Märt Roosna | Rakvere Tarva pankrotist, Tartu tühjadest tribüünidest ja Eesti korvpalli sihitusest

 (78)

TÜ vs TLÜ 12.03.17
Janar Taltsi ja Tartu Ülikooli heitlus TLÜ/Kaleviga tartlasi ei peibutanud. Kas pilt paraneb poolfinaalis?Foto: Argo Ingver

Äkki oleks tagumine aeg hakata Eesti korvpallis nimetama asju õigete nimedega? Ja probleemidest mitte üksnes aeg-ajalt ja hillitsetult rääkima, vaid ka reaalselt tegutsema.

Korvpalli kuldaegade pärandina on spordialal Eestis siiani üks tugev trump – suur fännibaas. Aga lõpmatuseni see ei püsi, kui ikkagi ei ole toodet, mida müüa. Publiku huvi langus on ilmne, seda näitab nii inimeste hulk tribüünidel aga ka meediaportaalide loetavusnumbrid. Järjest rohkem on meie korvpallis turundust ja vähem reaalset sisu ehk heal tasemel mängijaid ja eelkõige tulemusi. Nüüd oleks tagumine aeg käised üles käärida ja süsteem üle vaadata: miks ei kasva peale piisavalt häid noormängijaid, kes oleksid andekad ja täis tahtmist?

Kuhu publik kadus?

„Olen äärmiselt pettunud. Ei tea, kas inimesed on meist väsinud, et nad saalis ei käi?“ ütles Tartu Ülikooli meeskonna peatreener Gert Kullamäe pärast Eesti meistrivõistluste viimast veerandfinaalmängu TLÜ/Kaleviga. Midagi pole teha, inimesed hääletavad jalgadega. Kuna korvpalliliidu protokollidest publikunumbrit enam ei leia, siis pole teada, kui palju inimesi saalis oli. Videopildi põhjal pakuks, et heal juhul paarsada. Vabandan ette, kui eksin.

Seotud lood:

Ühest küljest on publiku saalist kadumine laiem tendents, mis puudutab teisigi alasid. Ka võrkpallis pole midagi väga hõisata ja pungil täis saale ei näe. Kui Tartu Bigbanki otsustavat viiendat poolfinaali vaatas TÜ hallis kohapeal umbes 700-800 inimest (protokollis on millegi pärast 1300), siis finaalseeria esimesel kodumängul oli toetajaid vähem ja täna oli seis täiesti nutune. Kui tähtsad mängud toovad siiski arvestatava hulga huvilisi tribüünile, siis reamängud peetakse reeglina väga tühjade pingiridade ees.

Eesti jalgpalliliigas panustatakse turundusele ja kogukondade loomisele kõvasti, kuid suurest tõusust rääkida ei saa. Seal on vähemalt numbrid avalikud, tänavused kuus esimest vooru (igas voorus peetakse viis mängu) on kevadel väljaku äärde toonud kokku vastavalt 1214, 1879, 1002, 1255, 1972 ja 1067 inimest.

Kalev/Cramo rassib Idaliigas Venemaa tippude vastu, kuid Saku Suurhall täitub visalt: 500, 1000, 840, 500, 800…

Niisiis, nähtus on laiem. Aga vastuseks Gert Kullamäele toon välja kuus punkti, miks ka korvpall on kaotamas senist head kontakti publikuga.

1. Tase

Ja see kehtib kõigi kolme suurema pallimängu kohta – sportlik tase jääb maailma tipptasemest kaugele. Tartu Ülikooli ja TLÜ/Kalevi mäng või Paide ja Sillamäe vutitiimide pusimine pole võrreldavad vastavalt euroliiga või Meistrite liigaga. Kui jalgpalluritel ja võrkpalluritel on põhjuseks süsteem, mille kohaselt üritatakse võimalikult palju perspektiivikaid mängijaid välismaale saata, siis korvpallil see vabandus ausalt öeldes puudub. Jah, võib-olla korvpalliklubid (BC Kalev/Cramo näiteks) on Euroopa tipule natuke lähemal kui volle- ja vutiklubid, aga publikut ei too ammu enam saali ilusad kaotused. Maksab võit. Ja neid saadakse Euroopas vähe.

