7 punkti, kasutegur 0, rünnak 19%. Tähe jaoks on need äärmiselt ebatavalised numbrid. „Sitasti läks. Mis ma ikka ütlen,” ei hakanud Täht keerutama. „Ei jäänud maha need rünnakud, mis vahel... Võib-olla oli seda laksu õlas vähem sees. Ma ei tea, ei jäänud maha. Palju õnne, hea kaitsetöö Hispaanialt. Võib-olla nägid mind läbi, mina ei tea. Usun, et reedel olen ümber sündinud.”

Jätsid Hollandi mängu õlaprobleemi tõttu vahele, kas nüüd andis ka tunda? „Ma ei hakka sellest rääkima. Vahet pole. Ei andnud,” andis Täht veidi põikleva vastuse.

Eesti sai alagrupiturniiril 4 kaotust ja 2 võitu, kuid koht reedel algaval finaalturniiril oli automaatselt kindel, sest me oleme korraldajad. Edasi pääsesid veel Holland, Türgi ja Valgevene.

„Ma pole nii sõnatu olnudki. Pilt oli ikka kehv. Võib on liigselt peas meil see, et oleme korraldajana juba seal Final Four’is,” arutles Täht. „Kuigi täna enne mängu treener ka võttis selle teema üles, et meil on täna Tartus mäng, peaproov. Me ei ole ju koos eriti mänginud, soojenduse põhjal tundus, et oleme valmis. Aga kui platsi peal asjad sujuma ei hakanud ja mingeid lahendusi ei tulnud, siis kaotasime liiga kergesti pea. Kuidagi ei õnnestunud sinna mängu sisse saada, kuigi esimesed kaks geimi oli kahe punkti vahe kõigest, aga see mängupilt ei olnud selline. Hispaania üllataval kombel pani meid täna paika.”

Täht jäi siiski optimistlikuks: „Nüüd läheme riietusruumi, räägime asjad läbi, eesotsas peatreeneriga, arvan, et tal on meile mõned krõbedamad sõnad öelda. Kuulame ära selle, unustame ära selle mängu ja see tõeline asi, mille pärast oleme kokku tulnud, algab reedel. Ühine hingamine tuleb üles leida, täna hingasime kõik erinevas taktis, seda oli ilmselt ka publikul näha. Nad nägid, et platsil ei suju midagi, see oli vahepeal isegi naljakas. Või noh, halenaljaks. Ei, ma ei põe selle pärast, see ühtne hingamine tekib.”