„Tänu sellele väljaandele hakkasin uuesti elama,“ ütles 40-aastaselt siit ilmast lahkunud Vervoort, et tema sooviks oli enda loo edasi andmine.

Vervoort oli juba teismeeast saati põdenud rasket ja ravimatut progressiivse tetrapleegia vormi, mis jättis ta rinnast allapoole halvatuks ning ööpäevaringsetesse põrgulikesse valudesse.

Belgias on eutanaasia lubatud ning Vervoortil olid vastavad dokumendid, mis lubasid tal soovi korral eutanaasiateenust kasutada, olemas juba 2008. aastast. Enne Rio paraolümpiat sõnas Vervoort, et Brasiilias toimunud suurvõistlused on tema viimaseks sooviks, kuid selle järel elas naine veel üle kolme aasta.

Juba 2017. aasta lõpus kuulutas Vervoort, et ei plaani enam kaua elada. "Ma ei taha rohkem kannatada," sõnas Vervoort toona The Telegraphile. "See kõik on minu jaoks liiga raske. Ma olen üha suuremas ja suuremas masenduses. Mul pole selliseid tundeid varem olnud, ma nutan palju. Ühel ööl oli minuga neuroloog, kes oli minu krambihoogude tunnistajaks - ta ütles, et see ei olnud epilepsiahoog, vaid lihtsalt minu keha, mis tegi meeleheitlikke appikarjeid."

Lisaks pidevatele krambihoogudele ja halvatusele kaotas Vervoort järk-järgult oma nägemist ning halvatus hakkas jõudma ka tema kätesse.

"Mul on tugev süda, aga valuvaigistitel ei ole enam mingisugust mõju. Minuga on kõik," lisas Vervoort.

2012. aastal Londonis võitis Vervoort paraolümpial 100 meetri ratastoolisõidus kulla ning poole pikemal distantsil hõbeda. Neli aastat hiljem Rios lisas ta oma saldosse ühe pronksi ja ühe hõbeda.

Vervoort lahkus meie seast 22. oktoobril kell 20.15. Kogu raske teekonna aitas tal läbi teha koer Zenn, kes tõusis ka ise Belgias meediakangelaseks.