Sixten Sild jagab videos nippe, kuidas lugeda kaarti!

Sixten Sild on mees, kes tunneb orienteerumist läbi ja lõhki. Teda võiks nimetada Mr. Orienteerumine, ta on üks Eesti orienteerumise eestkõnelejaid. Meie ainsa o-jooksu MM-medalistina on ise olnud pikalt tippsportlane, tema pojad Lauri ja Timo on hetkel meie parimad, lisaks on ta vedanud alaliitu ja löönud kaasa paljude rahvusvaheliste tippvõistluste korraldamises. Täna algavad tema korraldatud Balti MV, hoiame Timole ja Laurile pöialt!

Sixten Sild läbis Pärlijõe raja peakaameraga. Seoses orienteerumiskuuga õpetab Sixten Sild orienteerumise kohta põnevaid nippe, mida saavad kasutada nii algajad, kui ka edasijõudnud sportlased.

Sixten Sild kommenteerib Pärlijõel orienteerudes kaarti:

Timo käis Vitipalus orienteerumas ja siin on tema õpetused algajatele:

Timo, palun too välja olulisi nippe kuidas kaarti lugeda?

Esimese asjana tuleks selgeks õppida leppemärgid. See on nagu tähestiku äraõppimine: kui tähed selged, võib hakata sõnu ja lauseid kokku seadma. Kui orienteerumiskaardi leppemärgid ning kaardilugemise põhitõed selgeks saavad, mõistad kasutada mitmesuguseid kaarte.
Orienteeri kaart kompassi abil liikumise suunas, nõnda jäävad objektid, mis maastikul sinust vasakul ja paremal, ka kaardil vasakule ning paremale.

Suuna pilk võimalikult kaugele ja otsi maastikul silmapaistvaid objekte.

Suuna pilk võimalikult kaugele ja otsi maastikul silmapaistvaid objekte. Kui märkad maastikul selget eristuvat objekti, vii see kokku kaardil kujutatuga. Orienteerumiskogemuse lisandudes suudad sama metoodikat vastupidiselt kasutada: esmalt silmad objekti, mis sinu meelest maastikul kindlasti silma paistab, kaardil, ning seejärel üritad seda maastikul näha.
Ära mõtle kõrvalistele asjadele, vaid tegele orienteerumisülesandega. Kui tunned, et keskendumine hakkab kaduma, räägi iseendale (võib ka kõva häälega, keda sa metsas ikka häbened), mida sa maastikul näed ning kus see kaardil kujutatud on.
Pärast orienteerumist analüüsi oma sooritust, võrdle oma teekonda teiste orienteerujatega ja mängi peas läbitud rada veelkord läbi, kuid seekord ilma vigadeta.
Kui sa juba pikemalt ei tea, kus sa oled ja/või kuhu liigud, tunnista viga, seisata ning pöördu füüsiliselt või mõttes tagasi kohta, kus viimati kindlasti veel kaarti ja maastikku kokku suutsid viia. Veatu orienteerumine on suunistuse püha graal, enamikule meist sisuliselt kättesaamatu.
Arenda kaardilugemisoskusi järk-järgult. Lõppeesmärgiks võiks olla reljeefijoontest arusaamine: maastikule võib aja jooksul tekkida uusi teid, raiesmikke ja muud, mis võivad sind segadusse ajada, kuid reljeef on reeglina muutumatu ning lõpuks on reljeefi järgi orienteerumine kõige kindlam.
Pane tähele, mis on kaardi mõõtkava. Mõõtkava järgi oskad paremini hinnata läbitud teekonda ning objektide omavahelist kaugust maastikul.
Esimese asjana tuleks selgeks õppida leppemärgid. See on nagu tähestiku äraõppimine: kui tähed selged, võib hakata sõnu ja lauseid kokku seadma

Kui tunned, et ei näe korralikult kaarti lugeda, kasuta suurendusklaasi või prille.
Pärast orienteerumist analüüsi oma sooritust, võrdle oma teekonda teiste orienteerujatega ja mängi peas läbitud rada veelkord läbi, kuid seekord ilma vigadeta.
Huvi korral uuri kaarte ja orienteerumisradu kodus laua taga ning ürita maastikku ja raja läbimist ette kujutada. Räägitakse, et aju ei tee vahet ettekujutusel ning tegelikkusel. Võib väita, et orienteerumine ongi suurel kiirusel maastikust ettekujutuse loomine ning seejärel selle ettekujutuse kontrollimine kaardi abil.
Kui sa juba pikemalt ei tea, kus sa oled ja/või kuhu liigud, tunnista viga, seisata ning pöördu füüsiliselt või mõttes tagasi kohta, kus viimati kindlasti veel kaarti ja maastikku kokku suutsid viia.

