Märt Avandi: sportimine teeb rõõmsamaks
Näitleja Märt Avandi pingutas sügisel mitmel rindel ja heas hoos sporditegemine jäi unarusse. Ta hakkab taas end liigutama, sest mida rohkem võhma, seda hõlpsam on ka suurt tööpinget taluda.
Rahvusvaheliste triatlonivõistluste korraldaja Ain-Alar Juhanson kutsus Märt Avandi ja Raivo E. Tamme 2017. aastal hea eeskuju isikutena Otepää poolpikale triatlonile, kus tuli ujuda 1,9 kilomeetrit, sõita rattaga 90 kilomeetrit ja joosta 21,1 kilomeetrit. Mõlemad mehed on hinnatud ja väga hõivatud näitlejad, ometi leidsid kiires ajagraafikus aega Juhansoni soovituste järgi korrapäraselt treenida kõiki kolme ala ning valmistuda triatloni uustulnukatena enda jaoks erakordseks katsumuseks tões ja vaimus.
„Triatlon kasvatab tugevasti tahtejõudu,” lausus Avandi. „Treenimise periood oli rõõmus ja tore, sest kõik teavad, et sportimine annab energiat, mitte ei võta seda. Kui näed, kuidas jaksad treeningul rohkem kui kaks nädalat tagasi, siis muutud ka enesekindlamaks.” Avandi möönis, et heas mõttes sõltuvust kehalisest pingutamisest tal ei tekkinud ja harjutamishoog rauges või katkes mingiks ajaks sootuks. „Triatloniks saavutatud vormi hoidmine polnud kerge ülesanne. Kõige keerulisem oligi end pärast eesmärgi saavutamist uuesti kokku võtta. Nüüd olen suutnud taas järje peale saada,” rääkis Avandi.
Juba heas hoos treeningute unarusse jätmist võib hõlpsalt põhjendada. Endla teatri näitleja ütles, et üksnes isa teatripalgaga pole neljaliikmelisel perel võimalik toime tulla. Avandi teeb ka telesaateid, loeb reklaame, esineb kontsertidel. Väga kaootiline töörütm ei soosi täpse päevakava järgi elamist ja hobi, ükskõik kui kasulik ja hea see ka ei tunduks, taandub tegevuste pingerea lõppu.
„Tegelikult pole muidugi keeruline leida hommikul pool tundi sportimiseks,” ütles Avandi. „Lihtsalt ärka varem üles, ära ole laisk! Vii lapsed kooli ja lasteaeda ning mine jooksma või ujuma. Pärnus, kus on kõige parem elada, on hommikuti hea joosta. Proovid algavad kell 11 ja kui ma ikka väga tahan, siis leian enne seda sportimise aja. Pärast seda on ka vaimne olek parem – olen rõõmsam.”
Rõõmutunnet tekitavad endorfiinid ehk mõnuained, mis aktiivse kehalise tegevuse ja sportimise ajal kehas vallanduvad.
„Kehalise energia ja rõõmsa oleku najal tulevad ka kõik teised tegevused ja toimetamised paremini välja,” tõdes Avandi.
Silme eest läks mustaks
Kuivõrd võib võrrelda emotsiooni, mida tunneb näitleja pärast esietendust ja publiku aplausitormi selle emotsiooniga, mida pakub harrastussportliku eesmärgi saavutamine?
„Nii palju olin juba treeninud ja maik oli suus, et teadsin – distantsi läbimine saab olema raske,” tõdes Avandi. „Aga see oli veel raskem. Kui end ikka niimoodi kokku võtad, et annad endast igal alal maksimumi, siis see on ikka kohutav kannatamine. Teisel jooksuringil läks silme eest mustaks ja pea hakkas ringi käima, aga pingutus oli väärt emotsioone, mida sain finišis. Kui olin distantsi lõpetanud ja eesmärgi täitnud, siis tulid pisarad silma. Esietendus pakub suuri emotsioone, aga nii pikka spordivõistlust lõpetades tundsin midagi muud.”
Kas näitleja mõistab pärast üle viie ja poole tunni kestnud pingutamist triatlonis ja esimest korda kogetud sellist eneseületamist sportlasi paremini?
„Tippspordiga ma siiski pole tegelenud,” sõnas Avandi. „Ühel päeval näitas Ringvaade, kuidas Ksenija Balta treenis – millised raskused olid kangil, mida piitspeenike naine üles tõstis! Kujutan ette, et tippu jõudmine ja seal püsimine nõuavad sportlaselt pidevalt metsikut enesesundi ja eneseületamist. Kolme kilomeetri ujumine bassinis on ikka väga nüri, aga triatlonitreeningus tuli seda teha. Tippsportlased harjutavad nii iga päev, ka kaks korda päevas.”
Veel üks iseloomulik tunnusjoon ühendab tippsportlasi ja näitlejaid – läbipõlemine. „See on natuke aktuaalne pidevalt, sest rassimist on ikka väga-väga palju ja läbipõlemise oht varitseb üsna tihti kuklas,” tunnistas Avandi. „Ma ei tea, kas oskan seda piiri tajuda. Ikkagi juhtub perioode, kui tekib täielik masendus ja ma ei taha midagi teha ega midagi näha ja ma ei tunne millestki rõõmu ja tööd teen hambad ristis. Siis vabastab jooks või rattasõit. Silkad kümme-viisteist kilomeetrit, kohe tekib teine olemine. Võid julgelt öelda, et näed maailma teistmoodi. Vahel on sport lausa päästerõngas, sest muidu hakkad jooma.”
Loe edasi ajakirja Jooksja talvenumbrist!
