Hunt rääkis toona Kaljuga liitumise järel, et kõneleb juhtunust siis, kui on õige aeg. "Üks räägib üht ja teine teist, aga tõde on kuskil vahel," sõnas Hunt nüüd.

"Mul oli ülimalt kahju, et ma pidin klubi vahetama, aga päeva lõpuks on mul jällegi ülimalt hea meel, et ma Kaljus ära käisin. Mulle meeldis seal ja logistiliselt oli oluliselt mugavam trennis käia.

Mis ma ikka ütlen - nad tahtsid muuta tingimusi liiga kardinaalselt ja minule arusaamatult. Ongi kõik, ma ei olnud nõus sellega. Nemad arvasid, et mul polnud muud varianti, küll ma ikka nõustun. Korraks nõustusingi, aga palusin, et nad mulle natuke vastu tuleks. Esitasin igati loogilised põhjused, aga nad krimpsutasid selle peale nina.

Täna võivad nad väita, mida tahavad, aga kui ma kuulen väga konkreetsest allikast, et varumeestele pakuti paremaid tingimusi kui mulle, siis ma mõtlesin, et miks? Sõna otseses mõttes paremaid tingimusi. Ma ei saanud aru sellest ja mulle öeldi lõpuks lihtsalt, et ära tule rohkem trenni. Ja ma ei läinudki. See oli minu jaoks väga arusaamatu ja ebareaalne. Arvasin, et selline asi pole võimalik. Oleks, et ma oleks pool aega olnud vigane, aga ei, kõik oli paigas. Ma olin kapten ja kellelgi etteheiteid ei olnud - paigas, meeskonna sisekliima - paigas, kõige rohkem väravaid - paigas, kõige rohkem väravasööte - paigas. Kõik asjad olid paigas, vot ei saa aru. Seal oli mingi poliitika, millest mina lõpuni aru ei saa. Mul oli kahju, aga nagu ma öelnud olen, siis ma natuurilt olengi selline inimene. Kui keegi mind ei hinda või võtab iseenesestmõistetavalt, siis minul on olemas see julgus ja tahe öelda "ei". Ma ei pea sellega nõus olema ja kõik. Tänapäeval keegi ei arvesta sellega, et nii võib teha. Või nad just arvestasid, aga mõtlesid, et kuhu mul ikka Eestis minna on."