Tegid foto leppemärgist palun kommenteeri kuidas orienteerumise kaarti lugeda?

2017. aasta juulis toimusid Eestis orienteerumise maailmameistrivõistlused. Lühirada, mille eesmärgiks on välja selgitada kõige osavam ehk täpseim orienteeruja, toimus Elva külje all Vitipalus. Vitipalu-sarnaseid maastikke Eestis rohkem pole ja tegemist on meie ühe kõige keerulisema orienteerumismetsaga.

Esimene tegevus punktist väljudes on alati õige suuna võtmine!

Kirjelda, kuidas lugesid kaarti etapil 6-7.

Esimene tegevus punktist väljudes on alati õige suuna võtmine: kompassi abil keeran omale kaardi õigesti ette, nii et punkt nr 6 jääb minu kehale lähemale ning punkt nr 7 minust kaugemale.
Vaatan kaardilt, mis mind etapil ees ootab ja loon oma peas üldise ettekujutuse maastikust. Tean, et kui alustan õiges suunas liikumist, laskun mäest alla ning lähen kahe lageda lohu vahelt läbi (sõõr nr 1), sinna jõudmiseks pean aga jooksma 200 m ilma oma täpset asukohta teadmata, kuna maastikul puuduvad selles piirkonnas esile küündivad objektid. Üldiselt on inimese suunavaist kehv, mistõttu tuleb korduvalt suunda kontrollida. Puude vahel põigeldes ning kareldes on õige suund kerge kaduma.

Orienteerumise kaart

Järgmine kindel pidepunkt on metsatee, mida pean ületama, kuid 7. punkti jõudmiseks ei ole mulle metsateest suurt kasu, kui ma ei tea täpselt, kus kohas ma teed ületan. Seetõttu võtan kahe lageda lohu vahel (sõõris nr 1) suuna metsatee kõrval asuvale lagedale lohule (sõõr nr 2). Siinkohal arvestan sellega, et pean nõlvast üles jooksma: inimene kipub ikka laisk olema ning selmet sirgjooneliselt füüsiliselt raskest tõusust üles joosta, võib suunistaja õigest suunast kõrvale kalduda ja jääda liiga kauaks piki nõlva jooksma.
Orienteerumise kaart

Järgneb etapi kõige raskem osa. Tasases, detailivaeses ning aegaselt või lausa raskesti joostavas metsas, tuleb taas läbida 150-200 m kõigest kompassi abil. Sõõris nr 3 loodan näha lohku endast vasakul ja lohuga orvandit endast paremal, mis ei pruugi aga õnnestuda, kuna just seal on mets kõige raskemini läbitav (tumeroheline värv, roheline viirutus).
Kui olen kõik eelnevad pidepunktid korrektselt läbinud, jõuan suurde orvandisse, mida mööda laskun lohku, mille vastasküljel nina peal on punkt nr 7 (sõõr nr 4). Kui eelnevad pidepunktid ei ole korrektselt läbitud, võib jooksja sattuda paralleelsituatsiooni: seitsmes punkt asub lohkude süsteemis, kus on lihtne ekslikult arvata, et laskutakse mööda õiget orvandit lohku, mille vastasküljel ootab punkt, kuid päriselt ollakse tuleku suunast vaadatuna kas liialt paremal või liialt vasakul.
Orienteerumise kaart

Selle konkreetse etapi täideviimist muutis tavapärasest raskemaks tõik, et kaalul oli maailmameistritiitel ja kõik orienteerujad balansseerisid oma võimete piiril.