2. Leegionäride üleküllus

Madalamal tasemel mängu võib kah vaadata, aga siis peavad olema selged lemmikud, kelle poolt olla. Kui kahe Eesti linna eest rassivad kummalgi pool 3-5 leegionäri, siis ausalt öeldes pole lõpuks suuremat tähtsust, kes peale jääb. Lisaks vahetub see seltskond pidevalt ja juba ammuilma ei jõua korvpallist natukenegi kaugemal seisev inimene kätt pulsil hoida. Sisuliselt sõidutatakse igal hooajal Eestisse 25-40 toredat, aga siiski üsna keskpärast välismaalast, kuid pikemaks ajaks jäävad vähesed siia. Eriti head pallurid nopitakse juba hooaja keskel meie klubidest ära. Nii ei teki emotsionaalset sidet. Toon näite: Georgi Tsintsadze polnud ka eestlane, aga publik armastas teda.

3. Oma noorte nappus

Mündi teine pool on see, et Eesti oma noori, kelle arengul silma peal hoida, on vähe. Lisaks on uueks trendiks (NB! See pole alaliidu teadlik süsteem, vaid on isevoolu nii kujunenud) saanud korvpallurite lahkumine välismaale – kes põrutab karastuma USA-sse, kes Euroopasse. Iseenesest on see hea märk, aga seetõttu ongi tekkinud koduliigas seisva tiigi efekt. Näeme platsil vanu tuttavaid korvpallureid, kes olid võimete tipul 5-10 aastat tagasi. Heal juhul suudavad nad taset hoida, halvemal juhul oleme tunnistajaks tasasele hääbumisele. Kuna konkurentsi ei ole, ei lükka keegi neid ka jõuga kõrvale.

4. Striimid

Muidugi on üheks põhjuseks ka kõikvõimalike striimide vohavus. Valik on suur ja see muudab pealtvaataja laisaks nutifänniks, kes fännab lemmikuid diivanilt tagumikku tõstmata.

5. Segased süsteemid

Korvpalli liigade süsteemid on kohati segased. Klubid osalevad 3-4 sarjas, kohati lülitutakse mingisse liigasse alles play-off’iks. Loogilisest järjepidevusest ei saa juttugi olla. Mänge ja liigasid on palju, puudub üks ja konkreetne fookus. Omaette monstrumiks on muutunud Balti liiga, mida võib defineerida nii: Balti riikide liiga, kus parimad klubid ei osale. Ühesõnaga: pilt on kirju ja süveneda viitsivad ja suudavad vähesed.

6. Korduv stsenaarium

Ütled Eesti korvpall, mõtled Kalev ja Rock. Ikka ja jälle need kaks finaalis. Kõik muu on aastatega võlu kaotanud eelmäng, mis paraku väga kirgi ei küta. Seda kinnitasid ilmekalt tänavused veerandfinaalseeriad, mis lõppesid kõik igavust kuulutava skooriga 3:0. Kokkuvõttes on see nagu seks pärast 30 aasta pikkust abielu – harjumuslik, üllatustevaene ja mitte ülearu erutav.

***

Ja nende punktide valguses tänasest Eesti Päevalehes ilmunud uudisest, et Rakvere Tarvas läheb pankrotti ja asemele luuakse uute omanikega klubi, mis võtab üle Tarva nime ja sümboolika ja peatreeneri. Esiteks oleks õiglane Andres Sõpra kiita – Tarvas tõi omal ajal Eesti liigasse uut hingamist ja oli „muruniidukite töökojana“ igati vajalik nähtus. Müts maha Sõbra tollase energia ja entusiasmi ees.

