Huvitaval kombel pakub neile igapäevast varjupaika Pirita hotell, mitte korter. Martynas Mažeika sõnul oli see just laste soov.

„Siin on mõnus bassein ja jõusaal, mida saab alati kasutada. Ja meie hotellituba on tavapärasest natuke suurem. Minu jaoks on kõige tähtsam, et abikaasa ja lapsed oleksid õnnelikud,” rääkis ta.

Sportliku pere puhul pole soov kehaliselt aktiivne olla mingi ime, aga Eestis suureks probleemiks saanud nutiseadmete võidukäik torkab Mažeika sõnul silma ka tema kodumaal. Ja seda olukorras, kus korvpall on endiselt Leedu rahvuskultuuri tähtsaim osa.

„Võrreldes minu noorusajaga on hoovisporti vähem, sest on rohkem asju, mida teha. Arvutid ja nutiseadmed tunduvad lastele huvitavamad. Lapsevanemad ja treenerid peavad tegema kõik neist oleneva, et lapsed liikuma panna. Treener on nagu teine ema või isa,” selgitas korvpallur.

Lühikese Tallinna ja Tartu kogemuse põhjal usub Mažeika, et Eestis tehakse siiski head tööd. Leedus on ta näinud, et osa treenerid annavad lastele palli kätte ja lähevad ise minema. Vähemalt Viimsis olevat kava palju mõtestatum.

Ent korvpalli kandepinnas on kahe riigi vahe tohutu. „Korvpall on Leedu peamine ala ja ma ei näe, et see muutuks. Jalgpallijuhid püüavad lapsi enda juurde meelitada, aga Eestis on jalgpall palju tähtsamal kohal. Samas usun, et ka korvpall on siin tõusuteel,” märkis Mažeika.