Vaata fotsid:

Timo Sild orienteerumas

Tee endale selgeks leppemärgid!

Timo, räägi palun kuidas algas Sinu enda liikumistee?

Orienteerumisvõistlustel ja orienteerumislaagrites olin vanematega kaasas juba väikese lapsena, kuid kuni 16. eluaastani oli orienteerumine vaid üks spordiala mitme hulgas, mida vähem või rohkem harrastasin. Põhikooli ajal jõudsin käia nii suusa-, jooksu- kui ka orienteerumistrennis, mängisin natukene ka korvpalli. Keskkoolist alates olen keskendunud ainult orienteerumisele.

Kas vennaga konkureerid ka?

Individuaalvõistlustel on vend konkurent nagu iga teine. Noores eas, kui vendadevahelist kemplemist vahel liigagi palju oli, me õnneks samas vanuseklassis võistlusi ei jooksnud, kuna orienteerumises on enne täiskasvanute võistlusklassi (MN21) vanuseklassid iga kahe aasta tagant ja meie vanusevahe ongi just kaks aastat.
Kuigi ma vennaga konkureerin, elan tema võitudele ja kaotustele kaasa. Meil on vennaga sama treener ja tema on öelnud, et meid on huvitav treenida, kuna oleme nii isiksustena kui ka füüsilistelt omadustelt väga erinevad, ent orienteerumissaavutused on sisuliselt samad.

Mida õppisid oma isalt Sixten Sillalt?

Orienteerumise on mulle tegelikult selgeks õpetanud ema, kes oli minu treener, kui ma veel noorteklassides võistlesin. Isalt olen eeskuju kaudu üritanud ära õppida töökust ning pühendumust.

Oled tipporienteeruja, kuidas tipud treenivad?

Üldfüüsiline ettevalmistus sarnaneb tipporienteerujal paljuski tüüpilise vastupidavusala sportlase omale: palju aeroobset tegevust, mida täiendatakse jõu- ning kiirustreeningutega. Orienteerumise osakaal treeningutes võib olla väga erinev, mõni orienteerub 300+ h aastas, teine jälle 150 h või vähem – häid tulemusi on saavutatud mõlemal juhul. Võrreldes 20 aasta taguse ajaga teevad tipporienteerujad täna kindlasti rohkem orienteerumistreeninguid, sest orienteerumisrajad nõuavad intensiivset kaardilugemist, rohkem maastikke on kaardistatud, kaardid on täpsemaks muutunud ning ringireisimine on kergem.

Oled tugev ka mõnes kõrvalalas?

Ma ei pea ennast mõnel teisel kõrvalalal tugevaks.

Miks julgustad kõiki orienteerumisega alustama?

Mõned põhjused, miks vähemalt korra orienteerumist proovida:
*liigud looduses ja näed kohti, kuhu muidu ilmselt ei satuks
*parandad aeroobset võimekust, mis on oluline ka edukaks mõttetööks
*treenid korraga nii keha kui vaimu
*osaleda saad kogu perega, kõigile leidub jõukohane rada

Mida Sulle orienteerumine andnud on?

Sõbrad ja kogukonna kogu eluks, uudishimu maastike vastu üle maailma, hea füüsilise vormi, stabiilse meeleolu ning muidugi kaardilugemis- ja kaardijoonistamisoskuse.

Mis on see „miski“, mis toob inimesed uuesti ja uuesti tagasi orienteerumisüritustele?

See „miski“ on isesugune erinevatel tasanditel, pakun välja mõned võimalused.
Hea enesetunne, mis tuleb looduses liikumisest ning orienteerumisülesande lahendamisest: mul ei ole kunagi enesetunne pärast orienteerumist kehvem kui enne orienteerumist.
Uudishimu uute või omapäraste maastike ning kaartide vastu. Nagu mõni insener autoga sillast üle sõites võib konstruktsioone imetlema jääda, tunnevad tulihingelised orienteerujad naudingut looduse loomingust ning selle osavast kujutamisviisist.
Sportlik hasart. See võib olla soov konkurentidest üle olla, aga võib olla ka soov õppida selgeks teatud maastikutüübil kiire ja veatu liikumine.