Bojan Pavićević: saalijalgpall tuleb olümpiale
Bojan, olite üks suurimaid mängijaid saalijalgpalliväljakul. Räägitakse, et teist võiks saada suurepärane mängija suurel väljakul.
Mul olid võimed, ma tõepoolest oleks võinud saada jalgpalluriks, kuid ma lihtsalt armastasin saalijalgpalli. Olin üks nende seast, kes mängis seda nii lühikeste kui ka pikkade koolivaheaegade ajal, tänaval kahe telliskiviväravaga, päeval ja öösel. Nüüd ma tean, et ilma selle koolita ei ole tõelist jalgpalli ega jalgpallureid. Brasiillased ja argentiinlased teevad seda ka praegu.
Varem oli selline pilt ka Serbias. Täna on kõik teisiti.
Mul pole selgitust, miks see nüüd nii on. Poisikestest, keda vanemad viivad-toovad autodega trenni, vaevalt et saavad tõsised mängijad. Nüüd jäetakse trennide jaoks vähe aega. Meie mängisime jalgpalli terve päeva – tänaval ja koolis – ning alles seejärel läksime trenni. Väikesel väljakul mängides arenesid tehnika, söötmise kiirus ja mõtlemine. Need, kes olid läbinud jalgpalli tänavakooli, pääsesid Crvena Zvezdasse ja Partizani.
Tervikuna on põhjus selles, et saalijalgpall, vaatamata suurele mängijate hulgale, ei kuulu kaasaegsel turul kõige populaarsemate spordialade kategooriasse?
Saalijalgpall ei kuulu siiani olümpiakavva. Ehkki vähesed spordialad on nii populaarsed, nagu seda on saalijalgpall. Sellest rääkides pean silmas konkurentsi ja populaarsust. Saalijalgpalli praktiseeritakse üle maailma, seda mängivad miljonid inimesed, mida ei saa öelda pea 80 protsendi spordialade kohta olümpiakavas. Pole riiki, kus ei mängitaks saalijalgpalli, milles puuduks üks või kaks või kolm saalijalgpalli liigat. Meil on sada klubi, kes mängivad ametlikult. Paljude teiste spordialade jaoks jäävad sellised numbrid vaid unistuseks.
3 x 3 korvpall sai olümpia spordialaks, kas FIFAl ja UEFAl puudub vajalik mõjuvõim, et lülitada saalijalgpall olümpiakavva?
Fakt, et saalijalgpall on UEFA egiidi all, ei ole ainult selle plussiks, vaid ka miinuseks. UEFA esindajaks olümpiamängudel on jalgpall. Varem olid need väga kvaliteetsed ja atraktiivsed võistlused. Kuid juba tükk aega see nii ei ole, kuna parimad jalgpallurid ei sõida olümpiale. Seetõttu on UEFAl soov vahetada jalgpall olümpiamängudel saalijalgpalli vastu välja. Käisid jutud isegi selle kohta, et teha saalijalgpallist talviste olümpiamängude ala. Hiljuti Buenos Aireses toimunud noorte olümpiamängude kavas oli saalijalgpall esindatud kuni 19-aastaste kategoorias. Seega on teekaart juba olemas. Kui saalijalgpall saab aga olümpiamängude spordialaks, väljub see järgmisele orbiidile, mis tõmbab ligi investeeringuid.
Lisaks Brasiiliale, Hispaaniale ja Venemaale on olemas veel mõned väikesed riigid, kes on saalijalgpallis superriikideks. Kuidas on see võimalik?
Neil on palju raha ja nad saavad osta, keda tahavad. Aserbaidžaani, Gruusia ja Kasahstani eest mängivad ainult brasiillased, seetõttu on nad maailma saalijalgpalli tipus. Rumeenlastel on samuti kolm brasiillast, venelastel neli, itaallastel aga kogunisti kümme. See on katastroof, ma ei toeta sellist asja. Me oleme meeskond, kes astub selle vastu välja, kuna sellel pole mõtet ...
Milles seisneb teie filosoofia?
Kogu minu filosoofia põhineb süsteemil. Kui ma tulin, koostati plaan kaheksaks aastaks. Selgete eesmärkidega plaan. Üks lühiajaline plaan neljaks aastaks ja üks pikaajaline kaheksaks. Alguses plaanisime pääseda Euroopa meistrivõistlustele. Ja me pääsesime. Järgmiseks ülesandeks oli läbida MMi kvalifikatsioon. Ning see meil õnnestus – pääsesime meistrivõistlustele, mis toimuvad selle aasta asemel järgmisel aastal.
Milline on järgmine samm?
Medal mõlematel suurtel võistlustel. Nagu näete, on kõik lihtne. Ma ei kahtle, et saavutame edu, mul pole õigust ebaõnnestuda. Ütlesin seda mängijatele. Toimus põlvkonnavahetus, paljud suured mängijad lahkusid. Selleks, et teha samm edasi, pidime muutuma.
Serbial oli väga kogenud koondis, nüüd on see Euroopas üks noorimaid.
Kahtlemata üks noorimaid Euroopas. Kõige noorem ja vaieldamatult kõige kiirem, selline, millist pole Serbias kunagi olnud. Meil on alati olnud probleem kiirete mängijate vajakajäämisega. Praegu oleme valinud meeskonda selliselt, et neljateistkümnest mängijast mängu kohta oleks meil kaheksa või üheksa ülikiiret mängijat.
Pooldate seisukohta, et midagi ei juhtu lihtsalt niisama.
Absoluutselt õige. Kõigile on teada, et oleme tugev jõud. Kui see nii ei oleks, poleks me pääsenud 50 seast Euroopa koondiste viisikusse, kes mängivad maailmameistrivõistlusel. Meil tuli läbida üks grupp, siis veel üks, ning ainult Hispaania, mitmekordne maailma- ja Euroopa meister, võitis meid kvalifikatsioonis. Lõpptulemusena saavutasime me otsustavas mängus võidu soomlaste üle. Meil on selged reeglid, me teame, millal rahvuskoondise mängijad võivad telefone kasutada, millal mitte. Kõik hotellid, kus me elame, saadavad hiljem liidule kirju, milles räägivad, et olime kõige korrektsemad külastajad. Mitte midagi juhuslikku pole olemas, meil on kristallselge käitumismudel.
