Hooaeg 1993/1994 ehk kuidas Jaak Salumets aitas Žalgirise taas üles ehitada ja kuidas meeskond valusalt Euroliiga ukse taha jäi
Leedu tippklubi Kaunase Žalgirise ajaloos on klubil olnud korra ka eestlasest peatreener. Jaak Salumets juhendas klubi hooajal 1993/1994 ning viis Kaunase meeskonna toona Leedu meistriks.
Olite Kaunase Žalgirise peatreener hooajal 1993/1994. Kuidas tekkis võimalus just Žalgirise etteotsa asuda?
Eesti rahvuskoondise edu Euroopa meistrivõistluste ajal (koondis saavutas kuuenda koha - toim) tagas mulle kutse juhtida Kaunase Žalgirise meeskonda. Kutsed sain sisuliselt juba EM-i ajal.
Missugused asjaolud panid Žalgirisega liitumise kasuks otsustama?
Nende surve positiivse otsuse tegemiseks oli konkreetne ja tugev. Lisaks järgmiseks hooajaks meeskonnal veel treenerit ei olnud. Vladas Garastas (endine Leedu koondise peatreener - toim) siirdus Kaunase Atletase etteotsa. Sisuliselt oli sinna koondunud Leedu korvpalli tulevik – (Zydrunas) Ilgauskas ja (Saulius) Štombergas. See oli treenerina mulle suur väljakutse.
Olete varasemalt rääkinud, et kõigepealt pidi Žalgirises tegelema korvpalliväliste asjadega. Milline seis klubis oli toona?
Olgugi, et mängijad olid olemas, ei olnud Žalgiris enam see meeskond, keda ma olin harjunud nägema ja kogema. Seal puudus vaim ja motivatsioon edasi liikuda. See kõik mõjutas meeskonna ja mängijate tegemisi. Tuli luua normaalne töökeskkond ja teadlik suhtumine meeskonna tegemistesse. Kusjuures tolle aja kohta oli loodud väga head töötingimused. Minu kõrval oli väga kogenud ja kvaliteetne treenerite ja meditsiini meeskond, kes toetasid mind ja minu otsuseid. Nad kõik olid mulle tuttavad ja kolleegid eelnevatest aegadest. See kõik tegi minu elu kergemaks raskete otsuste langetamisel.
Kuidas õnnestus meeskondlik seis taastada ja mida selleks tegite?
Kõik otsused, mis sai tehtud, realiseerusid igapäevases töös. Tuli taastada usk nende meeste sisemuses, et nad on võimelised tegema jälle kvaliteetselt igapäevast tööd. Tuli taastada usk sellesse, mida me tegime ja selle me ka saavutasime.
Hooaeg lõppes Leedu meistritiitliga. Kui raskelt see tiitel tuli ja missugusele kohale oma karjääris selle asetaksite?
Tuli ikka raskelt. Finaali vastaseks oli Kaunase Atletas, kus oli koos Leedu tulevik. Lisaks olid mõned meie juhtivad mängijad vigastatud. Esimese mängu kaotasime kindlalt. Järgmised kolm mängu ja finaali võitsime 3:1. Kogu meeskond näitas tõelist Leedu sisu. Tulemuse poole pealt oli see lihtsalt üks samm, mis lõppes positiivse sisetundega. Ma tõdesin veelkord, et korvpall Leedus on, oli ja jääb teiseks usuks katoliikluse kõrval!
Mis on kõige eredamad mälestused sellest hooajast?
Vastasseis Efes Pilseniga Euroliigas (viimane play-off voor enne põhiturniiri – toim). Koduse mängu kaotusime 17 punktiga ja sellele järgnes mäng Türgis, mis lõppes pluss 15 meile.
Pärast mängu kohtusin vastaste klubi presidendiga, kes õnnitluste kõrval ütles vabandades: „Neil oli seda võitu rohkem vaja.” Kohtunikud tegid terve mängu oma tööd korralikult, kuid mängu lõpufaasis tegid kaks vilest, mis justkui ei mõjutanud mängu tulemust. Juhtisime juba 19 punktiga, kuid need samad kaks vilet lõpetasid mängu täpselt tulemusega, mis lubas kodumeeskonnal kaotada mängu turvaliselt ehk 15-punktilise vahega.
Pärast hooaja lõppu 1994. aastal naasite Eestisse. Mis põhjustel otsustasite peatreenerikarjääri just Eestis jätkata?
Olin liiga palju andnud korvpallile. Pere vajas mind rohkem kui korvpall sel hetkel.
Mida tollest hooajast kõige rohkem õppisite?
Seda, et olin juba väljakujunenud treener. Sain veelkord kinnitust – mitte korvpalli ja taktikalised oskused ei tee tulemust, vaid kogu koosluse vaimsus. Veelkord, vaimsus on see, mis loob eelduse tulemusele. Alles siis tulevad mängu muud komponendid.