Atso Matsalu torkas täna sotsiaalmeedias teravalt: „Sõber on selgelt väsinud, pole temas enam seda karismat ega motivatsiooni. Ta võiks arendada seal enda külas laste korvpalli ja Rakvere klubile järelkasvu toota. Iga asi saab ükskord läbi.“

Tahaks uskuda, et Sõber tõestab vastupidist: ma veel näitan! Aga igal juhul tundub, et mingil hetkel kasvas asi Sõbral Rakveres üle pea. Edust sai narkootikum, ta ei suutnud loobuda. Paraku väikelinnas järjepidevalt korralike sponsorrahasid leida ei ole kerge. Ja kuna oma mängijaid ei olnud piisaval hulgas võtta ja nende arendamine nõuab aega – ja vahepeal tuleb leppida viimaste kohtadega –, siis läks kogenud treener leegionäride teed. Lõpp oli valus: kadusid tulemused, publik ja raha. Lisaks viitab klubi pankrot ja praegune tegevus sellele, et elati selgelt üle oma võimete. Iseenesest on tore lugeda, et uus Tarvas tugineb eelkõige oma noortele, aga ilmselgelt tulnuks teha varem selliseid vaheaastaid, kus keskendutaksegi noorte arendamisele, mitte Eesti meistrivõistluste pronksi püüdmisele.

Üleüldse tundub, et Eesti korvpallil puudub selge suur ja ühine siht, mille poole vankrit vedada. Kõik soovivad paitada oma isiklikku ego. Väga selgelt paistis see silma, kui Rain Veidemanil tekkis võimalus minna Itaaliasse ja Kalevi eestvedajad olid tema ootamatu lahkumise peale väga solvunud. Kas tõesti on järjekordne Eesti meistritiitel tähtsam mängija arengust?

Ühine eesmärk peaks olema väga konkreetne – jõuda järjepidevalt Euroopa meistrivõistlustele. Kui meid ei ole Vana Maailma 24 hulgas, siis mis tähtsust on sellel, kas koduse tiitli võidab Kalev või Rock?

Esiteks tuleks see eesmärk kõva häälega välja öelda, teiseks välja mõelda tegevused, kuidas selleni jõuda. Kuidas ergastada noori ja kohustada klubisid tegelema järelkasvuga hoopis tõsisemalt? Kuidas kammitseda leegionäride palkamise kihu? Kuidas korrastada liigade süsteeme? Kuidas talente paremini üles leida (absoluutselt mitte ükski korvpallitreener ei tundnud huvi näiteks 212sentimeetrise Mart Naabri vastu; miks mängivad Oliver Venno ja Andri Aganits võrkpalli, mitte korvpalli jne)? Kuidas tõsta meie treenerite taset? Mida teha uue trendiga, et paljud paremad pallurid ei soovi esindada koondist? Kuidas tõsta Audentese spordikooli kasutegurit? Mida teha USA-sse ülikooli läinud noortega? Miks meie noortekoondised pole tasemel? Jne, jne.

Ja kindlasti tuleb ükskord lõpetada tühja trummi tagumine ja olukorra lõpmatu ilustamine, nagu juhtus pärast 2015. aasta EM-finaalturniiri ja mullu EM-valiksarja järel. Jätame jutud ilusatest kaotustest. See märkus puudutab ka mu kolleege, tean vaid mõnda spordiajakirjanikku, kes söandavad olla korvpalli suhtes järjepidevalt kriitilised – näiteks Jaan Martinson.

Härrad ja daamid, avage lõpuks silmad – Eesti korvpall on suurelt pildilt kadunud, ja juba mõnda aega.

Ja palun, kallis korvpallikogukond, ärge hakake raiskama kallist aega ja energiat sõnumitooja kasti löömisele. Pigem vaadake peeglisse ja käige välja ideid, kuidas asja parandada. Mina ei näe ainsatki põhjust, miks riik, kus korvpalli nii väga armastatakse ja toetatakse, ei peaks olema Euroopa 24 hulgas.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

SPORT TOP

Viimased uudised