väljakutseid. Kehal on selge mälestus eelmise hooaja tippvormist, aga esimese paari nädalaga päris sinnani kohe ei küündi. Üldsegi mitte üllatusena on suurem osa nendest väljakutsetest seotud füüsilise valuga. Ja kus on füüsilist valu, seal pannakse proovile ka vaim.

Meenub Chael Sonneni poolt tõsielusarjas „The Ultimate Fighter" sportlastele peetud jutlus „Failure is always an option!":

Läbikukkumine on valikutes alati olemas ja sind vasaku õla taga ootamas - jäta üks samm astumata, edasi liikumata, ja seal ta ongi ;)

Mina aga püsin kursil!

Õlg - murrame liikuma

Möödunud esmaspäev (25. august) oli väärt tähistamist, kui läbitud sai taastumise esimene pool - olen nüüd 100% tavaeluks kõlblik. Kui minu tavaelu ei sisalda just 25-kiloste tsemendikottide kolme meetri kõrgusele loopimist, siis andku ma tuld - pühkigu tolmu nii kõrgelt kui vaja ning kloppigu tekke ja patju, kuidas jaksan. Puid võin ka saagida ja suppi segada ning last ringi loopida; muidugi ka puid riita laduda ja iseseisvalt endale toitu suhu panna, mõlema käega. Peab rahul olema!

Seotud lood:

Paberil oli mul selle saavutamiseks aega maksimaalselt 12 nädalat, aga tehtud sai 7 nädala ja 5 päevaga. Kui kõik jätkub sama sujuvalt, olen tippspordis tagasi hiljemalt 17. oktoobril. See ei tähenda muidugi, et kohe 17ndal võistlema lähen, vaid see on kuupäev, kui võin kõike hakata tegema, gaas põhjas. Selle põhjal pakun, et järgmine võistlus peaks saabuma vahemikus detsember 2016 kuni veebruar 2017.

Eelmise etapi viimane nädal pani aga proovile, kui väga ma ikkagi tahan sporti tagasi tulla. Nimelt leidsime tõsise taastamistöö käigus ühe suuna, kuhu mu õla liikuvus oli ikka veel päris arvestatavalt piiratud. Ega mu õlad varemgi teab mis superliikuvad polnud, aga see oli siiski liig. Kuna olin selle hetkeni kõikvõimalikke füsioteraapiaharjutusi teinud ülimalt eeskujulikult ning variant „ootame ja vaatame, mis saab, vast laheneb aja jooksul" ei olnud minu jaoks ka mõeldav, sai lahenduseks õla lahtimurdmine. Ilma pikema ilustamiseta - jah, see ongi sama kohatu, nagu see kõlab! Viie päeva jooksul võtsin tolle piiratud liikuvusega suuna 4 x päevas ette ning surusin seda ca 10 minuti jooksul liikuma. See on tegevus, mille valulikkus on kümnest pallist kümme. Pärast 5-päevast tegutsemist (tavafüsio kuulus ka muidugi sinna juurde, tol hetkel 2 x 25 min päevas) sain 2 täielikku puhkepäeva. Oh seda rõõmu, kui uue nädala esimesel päeval oligi liikuvus suuremas osas taastunud ja õlg nendes liigutustes üsna valuvaba.

Olime taas kord õnnestunud!

Korralik vaimutreening - panna mingi osa oma kehast ühe minuti kaupa üsna äärmuslikku valu taluma ja ise samal ajal nihutada oma tähelepanufookus valult mujale ning jääda rahulikuks.

