Helsingi kergejõustiku MMi kuldmedalivõitja jäi vahele kahe anaboolse steroidi kasutamisega, kuid pääses ametnike süül karistuseta
Devjatovskile jäi tema medal alles ning soomlane Olli-Pekka Karjalainen jäi endiselt neljandaks ja medalita, sest valgevenelane suutis 2016. aasta märtsis rahvusvahelises spordikohtus võidu saavutada.
IAAF ja rahvusvaheline antidopinguagentuur WADA ei ole Devjatovski õigeksmõistmise kohta ühtegi kommentaari andnud, kuid Soome rahvusringhääling Yle hankis CASi peakorterist apellatsioonikohtu otsuse ning tõi juhtumi avalikkuse ette.
48-leheküljeline otsus paljastab üheselt, et Devjatovski jäi vahele kahe anaboolse steroidi kasutamisega, kui tema 2005. aasta MMi proov 2012. aasta juulis uuesti üle kontrolliti.
CASi otsusest nähtub, et IAAF rikkus räigelt sportlase õiguskaitset, kui Devjatovskile ei antud informatsiooni kirjalikult ja tal ei võimaldatud kontrollida dopingu B-proovi avamist.
Juhtumit käsitlenud CASi paneel rõhutas IAAF-i rikkumise tõsidust oma otsuse punktis 166 järgmiselt: „Dopinguvastane võitlus on keeruline ja see võib nõuda rangeid reegleid. Kuid reeglite väljatöötajad ja reeglite rakendajad peavad kõigepealt olema ranged iseenda suhtes.”.
Esimene väga oluline kuupäev Devjatovski juhtumis on 17. juuli 2012. Siis tegi toonane IAAF-i meditsiini- ja antidopinguosakonna liige Thomas Capdevielle Lausanne'i antidopingulaborile ülesandeks analüüsida uuesti Devjatovski Helsingi MMi proovi, mis oli toodud labori pikaajalisse hoidlasse 15. juunil 2006. Vastavalt WADA reeglitele võib külmutatud proovi uuesti analüüsida kümne aasta jooksul.
Kui pärast Helsingi MM-i finaali antud ja kontrollitud dopinguproovist ei ilmnenud, et Devjatovski oleks tarvitanud keelatud aineid, siis seitse aastat hiljem oli olukord teistsugune - 26. juulil 2012 valminud kordusanalüüs näitas, et Devjatovski A-proovist leiti kaks anaboolset steroidi: metandienooni ja oksandrolooni.
Analüüsimine viidi lõpule päev enne Londoni olümpiamängude algust, kuid IAAF teavitas Devjatovskit sellest alles 30. juulil Valgevene aja järgi kell 22 õhtul. See teave ei jõudnud seejuures Devjatovskile kirjalikult, vaid Valgevene kergejõustikuliidu peasekretäri vahendusel telefoni teel. CASi otsusest nähtub, et IAAF andis Devjatovskile aega vaid kaks tundi, et kirjalikult teada anda, kas tema või üks tema esindajatest osaleb järgmisel hommikul Lausanne'is B-proovi avamisel.
Samuti teatas IAAF, et kui Devjatovski tähtajaks ei vasta, tõlgendatakse seda kui loobumist õigusest osaleda B-proovi analüüsimisel. IAAF-i arvates tähendas see ühtlasi seda, et Devjatovskil kaoks ka õigus otsuse vaidlustamiseks.
Kui Devjatovski telefonikõne sai, oli Minskis kell 22.00 ning tal oli aega jäänud vaid 13 ja pool tundi, et jõuda 2019 kilomeetri kaugusel asuvasse Lausanne'i laborisse.
Siinkohal on väga oluline märkida, et kui B-proov on avatud, ei saa toimingut enam tühistada. Reeglite eiramine võib kaasa tuua õigeksmõistva otsuse isegi juhul, kui analüüs näitab, et sportlane oli kasutanud keelatud ainet.
Devjatovski kohta tehtud otsuses toob CAS välja Kaisa Varise 2008. aasta dopingujuhtumi näite. Sel ajal ei austanud rahvusvaheline laskesuusatamise föderatsioon (IBU) Varise õigust enda kaitsele ning vastas eitavalt, kui soomlanna palus B-proovi analüüsi edasilükkamist, et tema esindajad jõuaksid proovi avamisele. IBU töötles B-proovi iseseisvalt ja seetõttu vabastati Varis 2009. aasta märtsis CASi otsusega karistusest, kuigi tema B-proov oli positiivne.
Devjatovski puhul tegi CAS õigeksmõistva otsuse, sest IAAF teavitas sportlast A-proovi uue analüüsi tulemusest alles 22. juulil, kuigi oli Devjatovski testitulemusest teadlik juba neli päeva varem. Lisaks anti sportlasele infot telefoni teel ja talle jäeti liiga vähe aega, et ta saaks ise kohale sõita või oma esindaja B-proovi avamisele saata.
Devjatovski õigeksmõistmine CASis oli IAAFi jaoks eriti piinlik, sest Valgevene vasaraheitja jäi karjääri jooksul dopinguga vahele lausa kolm korda.
