Kelly Sildaru elu tundub kohati kulgevat justkui mõne Hollywoodi filmi stsenaariumi järgi. Sinna kuulub nii valusaid tagasilööke (põlvevigastus enne Pyeongchangi olümpiat) kui ka täiesti ootamatuid triumfe (X-Mängude võit 13-aastaselt). Nüüd lisandus nimekirja järjekordne kõrghetk.

Park City maailmameistrivõistlustel läksid asjad aina rohkem allamäge. Esmalt jäi hoo puudumise tõttu võistlemata Big Airis, seejärel tühistati tema trumpala pargisõit. Rennisõidu finaal algas komistamisega. Teise katsega jõudis ta medalikonkurentsi, kuid miski ei olnud siiski kindel. Eesti rahvast hullutanud kuldmedal tuli viimase vooru viimase hüppega.

-Kelly Sildaru, maailmameisritiitli tõi sulle viimase vooru viimane hüpe. Ükski naine ei olnud varem teinud rennis trikki switch 1080. Pealegi ei olnud sa seda ka ise enne trennis teinud. Kuidas sa jõuad sellisel hetkel sellise mõtteni, et nüüd tuleb proovida midagi enneolematut?

Eks nad [treenerist isa Tõnis Sildaru ja mänedžer Michael Spencer] peedistasid mind paar päeva, et oleks vaja proovida. Paps ütles juba varakult, et mõtleksin selle peale. Tegelikult õppisin ma ju alles sel hooajal ära switch 900. Pärast teist sõitu rääkisin mänedžeriga. Ta ütles, et selle trikita ma esikohaks vajalikke punkte ei saa. Kuna enne viimast katset oli mul pronksmedal kindel, siis ei olnud midagi kaotada. Mõtlesin, et ma siis proovin.

-Millisel hetkel see otsus lõplikult langes? Kas renni laskudes olid juba endas kindel ja plaan paigas?

(Naerab.) Minu kolmas trikk oli alley-oop 540. Mäletan, et sõitsin mööda seina üles ja pähe tuli mõte, kas on ikka vaja riskida. Esimesed kaks trikki olid väga hästi välja tulnud ja hoog oli sees. Mõtlesin, et igaks juhuks ei riku sõitu ära ja teen kindla peale lõpuni. Siis aga mõtlesin, et pagan, ma teen selle tonni (switch 1080) ikkagi ära. Sain aru, et pean seda tegema. Mõtlesin, et see ei saa ju nii raske olla. Seega otsustasin sõidu ajal. Mõtlesin, et tulgu, mis tuleb.