MMA tiimi suvelaagris treeninguid läbi viimas (juuli 2016). Foto: Mardo Männimägi

Lõigutreening - algaja vead

Mulle meeldib joosta kilomeetriseid intervalle ning seetõttu valisime uue hooaja alguses mootori käima tõmbamiseks just need. Minu ÜKE treener Argo Golberg andis juhised ette ning panime paika ka kilomeetri aja, millest kiiremini ma joosta ei tohi - jah, täpselt, kiiremini joosta ei tohi! Alustame rahulikult ja liigume seesjärel samm-sammult edasi. Aga läks natuke teisiti :)

9. juulil Pärnusse treeninglaagrisse saabudes oli vaja ÜKE trenn kiirelt ära teha. Kuna ühtegi välisstaadionit nii ruttu pähe ei tulnud ja pärnakaid telefonitsi väga kätte saada ei õnnestunud, läksin Pärnu Spordihallis olevasse jõusaali lindi peale jooksma. Ise mõtlesin, et ega väga paremaks minna ei saa - kui olen siin paaril korral hinnanud 1 km täitumist 400-meetrisel staadioniringil silma järgi, siis nüüd saab distantsi meetri pealt paika. Hakkasingi kütma. Andsin mõnusalt minna ning oh seda üllatust, kui esimese kilomeetri aeg tuli 25 sekundit aeglasem kui plaanitud. Mõtlesin, et mida kuradit - nii alla mu vastupidavus ja jooksuvorm nüüd puhkusega kindlasti ei ole käinud. Teisel kilomeetril võtsin end korralikult kokku ja andsin minna nii, et pilt väreles. TULEMUS PLAANITUST 11 SEKUNDIT AEGLASEM! Kahtlus, et masina kilomeetrinäit ei ole päris õige, hakkas aina süvenema. Muidugi olid need kaks kilomeetrit joostud kordades suurema pingutusega kui rahulikult alustamise plaan ette nägi. Kolmandat kilomeetrit ma enam nii agressiivselt ründama ei läinud, sest eelmisel kilomeetril mõnda aega tiksunud 193-löögine pulss jättis oma jälje. Tulemus - eesmärgist 18 sekundit aeglasem.

Jooksu lõppedes hakkasin masinat lähemalt uurima ja võrdlema näitusid oma pulsomeetri käekella numbrilauaga (aega arvestasin jooksude ajal oma käekella järgi). Selgus, et masina ajavõtja on 45 minuti jooksul minu pulsomeetriga võrreldes 30 sekundit nihkesse jooksnud. Okei, nii palju siis masina ülimast usaldusväärsusest numbrite lugemisel. Vähemalt sain higi korralikult lahti.

Teine seik toimus samuti Pärnu laagris 12. juulil. Tol korral olin leidnud jooksmiseks ka staadioni - vastavatud renoveeritud Pärnu Rannastaadioni (endine Merestaadion). Väga uhke värk. Kuigi 4 päeva tagasi toimunu ei olnud ju päriselt minu süü, otsustasin sel korral ikkagi julgelt peale lennata ning joosta täpselt plaanitud aja sisse. Ei mingit kõrvalekallet plaanist! Ja nii läkski - esimene kilomeeter 9 sekundit alla limiidi, teine 3 sekundit alla ning kolmas ... kerime natuke aega tagasi. Kui ma 1,5 tundi enne lõigutreeningu algust lõunat sööma asusin, kahtlustasin, et see on natuke liiga lähedal. Aga süüa oli vaja. Katsusin siis toidukogused õigeks hinnata, aga vist läks ikka tibake üle. Hispaanias 11 päeva jooksul söödud 15 kg jäätist oli toidukoguste silma järgi hindamise oskusele väikese jälje jätnud. 200 meetrit pärast starti tabasid mind kõhukrambid. Siiski, jooks oli vaja lõpuni teha - lugesin ükshaaval samme ning sirgetel surusin silmad kinni, äkki saabub lõpp sedasi kiiremini. Tulemuseks 4 sekundit rohkem kui plaanitud (mis oli ikkagi 7 sekundit kiirem kui parim aeg jooksulindil :D :D). Selle võib võiduks lugeda!

Kui jooksu järel pulsomeetrist statistikat läbi lappama hakkasin, selgus, et viimase kilomeetri maksimumpulss oli 196. See on 2 lööki rohkem kui ma terve eelmise hooaja jooksul üldse näinud olen. Pole siis ka ime, et lisaks krambitavale kõhule see jooks ka üldpildis nii udune oli. Aga see vaimuvõit oli vaja ära võtta - kehale oli vaja jätta mälestus, et ma suudan ka sellise ebamugavuse ära taluda ja võidukalt finišeerida. Parim võimalus tahtejõu treenimiseks on seda pidevalt kasutada!

