MM-turniirile lisab väga tugevalt intriigi Serbia, kes on eelmise kümnendi kahele suurtegijale tihedalt kandadele astumas ning juba ka verbaalselt oma kinda põrandale visanud (peatreener Aleksandar Đorđevići USA pihta suunatud kommentaari kujul). Serbia on muidugi kõikidele teistele väljakutse esitamiseks kõige paremas positsioonis, sest käes on nende parim aeg. Meeskond on ääretult pikk, võimas ning vanuse mõttes tasakaalustatud. Seitse meest hakkab lähiajal kompama 30. eluaasta piiri või on selle piiri äsja ületanud ning uued tulijad, kel kõigil vanust 25 aasta ümber, on tõelised n-ö järgmise põlvkonna tüüpi korvpallurid.

Kõige muljetavaldam ei ole aga Serbia hästi tuntud meeskonnamäng ega kahe superstaari senised esitused kontrollmängudel, vaid just uudne ning enneolematu oskus karistada ja alistada vastast puhtalt tempomuutustega. See mängu element, mida üle lombi nimetatakse transition basketball’iks, on Serbia NBA mängijate toel lihvitud nii suurepäraseks, et olemuslikult näib selle koondise mäng sarnane pigem USA dream team’ile kui mistahes Euroopa meeskonnale, keda me ajaloost mäletada võiksime.

Mõistagi peab sellise taktikarelva kasutamiseks olema vastasele vastu panna täielikku tippu kuuluv umbkaitse, mida Serbia demonstreeris kõige tähtsamal ettevalmistusturniiril Ateenas, kus hõredamat Itaaliat häbistati 30-punktilise saunaga ning teisel poolajal pandi lukku NBA MVP ja tuldi tagasi võõrustajate vastu, kes mängisid samuti põhimõttel „kõik mängu”. Seega – Serbia võiks seninähtu põhjal USA survele vastu pidada ning parimal päeval hoopis ise valusalt kontratel nõelates jänkide skalbi võtta.

Veidi vähem kindlalt saab midagi öelda Kreeka kohta, kes on enne turniiri selgelt Serbiale hambaid näidanud ja on ühtlasi kokku ajanud üsna hästi tasakaalustatud meeskonna, kus kogemustega aitavad peaaegu et eelmise põlvkonna staarid ning kust on koorunud ka enneolematult teistsugused, täiesti pidurdamatud superkangelased. Kuid Kreeka puhul on erinevalt Serbiast mõned küsimärgid, näiteks see, kas meeskonna tugitala Kostas Sloukas saab pärast lihaserebendi traumat üldse MM-il täisjõus osaleda. Samas on suur küsimärk ka Giánnis Antetokoúnmpo kohal: kas ta jaksab järgmine kord Serbia, Hispaania või USA-ga kohtudes terve mängu nähtaval olla või suudab tippkaitse teda ikkagi peatada, nagu juhtus Akropolise turniiri teisel poolajal ja ka näiteks NBA poolfinaalides.

Suures osas võibki ennustada, et peamised küsimused jäävad keerlema ülevalpool lahatud meeskondade ümber, sest kõik järgnevad väljakutsujad on selgelt „lühema” või „nõrgema” komplekteeritusega.

Prantsusmaa, kes võiks esimese neliku järel olla järgmine favoriit, on sissejuhatust teinud pigem keskmike vastu ja saanud seejuures ühe üllatuskaotuse Türgilt, pealegi veel kodus. Nende puhul hakkab silma hea ning kogenud koondis, kuid märksa ebastabiilsem võimekus skoori teha ja ka selge puhta mängujuhi puudumine, vähemalt sellisel tasemel, mis lubaks tiitlite võitmist. On küll tulevikulootus Frank Ntilikina, kuid juba sõprusmängude põhjal on mees saanud kriitikat NBA skautidelt, kes heidavad ette, et ta ei ole veel päris valmis ega suuda kõiki olukordi lõpetada.

Teine Prantsusmaa probleem tuleneb just eelnevast – kui pole head mängujuhti, jääb pall liialt kauaks staaride kätte, kes on vägagi uhamislembesed. Nii on Evan Fournier suutnud sõprusmängudes võtta endale kuni kolmandiku kõikidest meeskonna visetest – statistika, mis tasakaalustatud meeskonnale just pai ei tee. Positiivse poole pealt on muidugi eesliin nii kaitse kui ka rünnaku seisukohalt lihtsalt filigraanne: Rudy Gobert, Vincent Poirier ja Mathias Lessort. Ütleme nii, et Prantsumaal on kõik, et üllatada igaüht, kuid hetkel on see pigem väljavaade kui kindel panus. Väga intrigeeriv on see asjaolu just seepärast, et kui keegi alagrupis ei väärata, on oodata veerandfinaalis kohtumist Kreekaga, nii et medali hõngu peaks tunda olema ka prantslaste vankri ees.

Jaga
Kommentaarid