Pärast krambijooksu Pärnus (juuli 2016). Foto: Ronald Stimmer

Ringtreening - grande finale

Kui ma esmaspäeval õlale „tavaelusertifikaadi" sain, tegime kiirelt ümber ka senise treeningplaani, mis annab nüüd ka treeningutel suuremaid koormusi ja keskendub samuti rohkem erialasele tegevusele. Kuna õlg lubab juba oluliselt rohkem otsest ja kaudset põrutust ning ka liigutusamplituut on väga hea, keerasime ÜKE-koormusele samuti oluliselt juurde. Olin seda hetke oodanud ja aimasin juba üsna täpselt, mida see endaga kaasa toob :)

Juba samal päeval tegingi esimese tugeva üldfüüsilise Tartu Ülikooli Akadeemilises Spordiklubis. Treeningu lõpetanuna tundsin, et ega siin pikka pidu ole - õhtuks on selline lihasvalu, et maast püstisaamiseks tuleb hoolikalt rullumistehnikat ja toetumiskohti valida. Nii ka oli. Tean, et minu jaoks on parim viis lihasvalust vabaneda korralikult trenni peale teha - hoida soe sees, ainevahetus korralikult töös, veri käimas ja higi voolamas. Nii ka tegin. Aga vanus 31 ei ole vist enam päris sama nagu 21 või 24 või 27 :) Viis päeva hiljem oli enesetunne küll mõnevõrra parem, aga üldplaanis suuremat murrangut valust lahtisaamisel toimunud ei olnud. Läbi kogu selle nädala olin treeningutel enda soojaks ja liikuma saamisega tõsist vaeva näinud, aga lahendusest ei kippu ega kõppu. Reedel võtsin nõuks, et tuleb asuda valu murdma. Samal reedel seisis ka ees täpselt seesama ÜKE, mis oli esmaspäeval mind sellesse konditsiooni viinud - ette pikem jooks põhivastupidavuse tsoonis ning järgi kuri ringtreening jalgadele. Eesmärk oli lihtne - teadsin, et valust vabanemiseks tuleb mul see treening nüüd korralikult valupiire nihutades ära teha. Jooksuga oli lihtne - kuna keha hakkab tasapisi järgi tulema, siis oli 150-155-löögise pulsi juures püsimiseks vaja päris korralikku tempot anda. Aga keha hakkas minu plaani juba vaikselt tajuma :)

Ringtreeningut tehes sooritasin harjutusi nii, et leiaksin üles need kõige valusamad asendid, nurgad ja liigutused - ja siis hoidsin lihtsalt kordused peal. Tempo kruvisin maksimumi peale, nagu ka liigutuste amplituudi. Esimene ring oli raske, aga tehtav. Teise ringi ajal tuli ületada paar surnud punkti. Kolmanda ja neljanda ringi ajal oli neid punkte 6-8, kus tuli lihtsalt mõistus välja lülitada ning minna anda, loom välja lasta :) Paaril korral üritas keha liigutuse valu tõttu välja lülitada - pidin mõnel korral kükist (oma keharaskusega muidugi - kangi all sellist jama ei teeks) n-ö läbi kukkuma, sest allasendis ei tahtnud „stopp" peale jääda. Hakkasin tasapisi aimama, mida võivad tunda Taaramäe ja Kangert, kui nad järjekordse mäestikuetapi finišisirgel on. Hull sport ikka, mida need kaks teevad!

Täitsin sellest plaanist iga viimase kui sentimeetri. Veel 30 minutit pärast treeningu lõppu olin ikka veel tibake peast sassis. Koju jalutamine oli, nagu oli - pigem selline vaikne lohisemine. AGA. Juba paar tundi pärast treeningu lõppu sain aru, et asi on väga hea. Kuigi jalad olid rampväsinud, oli piinav valu lahkunud. Neli ja pool tundi pärast treeningu lõppu ootas ees õhtune poksitreening. Kuigi jalad olid ikka veel väsinud ja töntsid, oli valu lahkunud. Suurest rõõmust viskasin soojendusjooksu ajal paar korda teeservale selili maha ja siis krapsaki püsti tagasi - lihtsalt seepärast, et see oli taas võimalik :) Õnneks oli see nädala eelviimane treening - laupäeval ootas ees kergem poksitreening, pärast mida massaaž Tauno juures, kes tänaseks juba Rios. Õhtul käisin Kabinas ujumas ning pühapäev oli puhkepäev - asjade pakkimise rütmis.

Melliste - tsivilisatsioonist eemale

1. - 12. augustil olen Tartumaal Mellistes laagris (loe lähemalt postitusest „Vastus UFC-lt").

Melliste on valmis - iluvõimlemine, maadlus, korvpall ja vabavõitlus (august 2016). Foto: erakogu

Sinna tuleb mulle abiks kolm treeningpartnerit: esimese kolmandiku laagrist aitab mul valmistuda Jaak Rudov (3D Treening - BJJ lilla vöö ning käesoleva aasta MMA Eesti meistrivõistluste pronks (-70,3)), teise kolmandiku teeb kaasa Henri Hiiemäe (endine profivõitleja, kes liikus suvel Tallinnast 3D Treeningu ridadest tagasi oma kodulinna Pärnusse, et seal vabavõitlusklubile MMAces taas hoog sisse lükata) ning kolmanda osa on abiks Herman Vesiaid (Hiiemäelt teatepulga üle võtnud 3D Treeningu värske püstivõitluse ja MMA treener, 2015. aasta MMA Eesti meistrivõistluste hõbe (-70,3)).

Hommikune vaade minu terrassilt, kell on 8.30. Minul esimene treening tehtud, maadluspoisid pusivad aga kossuväljakul (august 2016). Foto: erakogu

Mellistes elan järgmise graafiku järgi:

1. august

12.00 - 12.30 Söök
14.00 - 15.30 ÜKE
16.00 - 16.30 Söök
18.15 - 20.00 ERIALA (sh soojendus 15 min)
20.00 - 20.30 Söök

2., 4., 6., 7., 9. ja 11. august

6.45 - 8.00 JOOKS (10 min) + FÜSIO (60 min) + JOOKS (5 min)
8.00 - 8.30 Söök
9.30 - 10.45 ERIALA (sh soojendus 15 min)
14.00 - 14.30 Söök
18.15 - 19.30 ERIALA (sh soojendus 15 min)
20.00 - 20.30 Söök

3., 5., 8. ja 10. august

6.45 - 8.00 JOOKS (10 min) + FÜSIO (60 min) + JOOKS (5 min)
8.00 - 8.30 Söök
9.30 - 10.45 ERIALA (sh soojendus 15 min)
12.00 - 12.30 Söök
14.00 - 15.30 ÜKE
16.00 - 16.30 Söök
18.15 - 19.30 ERIALA (sh soojendus 15 min)
20.00 - 20.30 Söök

12. august (R)

6.45 - 8.00 JOOKS (10 min) + FÜSIO (60 min) + JOOKS (5 min)
8.00 - 8.30 Söök
9.30 - 10.45 ERIALA (sh soojendus 15 min)
12.00 - 12.30 Söök
14.00 - 15.00 ÜKE

Laagripesa Mellistes (august 2016). Foto: erakogu

Vastused lugejate küsimustele

Tere,

Lugesin su viimast postitust Delfis, tekkis üks küsimus (ilmselt su on sellele ka kindel vastus). Kuna UFC poolt tuli tagasiside, et sinu kaalus on hetkel juba liiga palju mehi ning sama ka sealt üles poole järgmises kaalus, kas sa ei ole mõelnud ühe kaalu klassivõrra alla liikuda kus on vähem mehi ja ehk rohkem võimalust?

Parimat!

Henri O. (19.07.2016 17:43)

Ma ei välista, et võin UFC-s olles kaaluklassi allapoole liikuda (-65,8 kg), kui see mingil põhjusel otsustavaks peaks saama, aga teel UFC-sse on see minu jaoks liig. Selles mastaabis vaadatuna on tervis minu jaoks kindlasti olulisemal kohal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

SPORT TOP

Viimased uudised